kutsumuse otsingud

Seoses minu laulupeost innustust saanud mõttega ühineda mõne kooriga tuli emaga jutuks minu kunagine muusikakooliaeg. Mälestused sellest olid äärmiselt hägused – õppisin millalgi algklassides klaverit, enda mäletamist mööda poolteist aastat.

Noo, kõigepealt rääkis ema, et ma olin sissesaanute pingereas esimene olnud – ja seda praktiliselt ilma eelneva õpetuseta, ainult natuke koputamist oli mulle varem ette näidatud. Teised katsetel osalenud olevat enamjaolt rohkema varasema drilliga. Pani natuke kõrvu liigutama küll 😉

Siis üritasin meenutada, mis aastatel ma täpselt muusikakoolis käisin. Vaatasin fotoalbumeid ning sealt tundus, nagu oleks ma isegi kaks ja pool aastat vastu pidanud. Tundus uskumatu, nii et otsisin üles kausta kõigi vanade tunnistustega. Tõepoolest – alustasin 1992 sügisel, lõpetasin 1994 talvel. Kaks ja pool aastat!

Mina, erinevalt paljudest muusikakooli pooleli jätnud noortest, ei süüdista oma ema sugugi, et ta mind seal edasi käima ei sundinud – otse vastupidi, ma tänan teda selle eest siiralt. Ma ei mäletagi täpselt, miks ma seal enam käia ei tahtnud, ilmselt see lihtsalt ei istunud mulle. Mul on hea meel, et mul on need kaks ja pool aastat muusikalist haridust, samas on mul veel rohkem hea meel, et mind ei sunnitud seda lõpetama. Muidugi on praegu kahju, et ma ei oska rohkem klaverit mängida, aga no Beethoveni “Elisele” põhimeloodia on vast siiani une pealt käe sees ja ka teistest kahest osast meelitaksin paar nooti või akordi välja… Rohkem küll mitte.

Tõenäoliselt ei viitsinud ma piisavalt harjutada. Tõenäoliselt ei meeldinud mulle solfedžo tunnid. Tõenäoliselt ei meeldinud mulle eksamid, kus ma pidin teiste ees esinema. Samas on mul sellest ajast veres mingid muusikalised teadmised, noodilugemisoskus ja märgid ja värgid – kui ma mingi hetk kätte võtaksin, võiksin täitsa vabalt iseseisvalt uusi lugusid selgeks õppida. Too väike klaver, mille taga toona harjutasin, on siiani mu lapsepõlvekodus olemas – ilmselt võiksin selle endale saada, kui sooviksin. No esialgu tahaks lihtsalt veidike klimberdada 😛

Igal juhul valdavad mind klaverit nähes siiani positiivsed emotsioonid – ilmselt suuresti tänu sellele, et mulle seda jõuga peale ei sunnitud. Vaadates oma muusikakooli tunnistusi – esimesel aastal olid nii põhipillis kui solfis viied, vaid esinemise sain nelja. Teisel aastal sain põhipilli ja solfi esimesel semestril veel viie, teisel aga juba nelja, mõlemad esinemised ka neljad. Ja kolmanda aasta esimesel semestril on nii põhipill kui esinemine neli, muusikateooria (jumal teab, mis see küll olla võis, ilmselt midagi solfisarnast, ainult keerulisem?) suisa kolm. Seal mu tõrksuse põhjused ilmselt peituvadki 😀 Alguses viitsisin ehk rohkem pingutada, edasi läks keerulisemaks ja siis ma enam ei tahtnud.

EDIT: Ema sõnul jätsin muusikakooli pooleli sellepärast, et klaveri harjutamisele kulus liiga palju aega, mistõttu lugemiseks ei jäänud piisavalt ning ma polnud sellega nõus 😀

Üritasin tuvastada ka seda, millal ma siis täpselt laulupeol käisin – kuna mälestustes on kolmas klass, siis pidi see olema VII noorte pidu 18-20. juunil 1993. Mäletan, et laulsime kolm laulu. Ühest mäletan refrääni ja viisigi:

Tere, tere, tere, tere hommikust!
Tere Tiit! Tere Teet! Tere Mai! Tere Kai!
Tere, tere, tere, tere hommikust!
Tere maa ja taevas lai!

Ja siis oli vist mingi metsakolli laul või midagi taolist ja jaburad liigutused olid ja… Oi aegu ammuseid 🙂

Aga kui viiendas klassis kooli vahetasin, siis miskipärast enam laulmisega ei tegelenud. Ilmselt ei kutsutud, ise polnud ka nii huvitatud ja nii see läks.

Peale muusikakooli käisin ma väiksena ka peotantsutrennis – seda küll ainult ühe aasta, just enne kooli minemist. Pooleli jätsin tõenäoliselt sellepärast, et koolis oli meil algkassides peotants tunnina täiesti olemas ja õpetajagi oli sama. Ei mäleta küll, kaua need tunnid olid, kas tõesti kõik kolm aastat kuni neljanda klassi lõpuni?

Igatahes on sellest ajast samamoodi vaikimisi oskusteks valss ja samba põhisamm, ja siis veel mingi põhisamm, mida just köögis tantsisin (pole kindel, kas tša-tša või dšaiv, aga kui mõlemad korra ette näidata, oskaksin ilmselt kohe järgi teha). Aga rumbat-sambat-fokstrotti meile toona ei õpetatud, miskit neist õppisin omakorda gümnaasiumi kehalise tundides, kus meil enne abiturientide balli tantsuoskusi värskendati. Nii et kui kunagi peaks tahtma trenni minna, siis alus on pandud ja sellevõrra kergem, pulmas avavalsi tantsimisega saaksin ka eelnevalt harjutamata hakkama, kui just suur kleit ei sega. Ehkki mina õõtsuks hea meelega niisama, Mees nõuab valssi 😛

Muudest saavutustest võin ära märkida selle, et kolmanda klassi lõpetasin kiituskirjaga, üheteistkümnendas klassis sain aastatöö viie kiitusega ja gümnaasiumi kirjanduse lõpueksami samuti viie kiitusega. Sihukesed kiituskirjad ma mapist leidsin.

Ja kui juba eneseupitamiseks läks, siis gümnaasiumi sisseastumiskatsetel oli proovijaid üle saja ja mina olin pingereas viies, minu ees vaid meie klassi kuldajud, kes umbes kõik kuldmedaliga lõpetasid ja üleüldse üle mõistuse targad ja aktiivsed olid. Mina olin nende kõrval ikka täitsa tavaline, nii et tundsin end toona piisavalt kõrvust tõstetuna.

Hahaa, aga klassikaline on ikkagi see, et kirjanduse eksamil vastatud Ristikivist ei tea ma praeguseks muud, kui et ta töötas Rootsis haigekassaametnikuna ning tema ainus luulekogu on “Inimese teekond”. Sellised täiesti tähtsusetud ja mõttetud faktid, eluloo olulisemaid aspekte ja põhilist loomingut ei mäleta ikkagi.

Üleüldse ei mäleta ma keskkoolis (ja kui järele mõelda siis ka ülikoolis) õpitust enamikku 😀 Ma nimelt ei oska õppida, ma oskan tuupida. Nii olen ma enamasti läbi saanud kõiki konspekte mehhaaniliselt pähe õppides ja teadmisi pärast edukat eksamisooritust kergendatult kõrvale lükates. Asi oli ilmselt selles, et nood asjad ei pakkunud mulle eriti huvi, polnud motivatsioonigi läbi mõelda ja aru saada.

Lemmikained olid mul üldse eesti keel ja matemaatika, sest kirjutada oskan ma vaikimisi (mis ei takistanud mind kirjandeid vihkamast – mulle meeldib kirjutada ennast huvitaval, mitte ette antud teemal) ja numbrid olid loogilised. Kirjandusest ma suuremat ei hoolinud, ajalugu, füüsikat ja bioloogiat vihkasin, keemia oli huvitav ainult alguses, kuni ta liiga keeruliseks läks ja ma sellest enam midagi aru ei saanud, nii et sedagi vihkama hakkasin. Geograafia oli täitsa meeldiv, aga ei äratanud siiski sügavamat huvi…

Nii ma siis läksin ülikooli, sest kõik ju läksid, ja õppisin suhtekorraldust, sest keegi arvas, et see võiks mulle sobida. Ja kui ma teisel aastal, kui ained erialasemaks läksid, aru sain, et see pole ikka üldse minu tassike teed, otsustasin end koolist siiski läbi närida, sest juba makstud õppemaksu ja sellepärast võetud õppelaenu ei saanud ometi tühja lasta. Nii ma siin siis nüüd olengi – kõrgharitud kolmeaastase staažiga suurepärane klienditeenindaja, kes ei kavatse ülikoolis omandatud erialal kunagi tööle hakata, kes ei näe senise reaalse töökogemusega seonduvates valdkondades ka mingit tulevikku ning kel pole üleüldiselt õrna aimugi, mida eluga peale hakata.

Seepärast on üsna mõnus praegu aeg maha võtta, last kasvatada ja aru pidada. Eks me näe, mida tulevik toob.

Aga selles on emal küll õigus, et ülikoolist oli siiski tohutult kasu – kindlasti oleks mu mõtteviis ja suhtlusringkond vastasel korral hoopis teistsugused. Ilma ülikoolita poleks mul praegu mitmeid häid sõpru, ma poleks kunagi sattunud elama Tartusse ja seda linna armastama hakanud, ma poleks kohtunud oma eelmise elukaaslasega, kes andis mulle esimese kogemuse normaalsest täisväärtuslikust suhtest ja palju enesekindlust, ma poleks kolinud Tallinnasse, sattunud tööle, kus ma pea kaks toredat aastat veetsin, ma poleks kohtunud Lepaga, läinud temast lahku, mul poleks tööst kõrini saanud, ma poleks kõike pikalt saatnud ja Londonisse kolinud… Ma poleks kohtunud Mehega ja saanud Plikat 🙂

Nii et kõik siin elus on asja ette läinud.

Aga nojah, enesele tüüpiliselt olen ma jälle kord sujuvalt teemast välja läinud ja pika heietuse kokku kirjutanud. Postituse mõte oli algselt vaid selles, et ma olen vist piisavalt musikaalne küll, võin julgelt mõnda koori proovida – sügiseti vast võetakse uusi liikmeid igale poole? Nüüd on küsimus vaid selles, kuidas ma need koorid üles leidma peaksin ja mille põhjal valima…