Ma ei tea, täna on kuidagi imelik päev olnud. Palju imelikke mõtteid ja värke.
Käisin Tartus koolitusel. Koolitajaks osutus ema kursaõde, mis oli tore. Koolitust ennast oli päris huvitav kuulata, ehkki targemaks eriti ei saanud. Ju ma olen siis juba niigi hea. Irw.
Muuhulgas elasin teist korda läbi selle vastiku enesetunde… Mis põhimõtteliselt on seotud minu madala vererõhu või muu taolisega. Esimene kord oli millalgi eelmisel aastal, kui olin söönud vaid varahommikul, siis Pärnusse sõitnud, siis hambaarst (ja korralik tuimestus), siis kosmeetik (st kaks tundi vaikselt lebamist). Hakkasin üle keha värisema ja see lihtsalt ei jäänud järele. Jube külm oli ka. Kui lõpuks koju jõudsin, oli tükk tegemist ema veenmisega, et ta kiirabi ei kutsuks. Hädast aitas välja perearsti nõuandeliin või mis iganes see täpselt oligi. Öeldi lihtsalt, et veresuhkur madal ja et ma miskit magusat jooks.
Täna siis samamoodi. Hommikul kell kaheksa sundisin end väevõimuga paar saia ära sööma (pärast neljatunnist und lihtsalt ei ole isu), siis Tartu bussi peale ja neli tundi koolitust jutti. Okei, üks veerandtunnine paus. Jõin alguses kohvi ja vaheajal kaks tassi kuuma mustikakisselli… Pärast vaheaega tuli kõigepealt hirmus uni ja oli jube palav… Miski hetk hakkas külm ja külmem ja veel külmem ja siis ma lihtsalt värisesin seal kuni lõpuni. Pärast kahe tassi kohvi sisse kallamist läks jälle enam-vähem normaalseks. Nälg oli suur ja süda samas paha, nii et süüa nagu oleks tahtnud, aga ei saanud. Ja tagasi tulles oli bussis nii kuradi külm, et lõpuks ma lihtsalt nööpisin mantli kinni, tõmbasin mütsi pähe, kindad kätte ja värisesin ikka terve tee. Normaalne või?
Aga mu arvuti peaks korras olema. See on küll ilus.
Muidu on melanhoolia ja värgid. Ülemusega rääkisime täna sellest, et ma ikka ära ei läheks ja… Ta algul vist arvas tõesti, et mind annab ümber veenda. Suutis mind ühe oma ettepanekuga isegi jahmatada. Paraku… Ma pean minema. Ma lihtsalt pean. Lõpuks sai ta sellest aru.
Jube hea oli tunda, et sind vajatakse. Et sinust sõltub midagi. Ma saan endaga muidu hästi läbi ja tean niigi, et ma olen kuradi hea töötaja. Vastutustunne ja nii edasi. Teadmised ka. Aga see, et ma seda ise tean, on üks asi. Kiitust kellegi teise suust kuulda… No ütleme nii, et meie firmas seda paraku kõrgemalt poolt ei kuule. Mitte enne, kui oled lahkumisavalduse lauale löönud. SIIS oled järsku maailma kõige vajalikum. Oeh. Nad võiks ükskord ära õppida töötajate väärtustamise. ENNE, kui nad ära minna tahavad.
Tegelikult on ikka kurb ka. Jube palju ilusaid aegu on olnud. Töötasin kõigepealt aasta ühes ja nüüd pool aastat teises poes… Mõlemad on mulle nagu teine kodu. Olen näinud, kuidas asjad on ilusad, samas ka seda, kuidas need alla käivad… Kolleege on igasuguseid, kõigil omad kiiksud. Aga hakkasin mõtlema, et tegelikult polegi nagu peaaegu kedagi, keda üldse ei salli. Närvi ajavad küll, jube lapsikud võivad aeg-ajalt olla, aga kokkuvõttes on siiski äge…
See ülemus ise… Alguses suhtlesime me tükk aega ühe teise ülemusega ja kui nüüdne meie poodidega regulaarselt tegelema hakkas, ei saanud ma temaga tükk aega absoluutselt läbi. Minu arust olid tal pseudoprobleemid ja ta ei saanud üldse hakkama. Aga viimasel ajal oleme me normaalselt läbi saanud. Täna koju sõites tabasin end mõttelt, et olen ta täiesti omaks võtnud. Et ta on tegelikult täitsa äge. Oh jah. Nüüd siis, kui ma olen minemas.
Kahju on, noh.
Ja siis meil on nüüd uus personalijuht. Kartsin, et tuleb mingi mõttetu pintsakus 50-aastane tädike ja kukub kõige kallal vinguma, aga kaugel sellest. Vanuseks vist 35, aga välimuse järgi pakuks kahekümnendate keskpaiga 🙂 Selline… Kergelt pungine 😀 Ma ei tea. Hästi asjalik. Seda ilmselt õppinud ja tundub, et ta võib tõesti asjad liikuma panna. Tore ühesõnaga.
Ja muidugi meie üliäge pearaamatupidaja, keda ma varem ka maininud olen…
Ja kõik teised… Oeh. Oeh. Oeh. On siis vaja nüüd nostalgitseda või? Peaks meelde tuletama kõigi nende inimeste halvad ja ärritavad küljed, neid on ju ka, tublisti.
Okei, tööst rohkem ei räägi.
Kolasin täna õhtul üle pika aja Orkutis ringi, vaatasin vanade tuttavate profiile ja fotosid. Mõtlesin, kui paljusid inimesi ma siiralt imetlen ja kadestan. Samas vaatasin, kui paljudest on saanud minu arust täiesti mõttetud ja nõmedad tüübid. Ma ei tea, ülbe suhtumine vist. Aga no ausalt. Mõningaid kunagisi tuttavaid vaadates on hea meel, et endal on paremini läinud.
Ja ägedaid inimesi on ikkagi rohkem.
Ja siis hakkasin mõtlema sellele, kui palju ma ikka ise muutunud olen. Kunagi riputasin ka üles suhteliselt julgeid pilte. Noh, paljastavaid ja nii. Olin endaga jumala rahul, kusjuures. Nüüd vaatan selliseid paljastajaid põlastusega. Noh, tegelikult pildil ja pildil on vahe. Vähe riideid võib olla nii väga stiilne kui väga labane.
Kunagi otsisin ainult pluuse, mis oleks nii lühikesed, et naba välja paistaks, nüüd ei taha neid enam nähagi… Oh, jah, muutunud olen kõvasti.
Aga sama edev olen ikka ja lühikest seelikut kannan ikka ka aeg-ajalt. Üldiselt meeldib mulle nüüd teistel viisidel silma paista.
Ja nii edasi. Ja nii edasi.
Sellised suht seosetud suht melanhoolsed mõtted.
Selline õhtu siis täna.
