…oli nii sisutihe päev, et õhtul blogi kirjutada ei jõudnudki, väsimus murdis enne maha.
Hommikud on meil nüüd parematel päevadel sellised, et Plika saab pärast ärkamist endaga ise hakkama – ronib natuke meie otsas, siis voodist välja (jääb ju pärast öist tissi alati kaissu ja meil on ainult madrats, hea madal) ja nihverdab omaette. Vahel ronib voodisse tagasi ka. Eile hommikul olid alumise kapi uksed eelmisest õhtust lahti ununenud, nii sai seda sortima minna. See ongi tema asjade kapp 😉
Hommikusöögiks järas banaani, mõnuga:
Hommikupoolikul käisime Kessu ja tema plikaga Tähtvere mänguväljakul. Plika kiikus teist korda elus – alguses ei julgenud talle suurt hoogu teha, kiigutasin tasakesi, passis rahulikult. Siis tegin suurema hoo – kohe kukkus naeratama ja kilkama. Nojah, oleks võinud arvata – Mees teeb temaga pidevalt igasugu trikke, sealhulgas kõigutab (pea alaspidi) – lapsel lõbu laialt.
Liiva sõi muidugi ka:
Siis tagasi koju, väike uinak, masinatäis pesu ja jälle linna. Külli tuli oma poisiga külla, jättis auto meie juurde ja jalutasime. Jalutasime kohe nii kaua, et tagasi koju jõudsime alles kell seitse õhtul.
Käisime Loodusperes – mul oli Plikale ujumispükse vaja (etteruttavalt võib ära öelda, et tal on nüüd Kessu plikaga täpselt ühtemoodi püksid, kollased olid lihtsalt kõige nunnumad 😛 ), ostsin siis ühtlasi jõhkardpaki Moltexeid ja sapiseepi ja… Külli sattus ka sellest poest vaimustusse.
Aga rääkida tahtsin ma tegelikult hoopis sellest, et kohtusin seal poes juhuslikult Evega. Eve on mu eksi parima sõbra naine ja 2006. aastast saati pole ma tolle ringkonnaga pea üldse suhelnud – Evet ennast nägin viimati eelmisel suvel Pärnus. Toona olin mina kõhuga, viis ja pool kuud rase, seekord siis tema – suure ilusa ümmarguse kõhuga, kaheksa kuud 🙂
Nii tore oli teda näha ja juttu jätkus kohe tükiks ajaks. Raseduse- ja titeteemadega kord on juba nii – jutt ei lõppe kunagi. Ajas mulle ka suure kõhu isu peale. Nii vahva oli, kui keegi kõhus sibeles!
Üleüldse on praeguseks kätte jõudnud aeg, kus nii palju vett on merre voolanud, et tolle ringkonnaga suhtlemine ei valmista mulle enam mingit ebamugavust. Meie lahkuminekust on juba kolm ja pool aastat möödas – kui alguses oli kergem kõigest sellega seonduvast üldse mitte mõelda või siis mõelda pigem halbadele asjadele, sest nii oli lihtsalt kergem, siis praeguseks on kõik nood vanad ebamugavad tunded kadunud – endal on uus ja õnnelik elu, kõik nood inimesed, kellega kunagi suhtlesin, on ka toredad inimesed oma eludega. Nagu kõik teised vanad tuttavad, kellega on kunagi palju suheldud ja hiljem ainult juhuslikult – kui kokku juhtub, siis uurib, kuidas vahepeal läinud on ja… Võin täitsa rahulikult uurida ka oma eksi eraelu kohta, sellise heatahtliku huviga. Ja siiras heameel on kuulda, et kõik on hästi.
Nüüd mul on siis veel üks titt, keda põnevusega oodata 🙂
Kuum ja teguderohke päev väsitas Plika nii ära, et pärast õhtust vanni jäi ta kohe magusasti magama:
