Ma võin juba etteruttavalt ära öelda, mis on selle kuuajase blogimisväljakutse tulemused – ma olen lollakalt kohusetundlik ja teen iga päev ühe postituse, aga need on 90% ulatuses sisutühjad, sest ma lihtsalt prioritiseerin oma elus praegu teisi asju.
On pere, töö ja kodused toimetused, hingetõmbeajal ma meelsamini loen kui blogin. 90% juhtudest olen blogima hakkamise hetkeks nii väsinud, et ühtki asjalikku mõtet ei tule. Ma viitsin kirjutada siis, kui ma olen puhanud ja mul on piisavalt vaba aega. Samas näitab senine kogemus, et isegi puhkuse ajal minust mingit superblogijat ei saa, pole enam lihtsalt harjumust. Ja lisaks muidugi see lollakas perfektsionism, mul on üliraske midagi poole pealt alustada, tahaks tagantjärele kõik tähtsad asjad kirja panna ja kõik pildid ära näidata, aga see võtab aega, mida mul piisavalt pole… Teate küll, sama vana hala, mida te olete kümme korda varem lugenud.
Nii et ma taaskord ei tea, mida selle blogiga siin pihta hakata – no ausalt, kassipilte on küll tore vaadata, aga need ei paku maailmale suurt midagi. Ainult nende jagamine ei paku MULLE suurt midagi – need tasakaalustaks suurepäraselt kõike muud… Millest mul pole jaksu kirjutada 😀
Kõige olulisemad teemad, neist ei saa nagunii avalikult kirjutada. Selleks on mul kinnine blogi. On tegelikult päris palju selliseid… Olulisi kergemaid teemasid, millest võiks kirjutada – aga näete ju isegi, et ma ei kirjuta. Sest ma olen liiga väsinud. Sest mu prioriteedid on mujal. Sest ma ei oska lainele tagasi saada. Kas ma peaksin lihtsalt otsustama, et avaliku blogimise aeg minu elus on lõplikult läbi? Kas ma peaks jätma selle blogi varjusurma, nagu see on olnud viimased aastad – lootuses, et äkki KUNAGI, kui lapsed on suuremad või, maitea, mul on teistsugune töö, mille kõrvalt rohkem vaba aega, hakkan jälle blogima? Kas ma peaksin ikkagi üritama puhkuse ajal rohkem kirjutada – lootuses, et siis on aega ja tuju? Ja et äkki, kui otsa lahti teen, PÄRIS postitustega, siis tuleb aegamisi harjumus tagasi? Või on rohkem aega, et pilte läbi sorteerida ning kui saan päriselt midagi tehtud ja postitatud, annab see eduelamuse, mille pealt kergem jätkata? Sest vaadake, blogi või mitte, aga need fotod tuleks NAGUNII ära sorteerida 😛 Fotoalbumite aeg on küll minu jaoks ümber saanud, fotoraamatuid tahaks albumite asemel teha – alates kevadest 2007 on kogu mu pildimajandus vaid arvutis, aga paberpildid on nii palju ägedamad. Fotoalbumid olid vanasti mu au ja uhkus… Haha, nagu blogiminegi.
Mulle tegelikult väga meeldib jagada. Väga armastan teise blogisid lugeda. Lihtsalt ise jagamiseni enam väga tihti ei jõua. Isegi mitte sotsiaalmeedias. Ja teiselt poolt ka räägitakse nii palju, kuidas me raiskame sotsiaalmeediale liiga palju mõttetut aega. Kust siis leida see tasakaal?
Lihtsalt… Tahaks blogida nii, et mul on ka päriselt tunne, et keegi sellest midagi saab. Aga ma kirjutan lihtsalt tühja auku – mõlemat blogi tegelikult 😀 Tagasiside on praktiliselt null. Ma soovin, et ma oskaks kirjutada nii, et päriselt tekiks mingi arutelu. Noh, nagu Katerina, Ritsiku või Pillekese juures. Aga jah, siin ongi vahe selles, et nad võivad küll kurta ideedepuuduse üle, aga kirjutavad sellegipoolest täiesti adekvaatseid huvitavaid postitusi ja ILMSELGELT ei saagi minu blogisabas mingit arutelu tekkida, SEST MA POSTITAN AINULT KASSIPILTE (ja ausalt ei ole vaja, et iga postituse kommentaaris hakkaks keegi kiitma, et nunnud kassid, seda ma tean isegi).
Kinnises blogis kirjutan ka tühja auku. Üliharva, kui sinna mõni kommentaar tuleb. Aga jällegi, selle blogi eesmärk on algusest peale olnud eelkõige teraapiline. Sinna olen saanud filtrita välja kirjutada kõik asjad, mis parasjagu hingel – nii mured kui rõõmud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et chatis ikka aeg-ajalt saab mõne sõbraga mõnd teemat edasi arutatud, seega ei saa öelda, et tagasiside on täitsa null.
Ühesõnaga jah, ma küll teoreetiliselt tean, et on inimesed, kes mu blogi(sid) loevad ja sellest midagi saavad, aga kuna minuni see 99,9% juhtudest ei jõua, siis tekibki tunne, et miks ma üldse üritan. Kui enam ei oska, siis pole mõtet kirjutada, nagunii kedagi ei koti. Enda jaoks kirjutan ikka edasi, aga pigem harva ja pigem kinnisesse.
Tegelikult ma tahtsin rohepesu käsiraamatust kirjutada, aga noh, liiga väsinud ja ei jaksanud. Kuna seda “liiga väsinud ja ei jaksa” hala kirjutan siia igapäevaselt (küll vähe positiivsemas sõnastuses, aga mõte jääb samaks), siis tekkiski identiteedikriis. Ja kogu selle postituse ma kustutasin ka peaaegu ära, sest ma üldiselt leian, et virisemisel pole mõtet – kas muuda või lepi. Imelihtne, eks.
Aga miskipärast ma ei suuda leppida sellega, et mul ei ole jaksu/aega/oskust blogida. Ma ei ole iga päev hommikust õhtuni surmväsinud. Ma teen suure rõõmuga kõiki neid muid asju, mida mainisin – pere, töö, kodumajandus, trennid, kasside ja Kaaslase silitamine, lugemine, pusled, sõpradega chattimine jne 😀 Need on mu prioriteedid. Ma lihtsalt nii kangesti tahaks, et blogimine ka nende prioriteetide hulka mahuks. Sest see oli nii pikalt nii oluline osa minu elust.
Elu on pidev muutumine… Miks mul on sellega raske leppida? Miks – ehkki ma tunnistan ise ausalt, et mu prioriteedid on lihtsalt mujal – ma ikkagi tunnen, et ma olen läbikukkunud blogija?
Vot sellised siseheitlused siinpool. Ja kordan veelkord, minu arust on virisemine täiesti mõttetu tegevus. Nii et ma ei ole kindel, mis selle postituse kasutegur peaks olema. Ma peaks lihtsalt leppima, et on nii nagu on. Sest jumal teab, et ma olen üritanud seda muuta ja tulemuseks on kolme nädala jagu kassipilte ja… Paar üksikut pisutki sisulisemat postitust, mis on ka siiski… Igavad.
Aga ma muidugi muudmoodi ei saa, kui et pean novembri lõpuni iga päev kirjutama, isegi kui postituste sisuks jäävadki ainult kassipildid 😀 Ja karta on, et ma ei raatsi avalikust blogist loobuda, mistõttu see jääb siia varjusurma rippuma ja ma elan ikka edasi õndsas lootuses, et äkki ma tekitan endale mingil hetkel blogimise jaoks rohkem aega. Nõiaring 🙂
Igatahes, et postitust lõpetada positiivsemal toonil, siis tänane kassipilt kah.
Lihtsalt, et sa teaks, et kuigi ma reeglina ei kommenteeri, siis loen ja naudin alati. Minu meelest neil igapäevaelu kassipiltidel on ka oma võlu.
Täpselt sama siin! Loen, aga ei kommenteeri – algusest peale loen juba. Ja isegi kui otsustad jätta blogimise, siis ära blogi ära kustuta – sul on siin väga palju kasulikke linke, mida vahest vaja on ja ma ei viitsi hakata otsima ja ära salvestama. Nii kerge on mõne asja juures mõelda, et “oot, tikker ju blogis sellest – lähen vaatan, mis tema lahendus oli”.
Ja samas – sundkorras blogimine ei ole ju see. Kohustused. Ma tuletaks “algusaegu” meelde – nii kümmekond aastat tagasi oli blogi kirjutamise, mitte kommentaaride pärast. Sel ajal kui sul palju postitusi oli, ei kommenteerinud keegi su postitusi nii väga palju ja vaevalt, et sa sellest tol ajal ka puudust tundsid. Need pikad kommentaarisabad on uus moevool. Sa oled üsna mõnegi postituse sinna kommentaariumisse jätnud selle asemel, et näiteks pingback’ga kirjutada oma blogis 🙂
Jah, ma olen isegi korduvalt mõelnud, et pikki kommentaare kirjutan meelsasti, aga oma blogisse sama asja miskipärast mitte. Ilmselt siin on see nüanss, et kui tahaks kirjutada samal teemal avalikus blogis, siis oleks puudu taust… Mida Katerina kinnisest blogist teab 😀 Ja see on ilmselt peapõhjus, miks ma ise blogimist ei kaalunud. Sest ma ei olnud tol hetkel valmis neid teemasid avalikult lahkama. Palju turvalisem ja lihtsam on ju kommentaar kellegi teise kinnise blogi sabasse kirjutada, kui hakata teemat oma blogis edasi arendama 🙂 Mulle vähemalt tundub, et enamik neid pikki kommentaare, mis ma olen läbi aegade Katerina postituste alla jätnud, on ühel või teisel viisil seotud suhteteemadega. Haha, peaks need kõik siia üheks postituseks kokku kopeerima 😛
Mulle väga meeldivad sinu korrastatud argielu kirjeldused. Keegi suudab planeerida nädalamenüüd, valida õigeid koristusvahendeid, koristada kappe ja lisaks veel kasside, puslede ja raamatutega aega veeta. Mina nt ei suuda! Aga on kuidagi turvaline sinu tegemistest lugeda.
Ja blogide võrdlemisel pole üldse mõtet, kõik on erinevad ja erinevus rikastab :)!
Novat. Sina ei tegele nii palju korrastatud argieluga, selle eest jääb sul rohkem aega ja jaksu päriselt sisukaid blogipostitusi kirjutada 😀
Ootan iga päev neid sinu “tavalisi” postitusi.
Minu meelest sul varem (aktiivsel blogimise perioodil) tekkisid ju arutelud või mäletan ma valesti? Igatahes üks mure on see, et su blogis on see “vidin”, mis peaks seda readeritesse tõmbama, juba ammu katki ja lugejad ei saagi teada, et uusi postitusi on.
Arutelusid vahel oli, vahel mitte. Kindlasti mitte nii aktiivseid, kui Katerina ja Ritsiku juures (kus minu arust on alati olnud, pole mingi viimase aja moevool, nagu CV kirjutas), aga vahel ikka tekkis. Kommentaarid on ju toredad 🙂 Muidugi jah, vahel tuli ka ebameeldivaid kommentaare ja need ei olnud nii toredad 😀 Mulle hullult meeldivad enda omast erinevad arvamused, kui need on viisakalt kirja pandud ja põhjendatud, aga ära panemine ei istu kohe üldse…
Mu RSS pole täiesti katki, Feedlysse jõuavad postitused kenasti. See on Bloglovini jama. Ma katsetasin nüüd seda, et muutsin blogi nime ära selliseks, kus pole täpitähti – sest ausõna vahepeal oli tunne, et see keeras miskit tuksi. Eks sa anna teada, kas töötab… Ja anna ka teada, kui jälle ei tööta 😀
Esiteks, +1 CV kommentaari teisele lõigule.
Teiseks, ärkasin täna hommikul plaaniga enam-vähem samal teemal kirjutada, st. igapäevasest blogimisest, nii et mõtted, näe, on õhus =) Panen enda omad enda juures kirja, muidu läheks siinne jutt liig pikaks.
Kolmandaks, identiteedikriisi olen minagi tundnud. Näiteks:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2023/02/ulestunnistus.html
Oo, sa seal ka kirjutad, kuidas teiste blogisabas on lihtsam olla avameelne kui enda blogis. Ma pole ainus imelik 😀
Ma arvan, et staažikale blogijale oleks ikka väga keeruline ja tüütu hakata teist anonüümset blogi kirjutama, kus peab sunnitult erinevat kirjastiili harrastama, et jumala eest ära ei tuntaks. Ma ei jaksaks! Olen iseenesest suur kinnise blogi fänn. Paroolid kipuvad rändama minema, kutsega pisut kindlam. Eks suure soovi korral saab ikka üle sõbranna õla lugeda või paluda tal screenshotid saata, aga ma ise mõtlen, et kui huvi on nii suur, siis ausalt mul pole midagi selle vastu – muidugi eeldusel, et huvi on positiivne ja heatahtlik. Ma muidugi üldse ei saa aru, miks pagana päralt keegi peaks minu vastu pahatahtlikku huvi tundma, ma olen enda meelest igati tore ja positiivne inimene 😀
Kui keegi, keda regulaarselt loen, blogib aeg-ajalt parooli all, siis absoluutselt 100% mul on seda parooli vaja. Alati on antud, sest noh, kui ma kirjutan oma pärisnime alt pika ilusa kirja ja küsin ning kuna mul on oma blogi ka, siis miks peakski ei ütlema. Ühesõnaga ma uudishimuliku inimesena tean, kui äge on kellegi elule aastaid kaasa elada ja kui väga ON VAJA kõike lugeda, eriti seda põnevamat paroolialust kraami. Ja ma tean, et mu blogil on ka kindlasti mitmeid püsilugejaid, kes tahaks samal põhjusel mu kinnist blogi lugeda. Ja mul poleks iseenesest midagi selle vastu, et seda nendega jagada. Samas teatud kõhklus ikkagi jääb, sest praegu olen kutse saatnud vaid nendele, keda kas päriselus või blogimaailmas aastaid tunnen ning on tekkinud loomulik usaldus. Et jah – kas ja kui palju kinnist blogi jagada, on kahtlemata dilemma. Aga kui kellelegi läheb piisavalt korda, et mulle kirjutada, küsida ja põhjendada, siis ma ilmselt ikkagi saadaks kutse 😀
Sinu blogi on teine blogi, mida kunagi lugema hakkasin. Ja ühtlasi ka ainus blogi, mille olen lugenud läbi algusest siiani. Tagantjärele lugesin. Su blogi on mu järjejutt, aastatepikkune, kauaoodatud, aga kommentaare olen jätnud üliharva. Sest olengi võtnud seda blogi, kui lõputut raamatut, mille pea ainsaks minupoolseks arvustuseks on see, et olen jätkuvalt lugemas, jätkuvalt uue “osa” ootel. Unustades kahjuks veidi ära, et olen Tikri isiklikus ruumis, vahel köögis, vahel koos kassidega diivanilegi lubatud. Aga seda olen küll varem ütlemas käinud, et pole kedagi teist, kes oskab vannitoa koristamisest nii kaasahaaravalt kirjutada, korduvalt kusjuures, nii et võta või popcorn kõrvale. Mõttes koristasin täiega koos sinuga.
Proovin edaspidi olla parem lugeja ning ainult saamise asemel ka midagi tagasi anda, olgu või pelgalt kommentaari näol.
Ühtlasi küsin täiesti otse ja häbe(ne)matult, et mida peab üks naine tegema, et saaks sinu kinnisesse blogisse end lugejaks nihverdada?????
Nele ehk annab mulle soovituskirja, et ma pole kirvemõrtsukas, stalkija ega võõraste saladuste väljalobiseja (ok, seda viimast ta tegelikult võib-olla ei tea), aga kui uks jääb suletuks, siis pole ka viga. Siin käin ikka edasi, rahul sellegagi, kui saab vahel harvagi lugemismõnust ägiseda. Su kirjutamisstiil lihtsalt paitab mu silmi, mis teha ????
Nele kinnitas, et sa pole kirvemõrtsukas 😀 Ma pean saatma sulle kutse sellele e-maili aadressile, millega sa tavaliselt Gmaili ja muudesse Google’i teenustesse sisse logitud oled. Kas see võiks olla sama, millega siin kommenteerisid? Kui miskit muud, siis saada mulle meili peale 🙂
Ma loen nt nii seda blogi kui ka kinnist, aga nt kinnisesse kommentaare lisada ei saa (kuigi alati tahaks). Viskab errorisse 🙂
Milleks messenger on, ah?!? Kirjuta siis sinna 😀
Ma ka vahel ei saa. Siis torgin veidi ja jälle saan. Mida ma täpselt teen – ei tea.
Minagi loen juba aastaid su blogi ja nagu kunagi ütlesin, siis tean sind Pereklubi aegadest. Mul endal küll blogi pole, aga loen kõiki, kes kirjutavad ja neid on mul listis üle kahesaja..
Igatahes oleks ka minu suur soov pääseda kinnise ukse taha ja kui muud moodi ei saa, siis äkki sobib minu soovitajaks Katarina ????
Katerina kinnitas, et ka sina pole kirvemõrtsukas 😀
MIna hakkasin just lugema, kuidas sa noorena Inglismaale läksid ja naudin täiega. Nii õige asi, mida noorena teha. Ma ise ei saanud, sest kui varastes kahekümnendates olin, valitses veel nõuka ja pold asja meil kuskile. Nii äge. Ole hea, lase ikka edasi.
Ja su korrastatud argielu kirjeldused – ma loen ja mõtlen, et päriselt, sellised inimesed on olmas. Ja ma tunnen neid, isegi näinud olen … mitu korda … selles osas oleme täielikud vastandid. Mina olen kaootide kuninganna ja isegi mu poeg, kes minumeelest on juba organiseerituse kõrgem pilotaaž, ei saa sulle lähedale ka. Mitte, et ma tahaksin end muuta – oleme kõik oma erinevustes rõõmsad, aga ma vaatan ja imestan positiivselt.
Hmm, ma teen nüüd midagi, mida ma siiani elus iialgi pole teinud ja küsin häbematult ka kutset kinnisesse blogisse… ma ju ka tegelt kirvemõrtsukas pole ja sa loodetavasti tead seda 😀
Ma lugesin ka hiljuti su blogi otsast peale jälle läbi, ehkki ma olen sind lugenud juba nii pikki aastaid, et ise ka enam ei mäleta… Tikri blogi on üks mu blogimaailma konstante. 🙂
Sinu puhul ma tean täiesti enda tarkusest, et sa pole kirvemõrtsukas 😀 Aga issanda püss. Sa lugesid HILJUTI kogu mu blogi OTSAST PEALE läbi? KUI KAUA see sul võttis ja KUIDAS SA VIITSISID? 😀
Su blogi on ju nagu hea raamat! Tegelikult natukene parem…
Ma loen Sinu postitusi alati. Ma kommenteerin üliharva. Ma mõtlen kaasa, elan kaasa. Ma tunnen end virtuaalselt Sinuga tuttavana, aga päriselus pole me kohtunud. Veider värk… Aga ma loodan kogu südamest, et Sa jätkad. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga mul pole kedagi soovitajaks võtta, et Sinu kinnise blogi lugejaks pääseda. Igatahes soovin Sulle blogilusti jätkumist. H Saaremaalt
Mina käin su blogi korra päevas kontrollimas (kinnist) kas on midagi uut 🙂 Ja sama siin! Esimene asi hommikul on blogiring ja kuigi ma nüüdseks ainult 3 blogi loen (sina, Mallu ja Sidrun) siis PAREM OLEKS, et sa ei lõpeta 😀
Mina hakkasin ka su blogi lugema hetkest, kui sa UK’sse kolisid ja siis lugesin algusest peale tagantjärgi ka 🙂 Kommenteerinud ikka vahest olen, aga ma selline friik, et üldiselt jätan igale poole vale emaili, sest ma ei tea, kes vahendaja need jälle mingitele skämmeritele maha müüvad ja siis ma pean siin mingeid fake paypali jm “erroreid” meilboxist kustutama 😀
Aga panin oma päris emaili nüüd ja äkki googeldades näed, et ma ei ole ka (siiani) veel kedagi kirvega mõrvanud 😀 ja luban su kinnises blogis kindlasti kaasa mõelda ja kommenteerida, kui mind sinna kutsega austatakse.
Mina loen Su blogi ca 10 aastat ja alguse sai see sellest, et tollal lugesid kõik Malluka blogi ja olid tema blogrollis ja hakkasin kõiki lugema, kes seal olid.Britt, Miiu, 6 sidrunit, Manjana jne.
Kommenteerin harva, sest ei oska, aga lugeda meeldib ja emotsioone kogeda. Lihtsalt nii erinev elu minu omast struktrueerituse ja süsteemsuse poolest. Näiteks meenub söödud puuviljade koguste excel :-), mis on minu jaoks ulme.
See ei loe, et vb enda arust pole midagi huvitavat kirjutada. Loeb just see, et inimesed virtuaalselt tunnevad Sind aastaid. Mul pole näiteks Pärnus ühtegi tuttavat ja päriseluga mingeid paralleele ei loo. Nagu Daki blogi on olnud olemas aegade algusest, on olnud minu jaoks ka Tikri blogi. Mallukas ka muidugi, kuigi see tasuline variant on muutnud sisu. Kuigi ostan siiani.
oehh, ma vist hakkasin lugema kui olid Londonisse kolinud, see elu välismaal tundus nii põnev ja ise olin ara inimesena oma võimalused kõik maha maganud.
ja praegu näitab blogrollis su postitusi, vahepeal vist ei näidanud, sest kui spetsiaalselt vaatamas käisin, siis mõnikord oli ikka uusi postitusi tulnud. praegu tundub aga, et muutustest on kasu olnud.
mul küll kinnitajaid pole (noh, et mislaadi mõrtsukas ma olen) aga kui kunagi mõne leian, siis tahaks ikka rohkem su elust lugeda 🙂
Kle sul on reisipostitusi mitu soolas veel, kaua inimene ootab…
Mul on ka meeletult hea meel, et sa taas tihedamini blogima oled hakanud! Hullult igatsesin su koristamise ja muidu igapäevaelu postitusi, eriti just peale seda, kui ma olin ka ise blogimise ära lõpetanud. Nagu oleks kaks armast asja korraga ära kaotanud 🙁
Kinnist blogi loen ka, aga mul läheb vahest meelest ära sinna vaadata, sest ma kasutan nüüd arvutit nii harva aga moblaga pole selle blogi lugemisharjumust veel sees. Kommenteerinud ei ole, sest mul pole olnud otseselt midagi öelda ja aega pole ka olnud. Lihtsalt niisama on väga huvitav su ‘elu’ kõrvalt jälgida ja su valudele ja rõõmudele vaikselt kaasa elada.
Saadan sulle jaksu ja tahtmist siin nüüd tihedamalt meile kirjutamas käia.
Tervitused teile kõigile, ka emale 🙂
Mina tunnen sinu blogist ka siiamaani puudust… Ei ole mõelnud uuesti kirjutama hakata? 😛
Kogu aeg tahaks, aga mul lihtsalt ei ole enam sellist oma aega kus ma saaks rahulikult fotosid sorteerida ja kirjutada. Regulaarne blogimine on tegelikult nii suur ja aeganõudev töö. Vanasti oli mul rohkem oma aega mil ma sain rahus teha mida ma tahtsin või siis mitte midagi teha. Nüüd on aga pidevalt keegi kodus ja kui ka mees kolm päeva nädalas Londonis tööl käib, siis loomad on ju ikkagi siin minuga kodus ja koer nõuab ikka palju rohkem tähelepanu ja tööd kui kass 🙁 Seda enam, et kuna mina ei tahtnud kunagi ei kassi, veel vähem koera, siis pidevalt loomade järgi koristamine ja koeraga jalutamine jne võitab kogu mu energia ja vaba aja :((
Samas näiteks koolist oleks nii palju huvitavat kirjutada ja mõned kohad kus me käinud ka oleme (kuigi koeraomanikena käime nüüd palju vähem ringi, sest koeraga ei pääse igale poole ja rahaliselt läheks liiga kalliks teda pidevalt nädalalõputi hoidu panna), aga kuidagi nii raske on see esimene samm teha ja kasvõi uue blogi platform valmis kujundada. Ja kuna avaldamata materjali on nüüd ju nii palju, siis ma ei teaks enam kust alustada, aga kui lihtsalt alustaks ‘tänasest päevast’, siis kõik need vanad sorteerimata fotod ei annaks ikka rahu ja lihtsalt sellele mõtlemine tekitab juba nii suurt stressi et mul on kergem ennast sellega mitte vaevata 🙂
Aga ma siiski aeg-ajalt mängin selle mõttega, eriti nüüd, kui ma ei saa enam ka vana arvuti vadanduse taha peituda 😀
Mina mitte-blogijana, aga väga lojaalse lugejana loodan ja ootan ka pidevalt Su postitusi 🙂