Ema auto oli eile meie käes ja sõitsime mitmel pool ringi. Millalgi avastas Abikaasa, et tema seljakott on kadunud. Sai igalt poolt otsitud ja küsitud – ei olnud kuskil. Viimane mälestus oli see, et ühes poes käis Abikaasa autost seljakotist rahakotti võtmas – võttis selle välja, jättis koti autosse. Pärast seda läksime Maximasse ja edasi Abikaasa vanaema juurde – ja enne sisse minemist auto tagaistmelt toitu võttes Abikaasa meelest kotti enam polnud.
Kuna saime emalt teada, et pult on viimasel ajal kuumast või ei tea millest vahel jupsinud, siis oskasime ainsa võimaliku variandina välja mõelda selle, et äkki ei läinud Maxima parklas uksed kinni, aga meie ei pannud tähele… Pani seevastu keegi teine, kes ehk kuulis ka Abikaasa poeuksel visatud repliiki, et mina pean maksma, kuna tema jättis rahakoti autosse. Et ehk võttis kärmelt koti ja kadus…
Rahakott, kusjuures, ei olnud kotis, see oli teises kohas. Ja selle sees oli muuseas meie viimane €50… Me ei kanna tavaliselt selliseid summasid kaasas, aga see oli just kuskilt saadud ja… No igatahes, kotis olid ema autodokumendid ja Abikaasa töövõtmed (õnneks tuvastamatud, firma nime polnud).
Eile sai politseisse helistatud ja nõu küsitud, täna hommikul ARKi… Pidid juba minema avaldust kirjutama ja uusi dokumente nõutama, aga käisid enne veel Maximast läbi – eile Abikaasa helistas ja küsis, ega pole kotti toodud, täna aga küsis, kas parkla poole on mõni kaamera, siis oleks ehk näha, kas midagi toimus. Ma täpselt ei teagi, mis nad seal vaatasid või rääkisid, ma unustasin Abikaasalt üle küsida… Igatahes vist selgus, et ei käinud auto juures keegi (mis, muuseas, tundus mulle algusest peale üsna ebatõenäolisena, aga ühtki paremat varianti ei suutnud kah välja mõelda).
Siis nõudis ema, et nad sõidaksid ikka läbi sealt poest, kus Abikaasa autos rahakotti toomas käis… No ja otse loomulikult oli seljakott seal 🙂
Sellest moraal, lapsed – kui avastad, et midagi on kadunud, siis käi läbi kõikvõimalikud kohad hoolimata sellest, mida sa mäletad. Ja mõtle kohe sellele, kas kuskil, kus on vargusekahtlus, oli äkki mõni kaamera, tänu millele saaks tuvastada, mis värk tegelikult oli. Palju pahandamist, muret, pingeid ja süüdistusi oleks olnud olemata…
Aga mis sest enam. Lõpp hea, kõik hea. Tuju on kohe nii hea ja kerge, et täitsa uskumatu.
—
Poisil on 39 palavik. Oli teine terve hommiku väga viril, aga siis nagu ei ablanud läbi. Magas 8-11, pärast seda tundsime küll, et oli kuum, aga mõtlesime, et rõdul magamisest. Alles paar tundi hiljem, kui loidus silmaga nähtav ja kuumus ikka veel suur oli, tuli mõistus koju ja kraadisime. Pärast seda hõõrusime teda tükk aega igalt poolt niiske lapiga ja oli kohe tunda, kuidas keha temperatuur normaliseerus. Nüüd jäi tissi otsas magama, panime talle veel niisked lapid peale ja nii ta tudub… Neil on Plikaga viimased päevad kõhuhäda ka olnud, Plikal hakkas varem ja on nüüdseks juba korraks, õnneks ilma oksendamiseta, nii on tunduvalt kergem.
Ühesõnaga ma väga ei muretse, küllap uni ja veega hõõrumine aitavad. Eks hiljem kraadime jälle ja vaatame, kas saime palaviku alla, siis ei pea rohtudega jamama hakkama.
Abikaasa värvib põrandat ja sõidab siis Lõuna-Eestisse… Kardinaid ma vist siiski ei jõua õmblema hakata, täna olen täiskohaga ema. Või noh, mis nüüd nii täiskohaga, minu ema on alates ärkamisest Plikaga tegelenud, et me Abikaasaga koos Poisiga magada saaksime (ta ärkas juba pool kuus, Plika üsna varsti pärast seda, kõik olid virilad, meie väsinud, jauramist oli palju), võttis Plika turule kaasa, andis nüüd süüa ja paneb lõunaunne kah. Ema juures elamise luksus…
