37,2.
Muuseas lasin ennast eile ära rääkida ja lähen täna vanasse poodi asendama. Ma tõesti ei uskunud, et seda enam kunagi teen, aga noh… Raha on võimas motivaator, ütleme nii. Ja enne Londonit läheb kõvasti raha vaja.
Kuna ma aga oma uksekaardi millalgi käest ära andsin (võtmed on veel alles, aga neist üksi pole kasu), siis ei julge liiga vara minna ning bussid lähevad nädalavahetustel eriti idiootsel ajal. Kuna mul on kuri kahtlus, et Annika jõuab tööle alles 5 minutit enne avamist, siis mina ei julge ka selle bussiga minna, mis pool tundi varem jõuaks – kes teab, millal teisedki tulevad. Ja järgmise bussiga jään juba 5-10 minutit hiljaks.
No savi, jään siis hiljaks. Üks päev lõppude-lõpuks.
Oi, ma üldse ei oota seda päeva.
PS. Täna öösel nägin unes, et seksisin A-ga. Halleluuja. Aga noh, see polnud tegelt nii häiriv, eksju, tuttav tunne pigem. Unenägu seisnes muidu selles, et me olime temaga kuskile välismaale tööle läinud. Mingi riik Eesti lähedal, kus oli suisa eestlaste kommuun, sest neid töötas nii palju seal. Aga mis riik (ei olnud nagu Soome) või mis töö (ei olnud kalkunite kitkumine Iirimaal) – ei mäleta. Huvitavad unenäod igatahes.
PPS. Sellest pronksvärdja situatsioonist on ikka kohe nii kõrini, et rohkem enam olla ei saa. Nõustun siiralt ühe töökaaslase arvamusega – kahju, et pommimees enne kinni võeti, kui ta jõudis oma viimase ühiskondlikult kasuliku teo teha. Keegi osavnäpp võiks mõnel pimedal ööl minna ja selle asja kõige täiega õhku lasta. Otse loomulikult nii, et ümbrus viga ei saaks ning ta ise vahele ei jääks. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga unistada ju võib. Kaua ma neid idiootseid uudiseid lugeda jõuan… Kasutame mingit mõttetut kuju poliitmängudeks ja keerutame aastaid sel teemal liiva üles. Lasteaed.