kutsumuse otsingud

Vaesus teeb suisa rõõmu

/ kutsumuse otsingud, öko, rõõm, unistused / 4 Comments

Lugesin Ekspressi artiklit noorest perest, kelle elu on tänu koondamisele suht pees, sest kaelas on hirmsuur eluasemelaen + autoliising ja elustiil on siiani olnud suhteliselt muretu. Ma ei hakka nende valikuid kiitma ega laitma – loodan lihtsalt, et nad saavad omadega hakkama ja tulevad sellest kriisist välja paremate ja praktilisemate inimestena.

Mõtlen lihtsalt, kui hea meel mul on, et ma olen ikka veel nö “vaene”, et ma pole oma eluga veel midagi suurt peale hakata jõudnud. Mul on järsku nii hea meel, et ma elan siiani üürikas, et mul pole kaelas ühtki laenu peale õppelaenu (millest on järel nii vähe, et see pole eriti mainimist väärt) ning et mul pole veel karjääri ega kutsumust. Mul on hea meel, et olen pidanud kogu aeg läbi ajama vähese rahaga (paradoksaalsel kombel on minu rahaline seis nüüd, majanduslanguse ajal, tunduvalt parem, kui see kunagi olnud on), nii et olen harjunud kombineerima ja säästma ja igalt poolt kokku hoidma – minu jaoks on see peale vajaduse ka lõbus ja põnev väljakutse.

Kui ma oleksin teinud paar aastat tagasi teistsuguseid otsuseid, võiks ka minul ehk olla praegu karjäär pealinnas ja miljoniline eluasemelaen. Ja ma tänan kõiki kõrgemaid jõude, et mul seda pole.

Nüüd on kõik teed endiselt valla. Olen avastanud rohelisema eluviisi ja alternatiivsed võimalused oma kodu soetamiseks. Jah, ma ei tea veel päris täpselt, kas see on minu jaoks ja kas see on üldse reaalne ja teostatav. Tähendab, on teostatav, seda kindlasti, aga kas see sobib meile, selles on küsimus. Igal juhul on meil valikud. Me saame kõiki variante põhjalikult kaaluda, mitte miski ei takista meid valimast just endale kõige sobilikumat.

Tööd tuleb nagunii teha, ilma selleta ei saa. Isegi kui me valime selle tee, et kolime metsa enda ehitatud savimajja, kasvatame oma juurikaid ja küpsetame leiba… Siis ikkagi tahaks ju kõiki neid teisi mugavusi – reisida (jah, vahel ka lennukiga ja kaugele), osta mõningaid asju ilma hinda vaatamata (näiteks kvaliteetsemaid riideid või tehnikat – kindlasti mitte mõttetu firmamärgi pärast, aga et oleks siiski võimalik valida kvaliteetsemat ja kallimat – st VAATAKS hindu, aga ei valiks ilmtingimata olude sunnil kõige odavamat)… Ja nii edasi. Kombineerida ja miksida odav, säästlik, tervislik ja lokaalne looduslähedane eluviis tänapäeva tavaliste mugavustega 🙂 Selleks kõigeks kulub ikka omajagu raha.

Aga me saame püüelda selle suunas, et leida enda vajadustele sobiv töö, mis ei tähenda ilmtingimata linnas kontoris istumist ja ületunde.

Kõik teed on ikka veel valla ja me saame ise teha kõige õigemad valikud. Pole midagi, mis pärsiks ega tagasi hoiaks. Me võime teha kõike, mida enestele pähe võtame.

See on ütlemata hea tunne.

Õpihimu lõi puuga pähe

/ kutsumuse otsingud, ülikool / 6 Comments

Tähendab, kõik sai alguse sellest, et ma lugesin inglise keeles raamatut ja seal oli väljend, millest ma aru ei saanud. Ja kuigi ma oleks võinud vabalt edasi lugeda ja selle tähelepanuta jätta, nagu ma tavaliselt teengi, sest üldist arusaamist ei takistanud see kuidagi, tekkis mul tahtmine selle väljendi tähendus siiski teada saada.

Nii ma siis tegin lahti sõnaraamatu, mis mul arvutis on – ülikooli ajal soetatud Festart v3.31 pro, mis mulle telefoni teel pähe määriti. See 200 krooni on ennast minu meelest küll suurepäraselt ära tasunud, kuivõrd suvalised online-sõnastikud lööb minu variant iga kell üle (pealegi saab seda proget piiramatult ükskõik kui paljudesse arvutitesse installida), samas on see siiski piisavalt piiratud, kohati lausa piinavalt aegunud ja tobe.

Seda väljendit, muide, minu sõnaraamatus otse loomulikult polnud ning appi tuli, nagu noil puhkudel ikka, sõber Google. Et ka teid harida, siis:

make a beeline for someone or something – 

Fig. to head straight toward someone or something.

Igal juhul, olles taaskord natuke targem, hakkasin ma mõtlema, kui tore oleks, kui mul oleks arvutis üks KORRALIK inglise keele sõnastik. Mitte et ma ei saaks kõiki väljendeid netist kätte, aga oleks ju mõnusam ja lihtsam, kui mul oleks olemas programm, kust ma saaksin kõikvõimalikke tähendusi otsida ja ka näiteks hääldusi kuulata. Mis tähendab, et see peaks olema otse loomulikult Oxfordi sõnaraamat, kuivõrd ükski eesti-inglise variant pole nii hea.

Ma elasin esimese ülikooliaasta koos inglise fili tudengiga ja mäletan, et tema Oxford Dictionary online-versioon nõudis iga natukese aja tagant uuesti CD arvutisse panemist – eks ikka just täpselt sellepärast, et seda piiramatult teistega jagada ei saaks. Nojaa, see selleks.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, kuidas tahaks inglise keelt edasi õppida. Ma küll suhtlen täiesti vabalt, saan lugedes kõigest aru ja kirjutan korrektselt, aga kindlasti on mul veel kuhjaga arenguruumi – sõnavara laiendada, keerulisemat grammatikat meelde tuletada jne. Igasuguste eessõnade kasutamise koha pealt vajaks ma eriti värskendamist – ma panen neid küll enamasti alateadlikult õigesti, aga vahel pean Google’ist kontrollima, mis mingi väljendi puhul kõige õigem on jne.

No ja siis ma arendasin oma õppimise mõtteid edasi – et eesti keelt tahaks ka kangesti süvendatult õppida. No ma ju praegugi valdan seda väga hästi, aga nagu hiljutine test näitas, siis mitte perfektselt ning hea meelega käiks nö eesti keele tunnis, nagu need kooli ajal olid… Eesti keele tunnis kõrgemal tasemel 😀 Et saaks igasugu harjutusi teha ja reegleid meelde tuletada (ma pole neid küll kunagi suuremat teadnud, olen lihtsalt alati loomulikust peast kõik õigesti kirjutanud). Põnev ju!

No ja siis ma jõudsin korra isegi selleni, et mul on tasuta kõrgharidus veel saamata 😛 Ja vaatasin korra TÜ kodukale. Ja avastasin, et nad on kujundust muutnud. Ja jõudsin üsna kiiresti selleni, et esiteks ei oleks mul lapse kõrvalt eriti aega kolm aastat päevases õppes käia (aga kaugõppes pole tasuta kohti, muidugi peaks üldse tasuta kohale saamiseks riigieksamid ka uuesti tegema, sest minu 75 kirjandi ja 78 (või oli 81? ei mäleta, ei viitsi järele vaadata) inglise keelega ei pääseks nagunii kassi saba allagi), teiseks ei huvita mind ei eesti ja soome-ugri keeleteadus ega ka inglise keel ja kirjandus.

Ma nimelt elasin koos ühe inglise fili ja kahe eesti fili tudengiga – mind huvitab mõlema eriala puhul ainult ja rangelt praktiline pool, ma ei taha kuuldagi näiteks inglise kirjandusest. Ega ka eesti keele alustest. Ja ma mäletan, kuidas nad pidid seal mingeid jaburaid raamatuid lugema ja jaburaid töid tegema. Ei tahaks ise seda kõike.

No ja siis ma vaatasin Tartu keeltekooli kodulehte ja mõtisklesin, kas minu inglise keel võiks olla kesktase või kõrgem kesktase. Ja vaimustusin mõttest, et võiks ju õppida ka prantsuse või saksa või vene keelt. Olen nende kõigiga mingil ajal alustanud – kaheksa aastat prantsuse keelt keskkoolis, kamaluga vene keelt nii põhikoolis kui ülikoolis, lisaks kaheaastane praktika Tallinna klienditeenindussfääris, saksa keele algkursus ülikoolis, kus õppejõud mind mõnitas, sest ma ei viitsinud kunagi varahommikul loengusse minna ega jaganud üldiselt suurt midagi 😀

Siinkohal tundub olevat sobilik mainida seika ülikooli vene keele kursuselt, kus ma ka eriti midagi ei jaganud ja absoluutselt iga grupitöö puhul, mis omavahelist rääkimist eeldas, õppejõu pärimise peale, kuidas meil läheb, talle alati “daa, daa, otšen harašoo” vastasin. IGA kord. Ta lihtsalt loobus lõpuks küsimast. Eksamiks oli vaja läbi lugeda venekeelne raamat ja sellest õppejõule jutustada – kuna mu eesti filis õppiv korterinaaber pidi oma vene keele loengus sedasama tegema, kirjutasin lihtsalt tema lühikokkuvõtte ümber ja lugesin õppejõule ette. Ja sain kokku B. Oli vist Harry Potter või miskit, ei mäletagi. Ma pole siiani ühtki Harry Potterit lugenud, ükskõik millises keeles 😛

Pips igatahes naerab ennast siiani pooleks, kui meie vene keele loeng jutuks tuleb. Aga näe, sellest hoolimata sain vajalikud väljendid Ülemiste keskuses töötades üpris kiiresti selgeks – usun, et võin siiani vene keeles fototehnikat müüa, kui vaja oleks, ehkki olen viimase kahe aastaga muidugi palju unustanud.

No aga siis ma jõudsin lõpuks muidugi selleni, et 2500 krooni 50 tunni eest küll eriti maksta ei tahaks, ehkki Maris tuletas meelde fakti, et igasuguse keele ükskõik millisel tasemel õppimine ongi nagunii ropult kallis. Ja ei, ma ei taha ka ise õppima hakata, ma pole selleks piisavalt distsiplineeritud – tahan just kohal käia, kus saaks grupiga suhelda ja kodutöid teha ja et keegi kogu aeg mu laiska p*rset torgiks 😛 Motivatsioon, noh!

Keelte õppimine on muidugi lõputu unistus, sest lisaks kõrgtasemel inglise ja heal tasemel vene ja prantsuse keele valdamisele tahaksin ma ideaalis osata suhtlustasandil veel saksa ja hispaania keelt, kuna neid räägitakse maailmas nii palju, soome keelt, sest naabrite keele mõistmine tuleks ikka kasuks, rootsi keelt, sest õeke elab Rootsis jne jne jne. Noo, eks me aastakümnete pärast näe, kui palju ma päriselt jõuan 😉

No ja lõpetuseks jõudsin ma veel selleni, et raamatupidamine huvitab mind ka endiselt hirmsat moodi – ja sellega on nii, et ilmselgelt oleks alustuseks kõige targem järgida Krissu soovitust võtta raamatukogust mõni vastavasisuline raamat ja sealt põhitõdesid tudeerida. No ja pikemas perspektiivis võiks ennast juba töötuna arvele võtta, et siis ehk tasuta kursusele pääseda vms, sest maksta ju jumala eest ei taha. Aga see on siiski tulevikumuusika, hetkel piisaks raamatust küll.

Jah, ma olengi alati selline veidrik olnud – keskkooli ajal olid mu lemmikained eesti keel ja matemaatika, kunas näiteks kirjandusest ma suuremat ei hoolinud, ajalugu, bioloogiat ja füüsikat vihkasin, keemia oli põnev ainult alguses, kuni ma sellest aru sain (noh, nagu matemaatika), aga läks õige pea vastikult keeruliseks ja ei meeldinud enam üldse, geograafia oli päris põnev… Selline veider humanitaari-reaali hübriid.

Aga need keeled, need keeled. Need ei anna mulle kohe sugugi rahu. Kus ja kuidas saaks Tartus võimalikult soodsalt oma inglise või eesti keelt putitada?

Või kas keegi oskab äkki soovitada mõnd asjalikku ja konkreetset raamatut, mis võimalikult loogiliselt ja lihtsalt raamatupidamise põhitõdesid õpetaks?

Närune lugu, kust see õpihimu nüüd korraga tuli. Läheks üle, elaks jälle oma rahulikku elu edasi 😛 Aga kangesti tahaks natuke ajurakkudelt tolmu pühkida, kuskil käia, ennast arendada… Lapsega kodus on küll tore, aga vahel tahaks ju välja saada ja midagi teistsugust teha. Et oleks lapsest eraldi ka mingi elu.

No küll ma lõpuks midagi välja mõtlen. Ma loodan.

Vastuseks

/ kutsumuse otsingud, töö / Leave a Comment

Sain eilsele “murekirjale” nii palju vastukaja, et mõtlesin kommentaari asemel veel ühe postituse kirjutada.

Ma olen täiesti nõus, et hobide puhul pole vaja mingeid meeletuid teadmisi – nendega võib tegeleda just täpselt nii algelisel ja amatöörlikul tasandil, kui parasjagu huvi on.

Minu probleem on selles, et nood kaks suurimat hobi seostuvad üks-üheselt minu ainsate töökogemustega. Ja hobidega tegelemine tuletab mulle ikka ja jälle meelde seda ebakindlust, mida ma tundsin tööl – hoolimata sellest, et mul oli teadmisi piisavalt, et ma sain alati hakkama, et ma olin hinnatud töötaja – ma ise tundsin tihti, et peaksin rohkem teadma.

Ja see polnud päris sama situatsioon, mida kirjeldab Mutt: et talle meeldib tema praegune töö, kuna ta õpib kogu aeg miskit uut juurde.

Fotopoes oli asi selles, et ma ei TAHTNUDKI midagi juurde õppida. Jah, muidugi viisin ma ennast meelsasti kurssi igasuguste uute toodetega, aga ebakindlust tekitav teema – peegelkaamerad, objektiivid, välgud – noist teadsin ma vaid väga üldisi asju. Algajale oskasin soovitada ja komplekte kokku panna, aga asjatundjamate puhul jäin hätta – kõik need numbrid, detailid ja seosed pole mind kunagi huvitanud. Minu jaoks oli see kõik nii igav ja keeruline, et ma lihtsalt ei viitsinudki seda teemat endale rohkem selgeks teha – nonde väheste asjatundjate puhul kutsusin lihtsalt kolleegi, kes asja rohkem jagas. Aga ebakindlus ikkagi jäi 🙂

Kohvikus oli asi selles, et polnudki miskit juurde õppida. Latte arti valdasin nende nõuete kohaselt perfektselt, ehkki latte arti enda mõistes on see suhteliselt algtase. Ja mis puutub sellesse, et ma ei tee vahet kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil – ega keegi ju ei käskinudki seda teha. Muidugi pidi kohv kvaliteetne olema, aga espresso kvaliteeti on lihtne kontrollida – kui kreemjas “vaht” oli peal, siis oli hea shot, kui seda kihti seal peal polnud – kohv oli must – siis ei kõlvanud, tuli uus teha. Maitsma või maitsetel vahet tegema ei sunnitud kedagi. Seal tundsin ma ebakindlust pigem sellepärast, et järgmine aste oleks olnud supervisoriks saamine ja ma VIHKAN inimeste õpetamist… Mis oleks siis olnud üks minu töökohustustest. Piima tegemist ma ei oskagi korralikult õpetada, mis siis, et ma oleks suutnud vähimagi kahtluseta ennast välja bluffida – teha näo, et oskan ja õpetada selgeks ka 🙂

Ühesõnaga – tegelen oma hobidega rõõmsalt edasi ja katsun neist mitte töö kontekstis mõelda. Ning üritan mitte põdeda kutsumuse üle, küll see ka ükskord tuleb. Leian ma siis oma niši foto-, kohvi- või hoopis mõnes kolmandas valdkonnas.

Alateadlikke probleeme lahates

/ kutsumuse otsingud, töö / 10 Comments

Mul seisis pikemat aega draftis üks post, mille detsembri keskel täiesti valmis kirjutasin, aga lõpuks üles panemata jätsin, sest juhe jooksis kokku ja ei suutnud seda endale rahuldavaks toimetada. Nüüd, üle kuu aja hiljem, lugesin üle ja redigeerisin ära – kõlbab lugemiseks küll. Iseasi, kui palju see teile huvi pakub 😛 Seega:

HOIATUS! Järgnev tekst on meeletult pikk, kohati ennast kordav ning suhteliselt keeruline ja segane. Mina sain küll mõned asjad enda jaoks selgemaks ja lahti kirjutatud, aga ma pole kindel, kas sina sellest targemaks saad 😉

—

Sõnastasin enda jaoks korraga ära ühe asja, mis mind juba tükk aega alateadlikult häirinud on.

Ma olen alati kurtnud, et mul pole korralikke hobisid. Noh, selliseid, mida CV-sse panna või mida mainida võõrale endast rääkides. Ei hakka ju ütlema, et mulle meeldib lugeda, see on nii IGAV (seda enam, et ma loen viimasel ajal enamasti naistekaid, paremal juhul krimkasid, aga nö tark, tõsine ja intelligentne kirjandus mulle ei meeldi).

Millega ma oma vaba aega sisustan? Istun netis, ilgelt palju. Kogu see blogivärk, nii kirjutamine kui lugemine, on ju ka omamoodi hobi. Ka see on praeguseks suhteliselt levinud ja igav – ei ole miskit sellist, mida CV-sse kirjutada või enese iseloomustamiseks rääkida (eriti kui mul pole mingit soovi, et tööandja mu blogi loeks). Ja noh, blogimaailma kontekstis mind vahel natuke häirib see, et mind ei huvita need tõsisemad teemad, mina kirjutan ikka vaid oma elust ja tunnetest.

Järgmiseks fotovärk. Ma olen fotopede, ma üldse ei eita. Keskmisest inimesest huvitab mind igasugune fotodega seotu kindlasti tunduvalt rohkem. Aga… Mulle ei meeldi tegelikult pildistada, mind huvitavad tunduvalt rohkem ilusad fotod. Ma ise jääks pigem kaamera ette kui taha – ehkki ma ei hakka siinkohal üldse arendamagi teemat, et iga kord sinna ette jäädes hakkan ma idiootseid nägusid tegema, nii et tugevasti üle poole piltidest on halvad (jajaa, mõned head on ka, neid ma teile siin näitangi). Ühesõnaga mulle meeldib, kui on palju häid fotosid minust, minu kallitest, kõigest mis mind ümbritseb ja mulle oluline on. Mulle meeldib neid fotosid teistega jagada, koguda, kronologiseerida, võimalikult täiuslikult süstematiseerida – olgu siis neti- või paberkandjal albumites. Mulle meeldib neid ise töödelda, aga samas tunnen ma Photoshoppi ikkagi vaid üsna algelisel tasemel ja millegi keerulisemaga hakkama ei saa.

Ning lõpuks kohvivärk – tänu sellele ma üldse seesinase postituse kirjutamiseni jõudsingi. Mulle meeldib kohutavalt latte art, aga minu sellega tegelemise hiilgeajad lõppesid paraku Tinderboxist töölt lahkumisega – uues kohas ei huvitanud kunstiline pool ja kohvi kvaliteet suurt kedagi, ma ise üritasin seda liini edasi ajada, aga mugavus sai paljuski võitu. Lootsin Eestis asjaga edasi tegeleda ning olen seda jõudumööda ka teinud, aga tulemused ei rahulda mind. Selleks otsisingi paremaid vahendeid – väiksemat kannu ja noid šabloone, mis lõpuks rahapuudusel kõik tellimata jäid. Muuhulgas sattusin latte arti piltidele ja neid vaadates tõdesin, et minu hobi on ikka väga lapsekingades – ma pole kunagi üritanudki teha midagi muud kui lille (tegelikult ei ole see lill, vaid leht – lihtsalt Tinderboxis öeldi millegipärast flower ja mulle on sealt töötamisest vale väljend külge jäänud, latte arti kontekstis on see kujund hoopis leaf) ja südant – ja südantki pole pärast TB-st lahkumist eriti harrastanud, sest seda oli parem teha laiale tassile ning uues kohas olid ainult topsid. Nüüd kodus, kus õigeid tasse on, on häda selles, et teen liiga vähe kohvi – kui mul on ainult kaks tassi kohvi ja valik, kas joonistada leht või süda, valin alati lehe, see on ägedam. Kui lehe tegemine jälle 100% käpas oleks, siis harjutaks midagi muud – aga seni ei õnnestu latte art tänu õigete vahendite puudumisele kohe üldse.

Aga latte art on palju enamat kui lehed ja südamed… Ning üleüldiselt pole ma ka eriline kohvipede – mulle maitseb koorega masinakohv endiselt kõige enam, lattest ja muust espresso baasil kohvist on mul suhteliselt kõrini, ainult lilli meeldibki joonistada. Ühtlasi pole ma kunagi teinud peensusteni vahet kohvi maitsetel – ei tee ma vahet sortidel ega kvaliteedil. Ma lasen täieliku rahuga masinast törtsu espressot välja (pole oluline, mis kohvisordist see on või mis kvaliteediga, mina vahet ei tee), joonistan lillekese peale ja olengi rahul.

Foto ja kohvi teemad seostuvad üks-ühelt minu elu peamiste töökogemustega – koolivaheaegade suvised otsad ei lähe arvesse, minu ainsad täisajaga töökohad on olnud fotopood ja kaks kohvikut. Fotopoodi läksin sellepärast, et ma olin fotopede, latte arti fänniks sain tänu sellele, et läksin tööle kohvikusse, pidin seda sundkorras tegema ja armusin…

Mõlemas kohas oli tõesti tore töötada, üldjoontes meeldisid need mulle väga. Mõlema kohaga seostusid ka sarnased probleemid – liiga väike palk, üksluisusest tulenev tüdimus, liigne korralikkus, millest kaastöötajad ei hoolinud jne, aga sellest olen varem korduvalt rääkinud, ei heieta pikemalt. Mõlemas kohas olin ma hinnatud töötaja – mingi aja möödudes ja vilumuse kasvades, julgen öelda, isegi üks hinnatumaid. Ma lihtsalt olin kohusetundlik ja korralik… Ja põhjalik. Ühest küljest olin ma ääretult rahul, et ma suutsin oma tööd hästi teha ja ma TUNDSIN, et ma teen oma tööd hästi. Teisest küljest tundsin ma ennast samas ebakindlalt, sest ma ei vallanud kumbagi teemat enda meelest piisavalt hästi.

Vastuolu, mis? Lihtsalt mõlemas kohas töötasin ma koos inimestega, kes olid tõelised oma ala fännid. Inimesed, kellele meeldis pildistada ning kes teadsid peensusteni fototehnika omadusi, hingeelu, oskasid rääkida erinevatest detailidest. Inimesed, kes nautisid kvaliteetset kohvi, kes tõesti tegid vahet, milline on kohvi sort ja kangus, milline espresso kvaliteet, kuidas teha ideaalset piima…

Need inimesed ei olnud reeglina nii korralikud ja kohusetundlikud kui mina, sestap ma ehk olingi rohkem hinnatud – selleks, et äri sujuks hästi, on vaja korda ja organiseeritust sama palju, kui hingega asja juures olemist. Fotopoe näitel – korrast ja organiseeritusest pole kasu, kui müüja ei tea kauba omadusi ega oska seda kliendile tutvustada ega soovitada. Samas pole kasu müüjast, kes tunneb fototehnikat ülihästi, aga ei vaevu hoolitsema selle eest, et müüdavad asjad oleksid organiseeritult paigutatud ja kergesti üles leitavad ning et kõik vajalik paberimajandus oleks korras. Mõlemal puhul oleks poes kaos. Minu perfektsionism ja korraarmastus tegid kuhjaga tasa teadmiste puudujäägid, sest ÜLDISELT mulle teema ju ikkagi meeldis ning ÜLDISEID asju ma ikkagi teadsin – kui järele mõelda, teadsin ma ikka päris palju. 90% klientidest teenindasin ma nende teadmistega väga hästi ära – ma ei pidanud kunagi valetama ega sogama, vahel lihtsalt üldistama. Aga need ülejäänud 10%, need oma ala fännid, nendega ma oleks hätta jäänud. Nendega tegelesidki minu mitte nii korralikud, aga erialaste teadmistega kolleegid.

Ja kuigi ma olen palgatöölisena palju kordi vihastanud firma poliitika või hooletute kolleegide peale ja unistanud sellest, kuidas ma teeksin ISE palju parema asja… Siis lõpuks jõuan ma ikka selleni, et ise tegemiseks oleks vaja just seda HINGE, piiritut vaimustust ja põhjalikke teadmisi asjast. Ning ehkki mu teadmised on mõlemas vallas suhteliselt head, siis pole need PIISAVALT head, piisavalt põhjalikud.

Pole vist mõtet teha fotopoodi (jättes kõrvale selle, et tänu kunagisele töökohale asjaga kursis olevana tean ma väga hästi, et üksiküritajal pole Eesti turul võimalustki), kui mind ei huvita kõige vähematki keerulisem fototehnika – ma olen seebikarbi-, mitte peegelkaamera, uhkete objektiivide ja välkude inimene. Pole mõtet teha kohvipoodi, mis oleks just KOHVIpood, mitte mingi suvaline kohvik – mis rõhuks kvaliteetsele kohvile ja latte artile – kui ma ei suuda kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil eriti vahet teha.

Ühesõnaga, mis mind nii kohutavalt häirib, ükskõik kas me läheneme asjale töötamise või hobi poole pealt, on see, et mu teadmised pole piisavad. Et mind ei huvitagi põhjalikumad teadmised.

Ma küll tean piisavalt palju ning olengi 90% olukordades kompetentne töötaja (ülejäänud 10% jaoks saan ju lihtsalt selle “hingega” kolleegi kutsuda) ja 100% hea klienditeenindaja.

Mulle küll tõesti meeldib tegeleda nii fotodega kui latte artiga, ma tegelen sellega keskmisest inimesest rohkem, mu teadmised on keskmisest inimesest paremad…

Ma võin olla keskmisest parem, aga parimate hulgas olen ma mitte keegi. Selleks pole vaja isegi parimaid – kui tegemist on vähegi oma ala asjatundjaga, olen ma suhteliselt võhik.

Aga perfektsionism on mul loomuses. Ma tahan olla parim. Mulle ei meeldi mõte sellest, et olen nii tööalaselt kui oma hobides kuskil hallis piirkonnas.

Keskmine inimene vaatab: ohhoo – ta teab fotondusest nii palju ja ta teeb nii ilusat kohvi. Mina ise aga mõtlen – on nii palju, mida ma fotograafiast ei tea ja mis mind ei huvitagi. Latte art on nii ilus ja nii keeruline, ma olen alles algtasemel.

Tegelikult on viga hoopis selles, et ma mõtlen üle. On ju tunduvalt rohkem neid inimesi, kelle teadmised on minu omadest väiksemad ning kelle jaoks mu oskused on täiesti rahuldavad. Piisab täiesti sellest, et olla väga hea töötaja ning selle vähemuse klientidest asjatundjama juurde edasi suunata (seda enam, et paberimajanduses, korra hoidmises ja organiseerituses olen mina neist asjatundjatest peajagu üle). Piisab täiesti sellest, et ma tegelen oma hobidega täpselt sel tasemel, mis mulle huvi ja rõõmu pakub – hobid on ju minu enda, mitte teiste inimeste rõõmustamiseks või kellelegi mulje avaldamiseks.

Tegelikult olid mu teadmised fotovallas nii mõnegi jaoks muljetavaldavad – nende kahe aastaga, mil ma fotopoes töötasin, jäi ikka väga palju külge (me pidime peale fototehnika veel paljude muude asjade kohta igasugust infot teadma). Nüüdseks on enamik muidugi ununenud, aga kui peaksin taas samal alal töötama, tuleks vast suht kiiresti meelde.

Kui mul oleks tõsiselt hea töö, siis mind vist ei häiriks see kõik nii palju. Teeksin oma tööd hästi ja hingega ning tegeleksin hobi korras edasi fotograafia ja latte artiga – täpselt selle tasemeni, mis mind huvitab.

Aga hetkel tekitavad mõlemad hobid minus mälestusi eelmistest töökohtadest. Tunnet, et ma peaks rohkem teadma, rohkem oskama. Ja seda tunnet ei vähenda teadmine, et ma OLIN hinnatud töötaja. Ma ise tahtsin veel parem olla. Kumbki neist hobidest pole minu kutsumus.

Ja ma endiselt mõtlen, millal ma küll leian oma koha elus. Tööalaselt. Täiuslik töö on see, mida sa teed hingega. Ja nois kahes vallas, millesse ma seni oma hinge kõige rohkem pannud olen, ei ole ma enda arust piisavalt kompetentne, piisavalt hingega asja juures, et nendega oma elu pikemalt siduda.

Või siis pole ma seda nišši leidnud.

Ja üleüldiselt on praegu kõige mõttetum sel teemal muretseda, sest vähemalt järgmise aasta jooksul olen ma eelkõige ema.

Üritades seda hiigelpikka teksti lühidalt kokku võtta: mul on pidevalt tunne, et ma pole tööalaselt midagi saavutanud ning mu hobid on igavad ning mitte mainimist väärt. Tegelikult on viga vist pigem minu enese lootusetus perfektsionismis ning selles, et ma tööd ja hobisid alateadlikult seostan. Neid eraldi hoides oleks lihtsam.

Ometigi tahaks leida seda ideaalset tööd, mis oleks ühtaegu nii hobi kui ka raha sisse tooks 🙂 Sellist, kus ma oleks 100% hingega asja juures ja mille kohta ma võiksin julgelt öelda, et ma teangi kõike, mida selles vallas (vaja) teada on.

Kutsumuse puuga (mitte) pähe löömisest ja blogimisest

/ blogimine, kutsumuse otsingud / 10 Comments

Ma ikka aeg-ajalt pean paratamatult mõtlema sellele, mis must saab. Mis must saab selles mõttes, et kas see kuradi kutsumus mulle ka ükskord puuga pähe lööb. Tahaks nii kangesti minna tagasi ülikooli, aga pole õrna aimugi, mida õppida… Mitte miski ei huvita.

Olen mõelnud raamatupidamisele. Mulle meeldis matemaatika, mulle meeldivad arvud, detailid, täpsus… Samas, see on nii kuiv, räägitakse. raamatupidajatest räägitakse ka sageli kui kuivikutest 😛 Teisest küljest jälle – kellegi ema olevat olnud kuskil pearaamatupidaja ja puutuvat iga päev kokku nii paljude huvitavate inimestega, et hoia ja keela… Palju vastuolulisi arvamusi ühesõnaga.

Veidi offtopic teemal – minu Eesti viimase töökoha pearaamatupidaja ei lähe mul meelest… Tema isiksust siin blogis kirjeldada ma ei üritagi, ei oskaks. Rangelt võttes ma ei tunnegi teda, oleme vestelnud vaid MSNis ning näinud paar korda kontoris. Aga me kõik seal teadsime, milline ta on, ja imetlesime teda.

(Jah, ma tean, et see oli täiesti teemast välja, aga mul lihtsalt tuli meelde ja pidin ära rääkima. Ma tunnen temast puudust. Veider, mis)

Siis mul hiljuti tuli mingisugune kõver mõte pähe, et äkki peaks midagi IT vallast õppima. Sellist mõtet mul kunagi varem küll olnud pole – tuli päris esimest korda alles siin Londonis, ehk nii nädal-paar tagasi.

Ma ei ole arvuti alal üldse mitte loll, palju asju saan ise ära tehtud ja tavakasutajast olen ilmselt targem… Häh, kes üldse on tavakasutaja? Enamikust oma naissoost sõpradest ja emast olen ikka palju targem, samas meessoost sõbrad, tundub, nemad oskavad kõik Windowsit installida (haa, seda ma jah veel ei ole ise teinud, ehkki kuulu järgi olla lihtne) ja üldse igasugu hädadega aidata, kes vähem, kes rohkem. Või olen ma ennast lihtsalt eriti IT-intelligentsete noormeestega ümbritseda osanud? Ma ei teagi nüüd, mõnede kõrval tundun ma jube tark, teiste kõrval jälle puruloll. Harju keskmine seega? Äh, ei tea.

Omaette küsimus on muidugi see, mida ma sealt IT vallast õppida võiks (mida üldse saab, pole õrna aimugi) ja, mis mind kõige murelikumaks teeb: IT-alane töö eeldab pidevat arvuti taga istumist, mis rikub silmi. Ja minu isa, kellelt ma olen pärinud oma legendaarse lühinägelikkuse, oli 60-aastaselt (või noh, umbes sinnakanti vanuses) pime. SEE just ei julgusta.

Tegelikult ma natukene kardan, et nüüd tulevad mu tuttavad IT alal targemad noormehed naerma, et “Hähähää, Tikker, SINA mõtled IT-d õppima minna, loll naine, mine tagasi kööki” vms. No olgu, see teine lausepool oli nüüd ilmselge liialdus ja iroonia 😉 Ma usun, et needsamad noormehed teavad ka, et ma süüa ei tee või kui ka ei tea, siis nad ei ole ilmselgelt sellist sorti šovinistid.

No ei tea. Põnev mõte vähemalt, ehkki ilmselt absurdne.

(Ja see raamatupidamise idee hakkas jälle väga meeldima, kui sellest üle pika aja siin mõtlesin. Võiks vähemalt mingi kursuse võtta, et saaks seda kasvõi nö hobi korras teha veidike ja lisaraha teenida, ei pea ju tingimata kolme aastat ülikoolis käima, ehkki ma tahaks mingis mõttes just päriselt kooli tagasi. Aga Tallinna Majanduskooli… Äh, ei tea, kisub hoopis rohkem Tartusse. Oeh, eks näis, mis mõtet on sellepärast siin Londonis muretseda)

Ja siis ma olen mõelnud veel sellist asja, et ma tahaksin midagi ise teha, ise luua. Mingi… Ma ei teagi, mis asja. No näituseks – kasvõi kohvik.

Mõte tuli muidugi sellest, et ma praegu töötan kohvikus. Ja ma ükspäev mõtlesin, kuidas see kohvik mulle tegelikult kohvikuna üldse ei meeldi ning kliendina ma seal ei käiks – ei meeldi mulle sisekujundus, ei meeldi mulle need igavad valged nõud, ei meeldi kandikud… Toiduvalik… Mitte miski ei meeldi 😀 Aga kogu aeg oleme rahvast täis ja kiidetakse… Veider. Nii ma siis olengi hakanud mõtlema, mida kõike mina teisiti teeksin, milline MINU kohvik oleks. Kuidas mina oma töötajaid kohtleks (kurat, korralikult maksaks palka alustuseks).

Mul lihtsalt on see vajadus… Luua, omada, kontrollida kõiki detaile, et kõik oleks perfektne. Aeg-ajalt ja mõnedes asjades vähemalt. Et oleks kindlasti suur nauding mingi äriga alustada otsast peale ja kõik ise teha ja otsustada. Kust selleks algkapitali saada või kuidas ennast konkurentide hulgas pinnal hoida ja kasumit teenida, MIDA üldse teha, need on muidugi need küsimused, mis teevad mu ilusatest plaanidest taas vaid suhteliselt utoopilise unistuse.

(Kunagi ammu, ammu enne oma Eesti viimast töökohta *naeratab irooniliselt*, oli mul näiteks selline naeruväärne unistus teha oma fotopood. No pärast seda töökohta ma tean, milline seis reaalselt on ja sellest enam ei unista)

Aga üldiselt, unistada võib ja tuleb, suurelt. Seda ma olen siinsamas blogis korduvalt ja korduvalt varemgi öelnud.

Ja tegelikult ma ju tean, et juhtub see, mis juhtuma peab ja et elu läheb oma rada pidi. Nii, nagu määratud on.

(Aga see ei tähenda, et ma usun, et saatuse poolt on kõik ette ära määratud ja mul pole üldse mõtet millegi pärast pingutada, sest noh, läheb nii, nagu läheb… Ma arvan, et pingutada ikka tuleb, selle nimel, mis sulle parajasti kõige õigem ja olulisem tundub, elu teeb lihtsalt omad korrektuurid ja sa saad aja jooksul näha, kas mingil hetkel õigena tundunud asi seda ka tegelikult on)

—

Ja siis hoopis teise teema mõte.

Minu blogi.

Minu blogi, minu armastus, minu elu. Ma ei saa salata, ma olen sellest lehest siin rohkemal või vähemal määral sõltuvuses… Ma tean, et oleks kasulik rohkem oma elu elada ja vähem seda internetis teistele lugemiseks riputada.

Ma olen üritanud ausalt analüüsida, miks ma ikkagi kirjutan. Kas mind on tabanud paljude teiste blogijate edevusehoog? Ka mul on Sitemeter ja ma vahel piilun neid numbreid. Ei saa salata, et kui võõrad tulevad ja ütlevad, et sa kirjutad hästi, siis on hea tunne. Egopai, noh.

Ma ise arvan ka, et ma oskan kirjutada, jah. Ega mul mingit valehäbi pole.

Aga see, kui palju ja kui avalikult… See on ikka see valus teema, millele vist mitte kunagi õiget vastust ei leia.

Kõik oleks ju kerge, kui tegemist oleks vaid minuga. Aga minu elu moodustavad teised inimesed mu ümber, kelle privaatsustase on reeglina minu omast tunduvalt kõrgem. Ma olen mõelnud kasutada nimede asemel eesnimetähti, kohati ma teengi seda. Aga kui vähegi võimalik, siis mitte, sest asi läheks kaugelt liiga segaseks. Nii ma siis balansseeringi lubatud ja lubamatu, eetilise ja ebaeetilise piirimail. Mõtlen teistest kirjutades alati, kui palju on viisakas ja mida nemad sellest arvaksid…

Paraku alati ei õnnestu. Iirisega oleme sel teemal mitu korda tülitsenud… Mina mõtlen temaga seotud teemadel veel erilise hoolega, kuidas oleks hea, aga ikka panen vahel mööda. No oleme need asjad selgeks rääkinud ja ei ole enam paksu verd sellepärast (loodetavasti). Aga iga selline juhtum teeb meele ikkagi mõruks ja jätab suhu paha maigu. Et mõtlesin hästi, aga jälle läks s*tasti.

Või siis kui tuleb mõni anonüümne või ka tuttav ütlema, et kuidas sa ikka kirjutad niiviisi. Nii avalikult. Kõige viimane kord toodi vist selline võrdlus, et ma oleks nagu ikka veel teismeline. No teate, mind natukene haavas küll. Mulle ei meeldi, kui mu blogist halvasti arvatakse või seda mõttetuks peetakse. Kui ei viitsi lugeda, hea küll, ära loe. Mina ei sunni kedagi. Aga peab siis sellepärast mulle nii ütlema?

Ah, inimestel on õigus oma arvamusele, neil on õigus seda ka mulle avaldada. Lihtsalt jäi natuke torkima. See viimane kord oli päris hiljuti kusjuures.

Sellistel puhkudel, kui ma kellestki midagi liiga palju/halvasti/valesti kirjutan ja selle eest võtta saan või kui keegi tuleb mind avalikkuse ees musta pesu pesemises noomima, siis ma ikka kibedusega mõtlen, et kisuks kogu selle blogi maha ja pole tegelikult üldse vaja maailmale endast nii palju teada anda.

Sest ehkki ma üritan siin teatud asjades anonüümsust säilitada, siis Eesti on väike ja mina aeg-ajalt (küll varjatud kohtades) libastun ning lugeja, kel veidi rohkem aega ja viitsimist tuulata, detektiivi mängida ja otsi kokku viia on, saaks mu pärisnime ja sellest tulenevalt palju muud infot kätte küll. Ega see nüüd NII lihtsalt ei tule, aga saab.

Ja mina ei viitsi ka neid viimaseid niidiotsi peitma hakata. Parandamatu optimistina eeldan, et ma pole kellelegi niivõrd ette jäänud, et ta mulle kuidagi väga konkreetselt s*tta keerama tahaks hakata.

Aga ma pean tunnistama, olen vahel mõelnud selle üle, et kuulsaks ma kardaks saada. Sest siis kistaks ju kõik lagedale ja keerataks pahupidi ja… Võeh. No ma olen igasuguseid asju oma elus teinud, üldsegi mitte kõige hullemaid, aga kõik oleneb teatavasti kontekstist (pigem sellest välja kiskumisest). Kõike annab kohutaval kombel väänata.

Kahtlused vahel käivad, ühesõnaga. Paraku need lähevad üsna kiiresti ära. Paraku jõuan ma ikka ja jälle selleni, et ma armastan oma blogi. Et ma olen selle üle uhke. Et see on MINU elu ja MINU maailm ja ma kirjutan siia täpselt nii palju ja nii avameelselt, kui ma tahan (no ja siis tuleb muidugi jälle mängu see sõbrad-minu-ümber-ja-nende-elu-privaatsus probleem).

Aga kahtlused kõrvale jättes, viimastel päevadel on mul tulnud selline veider mõte, et ma tahaks, et mu blogi oleks raamat. Ma ei taha seda raamatut poes müüa… Ma tahaks, et see oleks minu jaoks. Ilusti paberi peal. Eelistatult päris raamatu moodi, A5 ja köidetud, mitte lihtsalt hunnik A4 kodus välja prinditud lehti, ehkki ka see võiks päris tore olla.

Tahan lihtsalt sellepärast, et… Siis see oleks nagu päris päevik. Ma ei viitsiks päevikut traditsiooniliselt kirjutada. Päriselt pastakaga kaustikusse oleks aeglane ja düsfunktsionaalne. Arvutisse Notepadi või Wordi oleks parem, aga siiski liialt igav mu jaoks. Ma olen edev. Ma armastan publikut.

Mulle tundub, et ma ei viitsiks kirjutada ainult endale. Ma kirjutan paremini, kui ma kirjutan ka teistele – ma mõtlen rohkem, kuidas kirjutada nii, et oleks põnevam ja naljakam. Ja siis on endal ka hiljem ju hea lugeda.

Sest ma loen oma blogi, päriselt. Loen vahel kuude kaupa vanu postitusi ja tuletan meelde, kuidas mu elu siis oli. Ja see on tore lugemine. Ja oleks ilmselt veel toredam, kui see poleks netis, vaid paberi peal.

Et jah, kuigi mulle meeldib see, kui võõrad tulevad ja blogi kiidavad, siis samas on mulle ikkagi kõige olulisem see, et ma teen endale ajalugu. Teadmine, et mu head sõbrad loevad huviga ja kommenteerivad (olgu siis blogis või MSNis või niisama). Ja teavad, mis elu ma elan.

Ja kuigi see Sitemeteri kasvav numbrike paneb edevusekuradikese silmad särama, tunnen ma ennast siiani väheke ebamugavalt, kui mõtlen, et iga postitus, mille ma kirjutan, ilmub nähtavale blog.tr.ee uute postituste hulgas. Kuidagi… Liiga alasti tunne on sellele mõeldes.

Olen mitu korda mõelnud, et paluks ennast sealt maha võtta (Ajaveebi konkursi pärast ainult lisatud sai), aga olen ikka jõudnud lõpuks järeldusele, et vahet ju pole. Et seal ei käi ju lõppeks NII palju inimesi, registreeritud blogisid on aga palju ja mu postitus kaob kiirelt uute alla. Või on see jälle seesama edevuskuradike, mis seda mulle kõrva sosistab? Ei teagi.

Igatahes ei viitsi ma väga tegeleda sotsiaalse blogimisega – aktiivselt lugeda kõiki poppe blogisid ja neid pidevalt kommenteerida, et nad tuleks vastu kommenteerima. Loen ainult sõpru-tuttavaid ja võõrastest vaid neid, kelle blogi tõesti huvi pakub. Blogimaailma kuulsamatest… Daki on mu kursaõde, tema vastu tundsin sellist isiklikumat sorti huvi. Marta & Potsataja, Kaja ja Epp kirjutavad lihtsalt huvitavalt… Nii, nagu mulle meeldib. Ja loen. Kommenteerin ka vahel, aga eriti ei viitsi.

Olen üldse kehv kommenteerija ja ei oska sotsiaalseid kommentaare kirjutada. Noh, selliseid, mis kõigile huvitavad lugeda oleks ja mingit üldist diskussiooni arendaks. Kommenteerin pigem jällegi oma sõpru või siis huvitavaid võõraid, kui mingi teemaga isiklik assotsiatsioon tekib.

Aga mis puutub blogi talletamisse raamatuna, siis avastasin ühe asja, mis mind natukene vihastas. Nimelt fotod, mis ma blogisse pannud olen. Need on kõik sihilikult lõigatud nii, et foto pikem külg on 400 pixelit, sest Blogger teksti sees suuremalt ei näita. Saab muidugi fotol klikkida ja see avaneb “elusuuruses”, aga olen lähtunud sellest, et keegi nagunii ei viitsi ja mugavam on, kui fotod on teksti sees, nii suurelt kui võimalik. Ja et leht end kiiremini laeks, on ju ka kasulik võimalikult väiksed failid panna.

Häda on selles, et mitmeid pilte mul enam originaalidena alles pole – olen blogi jaoks klõpsinud igasuguseid muidu tähtsusetuid pisiasju, mille fotosid albumisse teha ei kavatse ja korrahoidmise ning kõige ebavajaliku äraviskamise maniakina olen kõik ebavajalikud failid arvutist ära kustutanud.

Ja sellise kvaliteediga, nagu blogis, peaks need pildid paberkandjale ikka VÄGA väikesed trükkima, et nad kvaliteetsed jääks. Ja see teeb meele küll veidi mõruks, sest ma olen ju perfektsionist. Ja fotopede.

Aga olgu, ma usun, et üle poole piltidest on ikkagi sellised, mis ka albumiväärilised ja originaalfailid seega olemas. Eks ma mõtlen võimalike lahenduste peale siis, kui idee on päriselt reaalsuseks saamas.

Ja täna tekkis mul jälle vastupandamatu tahtmine oma blogi mujale kolida. See tahtmine on mul mitu korda varemgi olnud, kohe palju kordi. Iga kord (nagu ilmselt ka seegi kord) jään pidama sama probleemi taha – pole, kuhu kolida.

Tahaks disaini, mis oleks lihtne, stiilne, ilus, huvitav, kindlasti kerge lugeda… Mitte liiga igav, mitte liiga kirju… Täiuslik 😛

Ja ma ei kujuta muidugi täpselt ette, milline see olema peaks, seega oleks hea mõni leht, millel oleks needsamused… Mustandid. Skinnid. Põhjad. Ma ei leia seda täitsa õiget sõna praegu. Taustad? Noh, te teate küll, mida ma mõtlen. Bloggeril on. WordPressil on. Paljudel teistel on. Aga seda päris õiget ma pole näinud. Ja isegi kui näeks, siis oleks see kindlasti mõne tobeda nimega leht. Aga aadress on mulle ka oluline. Ja ma tahaks olla lihtsalt Tikker. See on aga näiteks nii Bloggeris kui WordPressis võetud. Mõlemad täiesti tühiblogid ka, esimeses pole ühtki sissekannet, teises on üks. Tigedaks teeb, hea nimi mitte millegi peale raisatud. Kui oleks reaalne blogi, siis loeks kohe huviga, mida mu nimekaim kirjutab.

Siis tahan, et postitusi saaks vajadusel parooli alla panna. Ja et keskkond oleks muidu funktsionaalne ja kergesti kasutatav. Blogger on suht kõike esimest, aga parooli ei saa panna. WordPress olevat mõnes mõttes ebamugavam ja… Ma ei tea, ma ilmselt oleks sellega ammu proovinud, kui Tikri nimi oleks alles olnud.

Üldiselt ma jõuan lõpuks alati välja selleni, et kõige lihtsam oleks päris oma leht ehitada. Aga seda ma ise ei oska. Ja teisi on niru paluda nii mahuka töö puhul. Eriti võttes arvesse, et tegu on minusuguse perfektsionistiga (Lontu kindlasti mäletab neid öid, mil ma teda html-iga ahistasin ja igasuguste tobedate pisiasjade pärast irisesin). Piinlik on teiste kallal nokkida, kui miski ei meeldi, tahaks kõike ise teha, täpselt nii kaua, kuni täiuslik on. Hoolimata sellest, mitu tundi ühele pisiasjale kuluda võib.

Et äkki peaks html-i õppima hakkama…

Aga uut lehte tahaks endale küll. Sest Blogger hakkab ennast ammendama.

Nüüd ma vist lõpetan. Trükkimisest sai siiber. Lähen loen parem Epu blogi edasi. Või siis (kell on pool neli :S) lähen magama.

Aga kui keegi tahab mulle mõnda head keskkonda soovitada, siis palun väga – kommentaarid on avatud.

Ja kui juba soovituste küsimiseks läks, siis keegi võiks soovitada ka sellist RSS-lugejat, mis poleks seotud ühe arvuti ja brauseriga, vaid mailiaadressiga… Mis saadaks uued postitused mailile nt. Google Reader vist funktsioneeriks kuidagi sedamoodi (kas just saadab mailile, aga vähemalt saad Gmaili või sinnasamusesse ükskõik kust sisse logida ja seal näitab, mis on uued või vähemalt sedamoodi olen ma asjast aru saanud, ise pole kunagi kasutanud), aga no… On veel mõni?

Poolteist tundi kirjutasin seda sissekannet. Nagu aru saate – järjekordne öö ilma meheta 🙂 Või siis pigem 🙁

Scroll to Top