Kutsumuse puuga (mitte) pähe löömisest ja blogimisest

Ma ikka aeg-ajalt pean paratamatult mõtlema sellele, mis must saab. Mis must saab selles mõttes, et kas see kuradi kutsumus mulle ka ükskord puuga pähe lööb. Tahaks nii kangesti minna tagasi ülikooli, aga pole õrna aimugi, mida õppida… Mitte miski ei huvita.

Olen mõelnud raamatupidamisele. Mulle meeldis matemaatika, mulle meeldivad arvud, detailid, täpsus… Samas, see on nii kuiv, räägitakse. raamatupidajatest räägitakse ka sageli kui kuivikutest 😛 Teisest küljest jälle – kellegi ema olevat olnud kuskil pearaamatupidaja ja puutuvat iga päev kokku nii paljude huvitavate inimestega, et hoia ja keela… Palju vastuolulisi arvamusi ühesõnaga.

Veidi offtopic teemal – minu Eesti viimase töökoha pearaamatupidaja ei lähe mul meelest… Tema isiksust siin blogis kirjeldada ma ei üritagi, ei oskaks. Rangelt võttes ma ei tunnegi teda, oleme vestelnud vaid MSNis ning näinud paar korda kontoris. Aga me kõik seal teadsime, milline ta on, ja imetlesime teda.

(Jah, ma tean, et see oli täiesti teemast välja, aga mul lihtsalt tuli meelde ja pidin ära rääkima. Ma tunnen temast puudust. Veider, mis)

Siis mul hiljuti tuli mingisugune kõver mõte pähe, et äkki peaks midagi IT vallast õppima. Sellist mõtet mul kunagi varem küll olnud pole – tuli päris esimest korda alles siin Londonis, ehk nii nädal-paar tagasi.

Ma ei ole arvuti alal üldse mitte loll, palju asju saan ise ära tehtud ja tavakasutajast olen ilmselt targem… Häh, kes üldse on tavakasutaja? Enamikust oma naissoost sõpradest ja emast olen ikka palju targem, samas meessoost sõbrad, tundub, nemad oskavad kõik Windowsit installida (haa, seda ma jah veel ei ole ise teinud, ehkki kuulu järgi olla lihtne) ja üldse igasugu hädadega aidata, kes vähem, kes rohkem. Või olen ma ennast lihtsalt eriti IT-intelligentsete noormeestega ümbritseda osanud? Ma ei teagi nüüd, mõnede kõrval tundun ma jube tark, teiste kõrval jälle puruloll. Harju keskmine seega? Äh, ei tea.

Omaette küsimus on muidugi see, mida ma sealt IT vallast õppida võiks (mida üldse saab, pole õrna aimugi) ja, mis mind kõige murelikumaks teeb: IT-alane töö eeldab pidevat arvuti taga istumist, mis rikub silmi. Ja minu isa, kellelt ma olen pärinud oma legendaarse lühinägelikkuse, oli 60-aastaselt (või noh, umbes sinnakanti vanuses) pime. SEE just ei julgusta.

Tegelikult ma natukene kardan, et nüüd tulevad mu tuttavad IT alal targemad noormehed naerma, et “Hähähää, Tikker, SINA mõtled IT-d õppima minna, loll naine, mine tagasi kööki” vms. No olgu, see teine lausepool oli nüüd ilmselge liialdus ja iroonia 😉 Ma usun, et needsamad noormehed teavad ka, et ma süüa ei tee või kui ka ei tea, siis nad ei ole ilmselgelt sellist sorti šovinistid.

No ei tea. Põnev mõte vähemalt, ehkki ilmselt absurdne.

(Ja see raamatupidamise idee hakkas jälle väga meeldima, kui sellest üle pika aja siin mõtlesin. Võiks vähemalt mingi kursuse võtta, et saaks seda kasvõi nö hobi korras teha veidike ja lisaraha teenida, ei pea ju tingimata kolme aastat ülikoolis käima, ehkki ma tahaks mingis mõttes just päriselt kooli tagasi. Aga Tallinna Majanduskooli… Äh, ei tea, kisub hoopis rohkem Tartusse. Oeh, eks näis, mis mõtet on sellepärast siin Londonis muretseda)

Ja siis ma olen mõelnud veel sellist asja, et ma tahaksin midagi ise teha, ise luua. Mingi… Ma ei teagi, mis asja. No näituseks – kasvõi kohvik.

Mõte tuli muidugi sellest, et ma praegu töötan kohvikus. Ja ma ükspäev mõtlesin, kuidas see kohvik mulle tegelikult kohvikuna üldse ei meeldi ning kliendina ma seal ei käiks – ei meeldi mulle sisekujundus, ei meeldi mulle need igavad valged nõud, ei meeldi kandikud… Toiduvalik… Mitte miski ei meeldi 😀 Aga kogu aeg oleme rahvast täis ja kiidetakse… Veider. Nii ma siis olengi hakanud mõtlema, mida kõike mina teisiti teeksin, milline MINU kohvik oleks. Kuidas mina oma töötajaid kohtleks (kurat, korralikult maksaks palka alustuseks).

Mul lihtsalt on see vajadus… Luua, omada, kontrollida kõiki detaile, et kõik oleks perfektne. Aeg-ajalt ja mõnedes asjades vähemalt. Et oleks kindlasti suur nauding mingi äriga alustada otsast peale ja kõik ise teha ja otsustada. Kust selleks algkapitali saada või kuidas ennast konkurentide hulgas pinnal hoida ja kasumit teenida, MIDA üldse teha, need on muidugi need küsimused, mis teevad mu ilusatest plaanidest taas vaid suhteliselt utoopilise unistuse.

(Kunagi ammu, ammu enne oma Eesti viimast töökohta *naeratab irooniliselt*, oli mul näiteks selline naeruväärne unistus teha oma fotopood. No pärast seda töökohta ma tean, milline seis reaalselt on ja sellest enam ei unista)

Aga üldiselt, unistada võib ja tuleb, suurelt. Seda ma olen siinsamas blogis korduvalt ja korduvalt varemgi öelnud.

Ja tegelikult ma ju tean, et juhtub see, mis juhtuma peab ja et elu läheb oma rada pidi. Nii, nagu määratud on.

(Aga see ei tähenda, et ma usun, et saatuse poolt on kõik ette ära määratud ja mul pole üldse mõtet millegi pärast pingutada, sest noh, läheb nii, nagu läheb… Ma arvan, et pingutada ikka tuleb, selle nimel, mis sulle parajasti kõige õigem ja olulisem tundub, elu teeb lihtsalt omad korrektuurid ja sa saad aja jooksul näha, kas mingil hetkel õigena tundunud asi seda ka tegelikult on)

Ja siis hoopis teise teema mõte.

Minu blogi.

Minu blogi, minu armastus, minu elu. Ma ei saa salata, ma olen sellest lehest siin rohkemal või vähemal määral sõltuvuses… Ma tean, et oleks kasulik rohkem oma elu elada ja vähem seda internetis teistele lugemiseks riputada.

Ma olen üritanud ausalt analüüsida, miks ma ikkagi kirjutan. Kas mind on tabanud paljude teiste blogijate edevusehoog? Ka mul on Sitemeter ja ma vahel piilun neid numbreid. Ei saa salata, et kui võõrad tulevad ja ütlevad, et sa kirjutad hästi, siis on hea tunne. Egopai, noh.

Ma ise arvan ka, et ma oskan kirjutada, jah. Ega mul mingit valehäbi pole.

Aga see, kui palju ja kui avalikult… See on ikka see valus teema, millele vist mitte kunagi õiget vastust ei leia.

Kõik oleks ju kerge, kui tegemist oleks vaid minuga. Aga minu elu moodustavad teised inimesed mu ümber, kelle privaatsustase on reeglina minu omast tunduvalt kõrgem. Ma olen mõelnud kasutada nimede asemel eesnimetähti, kohati ma teengi seda. Aga kui vähegi võimalik, siis mitte, sest asi läheks kaugelt liiga segaseks. Nii ma siis balansseeringi lubatud ja lubamatu, eetilise ja ebaeetilise piirimail. Mõtlen teistest kirjutades alati, kui palju on viisakas ja mida nemad sellest arvaksid…

Paraku alati ei õnnestu. Iirisega oleme sel teemal mitu korda tülitsenud… Mina mõtlen temaga seotud teemadel veel erilise hoolega, kuidas oleks hea, aga ikka panen vahel mööda. No oleme need asjad selgeks rääkinud ja ei ole enam paksu verd sellepärast (loodetavasti). Aga iga selline juhtum teeb meele ikkagi mõruks ja jätab suhu paha maigu. Et mõtlesin hästi, aga jälle läks s*tasti.

Või siis kui tuleb mõni anonüümne või ka tuttav ütlema, et kuidas sa ikka kirjutad niiviisi. Nii avalikult. Kõige viimane kord toodi vist selline võrdlus, et ma oleks nagu ikka veel teismeline. No teate, mind natukene haavas küll. Mulle ei meeldi, kui mu blogist halvasti arvatakse või seda mõttetuks peetakse. Kui ei viitsi lugeda, hea küll, ära loe. Mina ei sunni kedagi. Aga peab siis sellepärast mulle nii ütlema?

Ah, inimestel on õigus oma arvamusele, neil on õigus seda ka mulle avaldada. Lihtsalt jäi natuke torkima. See viimane kord oli päris hiljuti kusjuures.

Sellistel puhkudel, kui ma kellestki midagi liiga palju/halvasti/valesti kirjutan ja selle eest võtta saan või kui keegi tuleb mind avalikkuse ees musta pesu pesemises noomima, siis ma ikka kibedusega mõtlen, et kisuks kogu selle blogi maha ja pole tegelikult üldse vaja maailmale endast nii palju teada anda.

Sest ehkki ma üritan siin teatud asjades anonüümsust säilitada, siis Eesti on väike ja mina aeg-ajalt (küll varjatud kohtades) libastun ning lugeja, kel veidi rohkem aega ja viitsimist tuulata, detektiivi mängida ja otsi kokku viia on, saaks mu pärisnime ja sellest tulenevalt palju muud infot kätte küll. Ega see nüüd NII lihtsalt ei tule, aga saab.

Ja mina ei viitsi ka neid viimaseid niidiotsi peitma hakata. Parandamatu optimistina eeldan, et ma pole kellelegi niivõrd ette jäänud, et ta mulle kuidagi väga konkreetselt s*tta keerama tahaks hakata.

Aga ma pean tunnistama, olen vahel mõelnud selle üle, et kuulsaks ma kardaks saada. Sest siis kistaks ju kõik lagedale ja keerataks pahupidi ja… Võeh. No ma olen igasuguseid asju oma elus teinud, üldsegi mitte kõige hullemaid, aga kõik oleneb teatavasti kontekstist (pigem sellest välja kiskumisest). Kõike annab kohutaval kombel väänata.

Kahtlused vahel käivad, ühesõnaga. Paraku need lähevad üsna kiiresti ära. Paraku jõuan ma ikka ja jälle selleni, et ma armastan oma blogi. Et ma olen selle üle uhke. Et see on MINU elu ja MINU maailm ja ma kirjutan siia täpselt nii palju ja nii avameelselt, kui ma tahan (no ja siis tuleb muidugi jälle mängu see sõbrad-minu-ümber-ja-nende-elu-privaatsus probleem).

Aga kahtlused kõrvale jättes, viimastel päevadel on mul tulnud selline veider mõte, et ma tahaks, et mu blogi oleks raamat. Ma ei taha seda raamatut poes müüa… Ma tahaks, et see oleks minu jaoks. Ilusti paberi peal. Eelistatult päris raamatu moodi, A5 ja köidetud, mitte lihtsalt hunnik A4 kodus välja prinditud lehti, ehkki ka see võiks päris tore olla.

Tahan lihtsalt sellepärast, et… Siis see oleks nagu päris päevik. Ma ei viitsiks päevikut traditsiooniliselt kirjutada. Päriselt pastakaga kaustikusse oleks aeglane ja düsfunktsionaalne. Arvutisse Notepadi või Wordi oleks parem, aga siiski liialt igav mu jaoks. Ma olen edev. Ma armastan publikut.

Mulle tundub, et ma ei viitsiks kirjutada ainult endale. Ma kirjutan paremini, kui ma kirjutan ka teistele – ma mõtlen rohkem, kuidas kirjutada nii, et oleks põnevam ja naljakam. Ja siis on endal ka hiljem ju hea lugeda.

Sest ma loen oma blogi, päriselt. Loen vahel kuude kaupa vanu postitusi ja tuletan meelde, kuidas mu elu siis oli. Ja see on tore lugemine. Ja oleks ilmselt veel toredam, kui see poleks netis, vaid paberi peal.

Et jah, kuigi mulle meeldib see, kui võõrad tulevad ja blogi kiidavad, siis samas on mulle ikkagi kõige olulisem see, et ma teen endale ajalugu. Teadmine, et mu head sõbrad loevad huviga ja kommenteerivad (olgu siis blogis või MSNis või niisama). Ja teavad, mis elu ma elan.

Ja kuigi see Sitemeteri kasvav numbrike paneb edevusekuradikese silmad särama, tunnen ma ennast siiani väheke ebamugavalt, kui mõtlen, et iga postitus, mille ma kirjutan, ilmub nähtavale blog.tr.ee uute postituste hulgas. Kuidagi… Liiga alasti tunne on sellele mõeldes.

Olen mitu korda mõelnud, et paluks ennast sealt maha võtta (Ajaveebi konkursi pärast ainult lisatud sai), aga olen ikka jõudnud lõpuks järeldusele, et vahet ju pole. Et seal ei käi ju lõppeks NII palju inimesi, registreeritud blogisid on aga palju ja mu postitus kaob kiirelt uute alla. Või on see jälle seesama edevuskuradike, mis seda mulle kõrva sosistab? Ei teagi.

Igatahes ei viitsi ma väga tegeleda sotsiaalse blogimisega – aktiivselt lugeda kõiki poppe blogisid ja neid pidevalt kommenteerida, et nad tuleks vastu kommenteerima. Loen ainult sõpru-tuttavaid ja võõrastest vaid neid, kelle blogi tõesti huvi pakub. Blogimaailma kuulsamatest… Daki on mu kursaõde, tema vastu tundsin sellist isiklikumat sorti huvi. Marta & Potsataja, Kaja ja Epp kirjutavad lihtsalt huvitavalt… Nii, nagu mulle meeldib. Ja loen. Kommenteerin ka vahel, aga eriti ei viitsi.

Olen üldse kehv kommenteerija ja ei oska sotsiaalseid kommentaare kirjutada. Noh, selliseid, mis kõigile huvitavad lugeda oleks ja mingit üldist diskussiooni arendaks. Kommenteerin pigem jällegi oma sõpru või siis huvitavaid võõraid, kui mingi teemaga isiklik assotsiatsioon tekib.

Aga mis puutub blogi talletamisse raamatuna, siis avastasin ühe asja, mis mind natukene vihastas. Nimelt fotod, mis ma blogisse pannud olen. Need on kõik sihilikult lõigatud nii, et foto pikem külg on 400 pixelit, sest Blogger teksti sees suuremalt ei näita. Saab muidugi fotol klikkida ja see avaneb “elusuuruses”, aga olen lähtunud sellest, et keegi nagunii ei viitsi ja mugavam on, kui fotod on teksti sees, nii suurelt kui võimalik. Ja et leht end kiiremini laeks, on ju ka kasulik võimalikult väiksed failid panna.

Häda on selles, et mitmeid pilte mul enam originaalidena alles pole – olen blogi jaoks klõpsinud igasuguseid muidu tähtsusetuid pisiasju, mille fotosid albumisse teha ei kavatse ja korrahoidmise ning kõige ebavajaliku äraviskamise maniakina olen kõik ebavajalikud failid arvutist ära kustutanud.

Ja sellise kvaliteediga, nagu blogis, peaks need pildid paberkandjale ikka VÄGA väikesed trükkima, et nad kvaliteetsed jääks. Ja see teeb meele küll veidi mõruks, sest ma olen ju perfektsionist. Ja fotopede.

Aga olgu, ma usun, et üle poole piltidest on ikkagi sellised, mis ka albumiväärilised ja originaalfailid seega olemas. Eks ma mõtlen võimalike lahenduste peale siis, kui idee on päriselt reaalsuseks saamas.

Ja täna tekkis mul jälle vastupandamatu tahtmine oma blogi mujale kolida. See tahtmine on mul mitu korda varemgi olnud, kohe palju kordi. Iga kord (nagu ilmselt ka seegi kord) jään pidama sama probleemi taha – pole, kuhu kolida.

Tahaks disaini, mis oleks lihtne, stiilne, ilus, huvitav, kindlasti kerge lugeda… Mitte liiga igav, mitte liiga kirju… Täiuslik 😛

Ja ma ei kujuta muidugi täpselt ette, milline see olema peaks, seega oleks hea mõni leht, millel oleks needsamused… Mustandid. Skinnid. Põhjad. Ma ei leia seda täitsa õiget sõna praegu. Taustad? Noh, te teate küll, mida ma mõtlen. Bloggeril on. WordPressil on. Paljudel teistel on. Aga seda päris õiget ma pole näinud. Ja isegi kui näeks, siis oleks see kindlasti mõne tobeda nimega leht. Aga aadress on mulle ka oluline. Ja ma tahaks olla lihtsalt Tikker. See on aga näiteks nii Bloggeris kui WordPressis võetud. Mõlemad täiesti tühiblogid ka, esimeses pole ühtki sissekannet, teises on üks. Tigedaks teeb, hea nimi mitte millegi peale raisatud. Kui oleks reaalne blogi, siis loeks kohe huviga, mida mu nimekaim kirjutab.

Siis tahan, et postitusi saaks vajadusel parooli alla panna. Ja et keskkond oleks muidu funktsionaalne ja kergesti kasutatav. Blogger on suht kõike esimest, aga parooli ei saa panna. WordPress olevat mõnes mõttes ebamugavam ja… Ma ei tea, ma ilmselt oleks sellega ammu proovinud, kui Tikri nimi oleks alles olnud.

Üldiselt ma jõuan lõpuks alati välja selleni, et kõige lihtsam oleks päris oma leht ehitada. Aga seda ma ise ei oska. Ja teisi on niru paluda nii mahuka töö puhul. Eriti võttes arvesse, et tegu on minusuguse perfektsionistiga (Lontu kindlasti mäletab neid öid, mil ma teda html-iga ahistasin ja igasuguste tobedate pisiasjade pärast irisesin). Piinlik on teiste kallal nokkida, kui miski ei meeldi, tahaks kõike ise teha, täpselt nii kaua, kuni täiuslik on. Hoolimata sellest, mitu tundi ühele pisiasjale kuluda võib.

Et äkki peaks html-i õppima hakkama…

Aga uut lehte tahaks endale küll. Sest Blogger hakkab ennast ammendama.

Nüüd ma vist lõpetan. Trükkimisest sai siiber. Lähen loen parem Epu blogi edasi. Või siis (kell on pool neli :S) lähen magama.

Aga kui keegi tahab mulle mõnda head keskkonda soovitada, siis palun väga – kommentaarid on avatud.

Ja kui juba soovituste küsimiseks läks, siis keegi võiks soovitada ka sellist RSS-lugejat, mis poleks seotud ühe arvuti ja brauseriga, vaid mailiaadressiga… Mis saadaks uued postitused mailile nt. Google Reader vist funktsioneeriks kuidagi sedamoodi (kas just saadab mailile, aga vähemalt saad Gmaili või sinnasamusesse ükskõik kust sisse logida ja seal näitab, mis on uued või vähemalt sedamoodi olen ma asjast aru saanud, ise pole kunagi kasutanud), aga no… On veel mõni?

Poolteist tundi kirjutasin seda sissekannet. Nagu aru saate – järjekordne öö ilma meheta 🙂 Või siis pigem 🙁

10 thoughts on “Kutsumuse puuga (mitte) pähe löömisest ja blogimisest”

  1. piltidest: pane täisversioonid flickrisse, blogis viita nendele. vastavad automaatjubinad ja koodijupid peaks täiesti olemas olema

    rss: miks seda mailile saata? kõlab nagu, et “printige online uudised välja ja saatke mulle tigupostiga”

    sõna “kujundus/nahkade” kohta on template (bloggeril) või theme (wordpress). netist leiab neid kümneid ja sadu, oleneb, kas ja kuidas aga masskasutajatele hääletatud keskkonnad nagu wordpress.com ja blogger.com neid kasutada lasevad (ei tea, mul on oma serveriruum, oma tuba, oma luba 🙂 )

  2. Et siis nüüd jõudsingi Sinu blogi lugedes postituseni, mille järel saabub kapist väljumise moment. Nimelt pean üles tunnistama, et olen juba mõned kuud Sinu blogi lugenud. Mis radu pidi ma Hullu Tikrini jõudsin enam isegi ei mäleta, kuid nüüdseks olen ka kogu Sinu arhiivi läbi lugenud. Ja peale seda postitust leidsin, et kohatu oleks anonüümselt edasi kiibitseda.

    Nagu ilmselt kümned, sajad ja isegi järsku tuhanded, olen ka mina sattunud sõltuvusse Sinu blogist oodates uusi ja uusi postitusi 🙂 Naljakas.

    Lisaks Sinu haaravale stiilile ja laitmatule grammatikale ( mina ei saa aru, miks Sa näiteks kirjutamisega tõsisemalt ei tegele?) tundub, et meie lainepikkused mingil määral kattuvad. Kuidagi tuttavad tunduvad need probleemid, dilemmad ja arusaamad, mille üle olen ka ise juurelnud. Selle vahega vaid, et meespoolsest otsast minema hakanud 🙂

    Jajah, ja vetsupaber, mis peab pealtpoolt jooksma 🙂

    Igatahes, nüüd patt üles tunnistatud ja loodan, et Sa pahaks ei pane.

    Mati, meie suure kodumaa veel suuremast pealinnast 😉

  3. mina kasutan Google Readerit – minu meelest on see jube mugav – logid oma google parooliga sisse ja kõik on ühes kohas – nii rrs lugeja, kui postkast, kui veel palju muud…

    ja seda veel, et sarnased küsimused tekivad vahest vist igal blogijal… ja siis jälle lähevad üle 😀 …

  4. Sepp, RSS mailile sellepärast, et ma ei ole alati oma arvutis, kui oma igapäevaseid blogisid lugeda tahan. Tundub, et katsetan selle Google Readeri siiski ära, Marta ju ka soovitab 🙂

    Mati, sina tegid nüüd mulle jälle suure egopai! 😉 Väga tore on kuulda, et mul on mõttekaaslasi! Mis puutub tõsisemalt kirjutamisse… Ma kirjutan hästi vaid siis, kui teema on mulle südamelähedane. Ja südamelähedasemat asja kui see blogi on raske välja mõelda 🙂

    Või noh, olgem ausad, ma kirjutan alati hästi, aga meenutades kõiki neid valulikke kodutööde sulest välja imemisi ülikooliajal – ei taha seda enam tagasi, tõesti.

    Mul on muide bakalaureus TÜ ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal, küll spetsialiseerumisega viimasele – seega ma peangi kirjutada oskama 😉

    Ja kui ma leiaks mõne töö, mis võimaldaks mul kirjutamist mulle meeldivalt viisil ära kasutada, siis ma oleks äärmiselt õnnelik. Sest tõesti, see on asi, mida ma oskan.

    Aga seni pole midagi pähe tulnud ja ilukirjandust ma küll treima ei hakka. Pole sellist tüüpi, mulle meeldb reality… See blogi siin näiteks.

    Oh jah.

  5. njahh. aga need prindit lehed blogist – mul kodus on üks patsakas. blogima hakkasin mitu aastat tagasi. aga esimesed 9 kuud kustutasin ära. sain millegi peale vihaseks või tulid mingid ülemused nuuskima, enam ei mäletagi. paar päeva tagasi koristasin riiuleid paberisodist õhemaks ja avastasin. oli hea lugeda küll. olid ajad 😛

    ja seoses matiga päälinnast – ma su blogi loen eelmisest suvest alates ehk. ja kannatamatult ootan, et mis edasi saab. tore oled 😛

    Ps: tervita smaugi ja meest 🙂

  6. Egopai on hea sõna. Ja kui minu jutt seda põhjustas, siis ma olen rahul – kuhjaga ju ära teenitud!
    Ja Sinu kirjutiste osas on lugu nii, et minu pärast võiksid kasvõi ilukirjandust viskama hakata. Mina oleksin rahul, sest sõltuvus sedavõrd suur 🙂
    Edu ja tervita Londonit.

  7. Mida õppida? Raamatute pidamine on pigem väljasurev kutseoskus, raha teenivad finantsjuhid ja audiitorid, kes oskavad konsultatiooni anda, omavad laiemat vaatenurka asjadele ja oskavad ettevõtet juhtida.

    IT on paratamatult arvutitega seotud, kuid igas ettevõtes kulutatakse ports aega pigem koosolekutel istumiseks ja asajde arutamiseks. Või siis klientidega suhtlemiseks ja nende murede kuulamiseks. Aktiivsemat kehalist tegevust pakub IT – tehnikute töö, kes sõidavad kliendi juurde kui neil abi vaja on (patsiga Tikker?)

    IT College õpetab tehnosuhtluse eriala, see oleks vast liiga lohva ja kerge valik. Kui vähegi matemaatikat ja loogilist mõtlemist talud, siis tasuks eesmärk kõrgemale seda.
    http://www.itcollege.ee/?url=erialad

  8. Google Reader’it saab offline ka kasutada. Tuleb vaid installeerida Google Gears ja saad mugavalt ühest kohast offline kõike kasutada.

    How about tikker.pri.ee? Oled eestlane ja private… pri.ee on tasuta ka… Lükka WordPress üles ja kõike saab üliägedalt enda maitse järgi sättida…

    Vali majanduse ja IT kesktee. Internet marketing. Väga seksikas ja huvitav ala 😛

    Üldiselt – kirjuta ajatutel teemadel. Peab olema huvitav lugeda eelmiste aastate sissekandeid. A, siis pole see enam blogi – siis võid blogi sissekanne asemel öelda artikkel. Artikkel1, artikkel2, artikkel3, …, raamat. Või siis loed targemate kirjutisi hiljem, häbened, et avalikult kirjutasid ja oled edaspidi targem (loe: kirjutad paremini). A, mis mina muidugi tean 😀 Aga mõtle sellegi poolest. Ma tegelikult ei tea, miks ma üldse hakkasin siin pikalt jahuma… ma arvan, et mul on aeg enda mõtetega tegelema hakata ja mitte blogides ringi kolada ja soovitan seda ka teistele 😀 Oi, ma olen ikka totu…

  9. Kusjuures mul eile tuli endal TÄPSELT sama mõte – pri.ee lõpp. Mulle tundub, et selle mõtte peaks teoks tegema! Kui saaks ainult kogu vana blogi koos kommentaaridega ka sinna transportida (mis kuidagi on kindlasti võimalik, aga mina ju ei oska).

    Internet marketing… Äkki peakski, saaks ka sinu palgale 😉

    Aga kirjutan ma ikka nii, kuidas tunne on. Ma ei tee endale sisu osas mingeid ettekirjutusi, vaid kirjutan seda, mis mõttes ja südames.

    Siiani muide pole vanu poste lugedes häbenenud, ainult kõige vanemaid poste on veider lugeda, peamiselt sellepärast, et mu kirja- ja blogimise stiil on aja jooksul päris palju muutunud…

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.