Mar 262009
 

vol 1

Nojah, vähemalt ei pea mina enam sellise näruse ilmaga jalutamas käima, võin piirduda pragiseva pliidi ääres istumisega ja aiaukse lävepakult piltide klõpsimisega ;)

Üks rasvatihane hakkas just kangekaelselt akna taga siutsuma. Ju ta pole ka nõus selle asjaga.

HOMMIKUL veel oli. Kevad siis. Urr.

EDIT: Pool tundi hiljem on kõik jäljed täielikult lumega kaetud – vanker oleks seal nagu päevi seisnud. Ja muudkui sajab juurde…

Mar 252009
 

Kõigepealt: käisime arstil. 4 kuud ja 19 päeva – 7,02 kg ja 66 cm :)

Kaalu-pikkuse kõvera järgi olevat kaalu liiga vähe juurde tulnud, arst soovitas hakata lisatoitu juurde pakkuma. Ma ise küll ei arva, et Plika liiga vähe kaaluks, aga lisatoiduga tuleb viiendal kuul ju nagunii harjutama hakata, nii et eks me siis hakka varsti poolt porgandit hautama ;)

Järgmine arstiaeg on täpselt poole aasta sünnipäeval.

Õhtul oli lusikatseremoonia. Ma pole kunagi ühes kohas korraga nii palju väikeseid lapsi näinud! Plika oli otse loomulikult kõige armsam :P

Üleüldiselt tuli heldimuspisar silma, et ma olen just tartlane ja võin uhkusega raekotta lusika järele minna ning linnapeaga pilti teha – Pärnus ja Tallinnas oleks ilmselt mõnel õhtul pärast tseremooniat pimeduskatte all lusika järele hiilinud, et mind ometigi SELLISES kohas ei nähtaks.

Okei, see oli nüüd arusaadavalt kunstiline liialdus, aga tseremooniale poleks nois linnades igal juhul läinud, pildistamisest rääkimata.

Eks me siis nüüd ootame seda pilti. Ei mäleta ainult täpselt, mis ajast neid kätte sai.

Üritasin lusikast ka pilti teha, aga ei tulnud head – las siis jääda, ei viitsi rohkem klõpsida.

Käisime pärast tseremooniat Creppis söömas. Katsil oli õigus – nende salatid ON suured. Ma ei jõudnud enda oma äragi süüa (aga mu isu pole noil päevil veel täielikult taastunud, sellepärast ehk) – Mehele ei valmistanud ka minu salati ära söömine mingeid probleeme.

Hiljem ägisesime kumbki oma magustoidu taga – mina sellepärast, et ei jõudnud süüa, tema sellepärast, et nii hea oli. Tähendab, minul oli ka hea – vaniljejäätis maasika toormoosiga – aga kõht oli lihtsalt niiii täis. Ma vist polekski magustoitu võtnud, aga kui Mees nägi pannkooki oma kolme lemmiku – banaani, šokolaadi ja mandlitega – ei saanud ta seda ometi söömata jätta ja kuidas ta siis üksi…

Pärast õgardlust ei viitsinud me ometigi pimedas jala koju veereda, kasutasime hoopis Runni ära ja võtsime ühtlasi Piia skänneri auto peale – tahtsin seda juba mõni aeg tagasi laenata. Saan nüüd mõned ägedamad lapsepõlvepildid sisse skännida, ammu olen seda teha tahtnud. Eks ma mõne aja pärast siis näita teilegi ;)

Mar 252009
 

Mulle torkas pähe, et ma sain sünnipäevaks täpselt ühe kaardi. ÜHE! Kessult. No okei, mul on eelaimus, et üks võib veel tulla (Murakas vähemalt küsis paar päeva enne õiget kuupäeva mu uut aadressi – ma eeldan, et mitte niisama uudishimust).

No ja siis on veel muidugi teoreetiline tõenäosus, et mõni kaart saadeti vanasse korterisse, aga minu meelest on see kaduvväike. Eks ma igaks juhuks küsin üle.

No ja siis on veel võimalus, et ma unustasin mõne kaardi ära, aga see on vist veel kaduvväiksem.

Igal juhul. ÜKS kaart! Ma olen tavaliselt vähemalt viis kaarti saanud. Röögatu lugu.

EDIT: Muraka kaart oligi täna jõudnud, panin alles nüüd tähele :P

Mar 252009
 

Tahan oma kodu. Kohe nüüd ja praegu. Ma ei jõua enam arvutuid üürikaid üles putitada!

Ükskõik, kui heas korras korterisse kolida, ikka on vaja sinna igasugu asju muretseda – nõuderestist ja nagidest kuni näiteks dušikardinani välja.

Praeguse pahameelehoo põhjustas just too viimatimainitu – ostsime küll hirmpeene ja suht kalli süsteemi, aga nüüd ilmnevad asjaolud, mida ei osanud ette näha ja ei tea, kui hästi see lõpuks üldse tööle hakkab.

Ja kõik need väiksemad asjad – kaua ma jõuan osta mõttetut plastmassi, et see siis jälle maha jätta? Kui järgmisesse kohta kolides vaja läheb, võtan muidugi kaasa, aga kui ei lähe, siis jätan ju ikka vanasse korterisse, kus sel on mõte ja funktsioon – selle asemel, et kaasa võtta ja kapinurka tolmu koguma panna (seda enam, et kuskil pole nagunii piisavalt panipaiku, kus sellist kola hoida – hea, kui hädavajalikegi asjade jaoks jätkub). Aga Murphy seadus on see, et ülejärgmises kohas läheb seda mahajäetud asja raudselt vaja.

Ma ei kavatsegi hakata igasuguste selliste pisiasjade kvaliteedile ja ilule enne rohkem kulutama, kui mul oma kodu on – pole ju mõtet osta aastaks-paariks hirmkvaliteetset, -ilusat ja -kallist asja, mida sul ei pruugi pikemas perspektiivis üldse vaja minna.

Kuidagimoodi peab saama oma kodu. Tähtaeg selleks on tegelikult täiesti olemas: 2011 kevad/suvi (ärge küsige, miks just siis, aga selle arvutamisel on mitmeid asju arvesse võetud). Selle ajani saame siin ilusti hakkama ja siis tahaks juba päris oma.

Kuidagi PEAB selleks ajaks finantsi/võimaluse leidma. Ei jõua enam kottide otsas elada. Urr.

Mar 252009
 

Eile pärastlõunal:

Eile õhtul:

Täna hommikul:

Pilte on veel ja juttu ka, aga mina olen liiga väsinud :)

Mar 242009
 

Kui mul eile õhtul lõpuks nälg tekkis, aga kodus suurt miskit süüa polnud, proovisin kõigepealt Kessut poodi saata (ta elab, eksju, praktiliselt kõrvalmajas, seega loogiline valik). Saatuse tahtel oli ta just siis lapsega üksi, nii et ei saanud liikuma. Kats, kes autoomanikuna minu emergency listis teisel kohal oli, ei olnud elu sees näinud ega ostnud seda pakimakaronirooga, mille järele mul neelud käisid, küll aga oli ta just kodus ahjurooga kokanud ning tõi mulle hoopis seda. Õhtul kell pool kümme :) Maitses hää!

Viis minutit tagasi, kui ma emaga rääkisin, kuulsin justkui uksekella helisevat. Aknast piiluma minnes (aknani on lühem maa, kui läbi kahe ukse välisukseni, mis pealegi lukus on) nägin Kessut, kes ulatas mulle tükikese juustukooki, mille pilti nähes ma eile õhtul suud vesistasin. Udupeen!

Pipsil ja Markol on mõlemal parem – peale peavalu suuremat häda pole. Minul oli mäletatavasti eile peavalu, mis oli ilmselt peamiselt vähesest söögist ja vedelikupuudusest, seega peaksid nad homseks ennast sama hästi tundma, kui mina praegu. Vaskal on ka ainult peavalu alles.

Mina tunnen ennast täitsa hästi. Natuke õõnes olemine veel on, aga see on ilmselt ikkagi vähesest söömisest, isu pole veel eriti tagasi tulnud. Emaga on muide täpselt sama lugu – peale isutuse on muu suht korras ja energia taastunud. Noh, päev on veel pikk, küll tuleb isugi.

Plika jäi eile õhtul kell kümme ilusti magama, ärkas korra poole kuue paiku tissiks ja tudus siis kaheksani. Chillisime hommikul niisama, tegime tule pliidi alla, nüüd magab tema hommikuund ja mina plaanin hommikusööki. Kessu kook ju lausa karjub: “Söö mind!”

EDIT: Söödud. Maitses veel parem, kui välja nägi :P

Ja paari tunni pärast peaks Mees oma perega ka kohale jõudma. Ja päike paistab :)

Mar 232009
 

vol 1

List on vahepeal täienenud:

Maasikas, Maasu, Ellu, Tibu(linnu), Tibuleele, Tupsu -> Tupu -> Pupu(leele) -> Bubu(leele) -> Pupskin, Buubek, Bubuulja, MUPO, Sibelius, Kägu, Mumm(u)

Pupskin, Buubek ja Bubuulja on juba vanemad nimed, Pupu/Bubu teisendused. Mupo ilmselt ka sarnase kõlaga (ei, Pips, me ei mõnita oma last). Sibelius on ta siis, kui sibeleb. Kägu on Mehe väljamõeldis, ei tea kust tulnud – pealegi hääldab ta seda pool ajast pigem Käku.

No ja Mumm või Mummu on minu praegused lemmiknimed – ei saa arugi, kust tulid, aga on hästi külge jäänud.

Nii et reaalselt on praegu kõige popimad nimed Mumm, Mummu, Bubu ja Pupu, vahel ka Kägu ja Sibelius. Ülejäänud veel harvemini, aga vahel siiski.

Ootan endiselt huviga järgmiseid nimesid ;)

Mar 232009
 

…tegelikult küll kahekesi, aga lapsest pole suurt abi, pigem vastupidi ;)

Kuna emal oli vaja homme hommikuks Pärnus olla, aga ta polnud autojuhtimiseks vormis, viib Mees ta ära ja tuleb homme hommikul oma perekonnaga tagasi – nad plaanisid eile nagunii meile külla tulla.

Nii et peame tänase õhtu ja öö Plikaga kahekesi hakkama saama, homme lõunaks peaksid nad kohal olema. Ega muud pole ju hullu, ainult kangesti väsinud olen ikka veel – ei jõua eriti last ringi tassida ega temaga väga aktiivselt tegeleda. Üritan tissi, tegelusteki ja erinevate mänguasjadega ära osta. Seni peame vastu :P

Kedagi appi kutsuda ka ei julge – äkki olen veel nakkusohtlik.

Oeh. Kui see kell vaid üheksa saaks ja lapsel uneaeg tuleks. Lähen üritan nüüd kadunud lutti otsida…

Mar 232009
 

Ka Vaska lisandus öösel haigete ridadesse – tema on küll nii kange Eesti naine, et sõitis täna ikkagi autoga Tallinnasse (ise tee peal aeg-ajalt uksest välja oksendades) ja läks kooli. Tehke järele!

Pips rääkis just, et tal läks ka halvemaks ja tuli töölt ära – oksendanud küll õnneks pole, loodetavasti pääsebki palaviku ja kõhulahtisusega.

Ilmselt ikkagi kõhuviirus. Ma pole küll jõudnud/viitsinud uurida, kuidas see täpselt levib (piisknakkus vist) ja kui see minu sünnipäevaseltskonnas alguse sai, siis miks pooled inimesed ei nakatunud…

Mees muide on siin veel eile ja tänagi kõikvõimalikke sünnipäevatoite söönud – erinevaid salateid ja kooke näiteks – nii et toidumürgitusega vist siiski tegu pole. Või siis on tema magu selline, mida ei võta ei ussi- ega püssirohi :)

Meelde see sünnipäev igatahes jääb… Ja mitte ainult minule.