Mul oli lõpuks aega oma FB feed läbi vaadata ja leidsin sealt õige mitu huvitavat artiklit. Kaks neist olid eriti huvitavad selle poolest, et olid nii vastandlikud, aga ometigi tõesed. Minu meelest vähemalt.
Esimesena lugesin seda ja siis seda artiklit.
Oh, küll see elu on ikka keeruline. Minu meelest on ühtmoodi tõsi nii see, et Eestis on paljud asjad lihtsamad ja mõnusamad kui mujal Euroopas, tõsi on ka see, et paljud asjad on tunduvalt rohkem tuksis. On palju edumeelseid asju ja palju valupunkte. Esimesed on tõepoolest edumeelsed ja teised tõepoolest väga valusad.
Mis ma oskan öelda? Eks igaüks peab oma elu ikka ise elama – nii hästi-halvasti, kui oskab. Ma vist praegu olen lihtsalt tänulik selle eest, et ma pole leidnud oma kutsumust mõnel alal, mis on meie riigis halvasti tasustatud. Ma küll ei tea, mis minust saab, aga kõik teed on veel lahti. Ja ma arvan, et suudan leida sellise töö, mis lõpuks ka normaalselt sisse tooma hakkab.
Ma olen Eesti üle ühtaegu väga uhke ja samas tunnen häbi ka. Ei oska mina pakkuda lahendust neile valupunktidele, selle eest need poliitikud ju palka saavad…? Räägitakse, et poliitika on p*rses, aga samas teistes riikides on ju ka?
Ikka ise tuleb oma unistuste poole püüelda. Mis sest vingumisest kasu… Kui tundub, et Eestis ei saa inimese moodi elada, siis võib ju alati mujal proovida. Vingatsid ei lähe küll kuskil peale, seda ma kinnitan. Kui aga ettevõtmist on, siis võib lihtne inimene lihtsa tööga mujal tõesti paremini ära elada.
Aga hea meel on, et kõik naeruväärse palga eest tähtsat töid tegevad inimesed pole Eestist uttu tõmmanud. Võib ainult loota, et aja jooksul olukord paraneb… Mida muud ikka teha. Lihtsalt toetada ja kaasa elada.
Kõige rohkem on kahju neist, kel pole võrdseid võimalusi. Nendest, kes kannatavad kõige valusamate punktide all ja ei saa sinna mitte midagi parata. Alates vaeste paljulapseliste perede järelkasvust, lõpetades omastehooldajatega. Ja ma olen kindel, et mul pole õrna aimugi, kui paljud veel sinna vahele jäävad.
Ma pole küll kaugeltki sündinud, hõbelusikas suus, aga minu elu on ikka väga ilus.
Kui nüüd teooriaga pommitada, siis kõik on majandusteoreetiliselt ok. Ehk riik peab olema sotsiaal-majanduslikult efektiivne, mis tähendab, et on üritatud kellegi majanduslikku olukorda parandada, nii et kellegi teise majanduslik olukord ei halveneks, kuid tegelikult pole see võimalik, kuna alati kedagi aidates, jääb keegi aitamata. Üldjoontes tähendab see seda, et alati kedagi diskrimineeritakse.
Inimlikust küljest vaadates ei saa ma sellest poliitikast aru, mille järgi tehakse riigiametites palku. Millised on need alused, mis ütlevad, et sina keskastme spetasialist saad 600 euri palka, aga sina teise ministeeriumi keskastme spetsialist saad 800 euri palka. Ise avalikus sektoris töötava inimesena ütlen, et riigi leib on piiiikkk aga peenike. Nii et kui ka minul on enne palgapäeva näpud põhjas, siis tuletan endale meelde, et mul on töökoht olemas nähtavasti kauem, kui erasektoris töötades.
hahaa! rootsi "heaoluühiskonnas" teevad ka paljud inimesed naeruväärse palga eest tähtsat tööd. poliitikutest ja nende palkadest ei räägi… usun, et see töö- ja palgateema on igas riigis enam-vähem sama.
Pingback: Poliitilised mõtisklused ja tulevikuplaanid » Tikri Päevaraamat