Nojah, vähemalt ei pea mina enam sellise näruse ilmaga jalutamas käima, võin piirduda pragiseva pliidi ääres istumisega ja aiaukse lävepakult piltide klõpsimisega 😉
Üks rasvatihane hakkas just kangekaelselt akna taga siutsuma. Ju ta pole ka nõus selle asjaga.
HOMMIKUL veel oli. Kevad siis. Urr.
EDIT: Pool tundi hiljem on kõik jäljed täielikult lumega kaetud – vanker oleks seal nagu päevi seisnud. Ja muudkui sajab juurde…
Kõigepealt: käisime arstil. 4 kuud ja 19 päeva – 7,02 kg ja 66 cm 🙂
Kaalu-pikkuse kõvera järgi olevat kaalu liiga vähe juurde tulnud, arst soovitas hakata lisatoitu juurde pakkuma. Ma ise küll ei arva, et Plika liiga vähe kaaluks, aga lisatoiduga tuleb viiendal kuul ju nagunii harjutama hakata, nii et eks me siis hakka varsti poolt porgandit hautama 😉
Järgmine arstiaeg on täpselt poole aasta sünnipäeval.
Õhtul oli lusikatseremoonia. Ma pole kunagi ühes kohas korraga nii palju väikeseid lapsi näinud! Plika oli otse loomulikult kõige armsam 😛
Üleüldiselt tuli heldimuspisar silma, et ma olen just tartlane ja võin uhkusega raekotta lusika järele minna ning linnapeaga pilti teha – Pärnus ja Tallinnas oleks ilmselt mõnel õhtul pärast tseremooniat pimeduskatte all lusika järele hiilinud, et mind ometigi SELLISES kohas ei nähtaks.
Okei, see oli nüüd arusaadavalt kunstiline liialdus, aga tseremooniale poleks nois linnades igal juhul läinud, pildistamisest rääkimata.
Eks me siis nüüd ootame seda pilti. Ei mäleta ainult täpselt, mis ajast neid kätte sai.
Üritasin lusikast ka pilti teha, aga ei tulnud head – las siis jääda, ei viitsi rohkem klõpsida.
Käisime pärast tseremooniat Creppis söömas. Katsil oli õigus – nende salatid ON suured. Ma ei jõudnud enda oma äragi süüa (aga mu isu pole noil päevil veel täielikult taastunud, sellepärast ehk) – Mehele ei valmistanud ka minu salati ära söömine mingeid probleeme.
Hiljem ägisesime kumbki oma magustoidu taga – mina sellepärast, et ei jõudnud süüa, tema sellepärast, et nii hea oli. Tähendab, minul oli ka hea – vaniljejäätis maasika toormoosiga – aga kõht oli lihtsalt niiii täis. Ma vist polekski magustoitu võtnud, aga kui Mees nägi pannkooki oma kolme lemmiku – banaani, šokolaadi ja mandlitega – ei saanud ta seda ometi söömata jätta ja kuidas ta siis üksi…
Pärast õgardlust ei viitsinud me ometigi pimedas jala koju veereda, kasutasime hoopis Runni ära ja võtsime ühtlasi Piia skänneri auto peale – tahtsin seda juba mõni aeg tagasi laenata. Saan nüüd mõned ägedamad lapsepõlvepildid sisse skännida, ammu olen seda teha tahtnud. Eks ma mõne aja pärast siis näita teilegi 😉
Mulle torkas pähe, et ma sain sünnipäevaks täpselt ühe kaardi. ÜHE! Kessult. No okei, mul on eelaimus, et üks võib veel tulla (Murakas vähemalt küsis paar päeva enne õiget kuupäeva mu uut aadressi – ma eeldan, et mitte niisama uudishimust).
No ja siis on veel muidugi teoreetiline tõenäosus, et mõni kaart saadeti vanasse korterisse, aga minu meelest on see kaduvväike. Eks ma igaks juhuks küsin üle.
No ja siis on veel võimalus, et ma unustasin mõne kaardi ära, aga see on vist veel kaduvväiksem.
Igal juhul. ÜKS kaart! Ma olen tavaliselt vähemalt viis kaarti saanud. Röögatu lugu.
EDIT: Muraka kaart oligi täna jõudnud, panin alles nüüd tähele 😛
Tahan oma kodu. Kohe nüüd ja praegu. Ma ei jõua enam arvutuid üürikaid üles putitada!
Ükskõik, kui heas korras korterisse kolida, ikka on vaja sinna igasugu asju muretseda – nõuderestist ja nagidest kuni näiteks dušikardinani välja.
Praeguse pahameelehoo põhjustas just too viimatimainitu – ostsime küll hirmpeene ja suht kalli süsteemi, aga nüüd ilmnevad asjaolud, mida ei osanud ette näha ja ei tea, kui hästi see lõpuks üldse tööle hakkab.
Ja kõik need väiksemad asjad – kaua ma jõuan osta mõttetut plastmassi, et see siis jälle maha jätta? Kui järgmisesse kohta kolides vaja läheb, võtan muidugi kaasa, aga kui ei lähe, siis jätan ju ikka vanasse korterisse, kus sel on mõte ja funktsioon – selle asemel, et kaasa võtta ja kapinurka tolmu koguma panna (seda enam, et kuskil pole nagunii piisavalt panipaiku, kus sellist kola hoida – hea, kui hädavajalikegi asjade jaoks jätkub). Aga Murphy seadus on see, et ülejärgmises kohas läheb seda mahajäetud asja raudselt vaja.
Ma ei kavatsegi hakata igasuguste selliste pisiasjade kvaliteedile ja ilule enne rohkem kulutama, kui mul oma kodu on – pole ju mõtet osta aastaks-paariks hirmkvaliteetset, -ilusat ja -kallist asja, mida sul ei pruugi pikemas perspektiivis üldse vaja minna.
Kuidagimoodi peab saama oma kodu. Tähtaeg selleks on tegelikult täiesti olemas: 2011 kevad/suvi (ärge küsige, miks just siis, aga selle arvutamisel on mitmeid asju arvesse võetud). Selle ajani saame siin ilusti hakkama ja siis tahaks juba päris oma.
Kuidagi PEAB selleks ajaks finantsi/võimaluse leidma. Ei jõua enam kottide otsas elada. Urr.
Eile pärastlõunal:
Eile õhtul:
Täna hommikul:
Pilte on veel ja juttu ka, aga mina olen liiga väsinud 🙂