Alkoholist, gintonicust ja klaasidest

Ma olen seda kindlasti millalgi varem ka blogis maininud, et olen alkoholi suhtes väga pirts. Kanget paljalt juua ei suuda, enamik kangetest alkoholidest ei maitse ja enamik lahjematest ka mitte 😀

Ei ole mulle kunagi sobinud õlu, rumm, viski, konjak, tequila… Lihtsalt ei maitse, viimased isegi mitte kokteilides. Vaid viin ja mõned liköörid hästi tehtud kokteilides olid vastuvõetavad (hästi tehtud = maitse hästi peidetud :D).

Ülikooliajal jõin peamiselt erinevaid magusaid siidreid – lemmik oli maasika Fizz. Praegu ei saa aru, kuidas sellist magusat löga üldse juua saab 😀

Siis ma sain vahepeal lapsi ja ei joonud viis aastat üldse mitte midagi, polnud mingit isu ka.

Mingil suvel avastasin enda jaoks õuna Somersby – no nii väga meeldis ja seda siis jõin. Millalgi hiljem leidsin sellele tervislikuma alternatiivi – Hoggy’s Apple Paradise, mis maitses täpselt sama hästi, aga oli ilma lisatud suhkruta. Kuna mu maitsed lähevad magusast aina vähem magusaks, siis hiljem see ka enam väga ei sobinud. Siider on minu jaoks nii ehk naa puhtalt suvejook – siiamaani katsetan soojal ajal erinevate variantidega, mulle lihtsalt meeldib uusi maitseid proovida. Mõned kuivad siidrid on täitsa head, nii mõnedki “päris” siidrid on mu jaoks aga endiselt ebameeldivalt käärinud maitsega.

Kirsi- ja ingveriõlle olen enda jaoks viimastel aastatel avastanud, neid ka vahel suvisel ajal hea tarbida.

Jahedal ajal on mu alkoholieelistus enamasti vein. Ma joon ühtviisi meelsasti nii punast kui valget, aga kuna kõik joomakaaslased 😀 eelistasid valget, siis nende pärast oligi harjumus valget juua. Kuni tuli Kaaslane. Tema eelistab punast. Minul on suva, AGA jahedal ajal ma pigem ei joo külmi jooke, selles mõttes on punane vein valgest parem 😛 Sarnaselt siidrile meeldisid ka veinid mulle nooremalt pigem magusad, nüüd enam üldse ei kannata – vahetasin kõigepealt magusad poolmagusa, siis poolkuiva vastu. Nüüdseks joon enamasti vaid kuiva, mis peab aga olema maheda maitsega – liiga hapud ja tugevad maitsed ei meeldi. Nimedest ma ei tea midagi, Kaaslane ostab ja katsetab ja jätab meelde, tal mingi äpp nende jaoks 😀

Gin kuulus minu jaoks vanasti kõigi “nende teiste” kangete alkoholide hulka, mida ma ei joonud. Ehkki ma ilmselt õieti ei teadnudki sellest midagi… Ja siis suvel 2016 sattusin ühel sünnipäeval jooma gintonicut (vabandatagu nüüd mu ebakorrektne kirjapilt, aga just nii me seda kodus isekeskis kutsume ja seega kirjutan nii ka siia :)). Toona ma lihtsalt imestasin, et kuulge, see on ju täitsa hea… Mingit joomise harjumust siis veel ei tekkinud, aga maitse jäi meelde.

Ja ma polegi kindel, millal tuli teadlikum armastus selle kokteili vastu… Kas uues töökohas, kus tuli aeg-ajalt töistel õhtusöökidel käia, mis omakorda oli hea võimalus väljas alkoholi tarbida, ilma eelarvesse olulist auku tekitamata? Või ikka juba varem? Mäletan, et ükskord sain Geaga kokku, kui ta Pärnusse mingile jooksuüritusele tuli, ja jõime sellele eelneval õhtul ühe Pühavaimu tänava söögikoha terrassil gintonicut, siis oli selle joogi armastus igatahes juba olemas. Aga millal see kohtumine üldse oli? Kas ma töötasin siis juba uues kohas?

No igatahes jah. Kui Kaaslasega jõime me tükk aega ainult veini, siis mingil hetkel jõudsime selleni, et ostsime koju gini. Ja toonikut. Ja hakkasime mõnel nädalavahetusel kodus ka gintonicut tegema.

Pea kõik mu klaasid pärinevad teise ringi poodidest. Need lihtsalt kipuvad liiga kiiresti katki minema, seega ma ei soovi neisse liigselt kiinduda ega nende eest liigselt maksta. Klaasidega teise ringi poodides on muidugi see probleem, et kui veiniklaase ja kuni 250ml tavalisi klaase on väga laias valikus igale maitsele, siis kui tahta suuremaid, aga mitte liiga suuri, ja ka välimust natuke valida, võib hätta jääda. Pooleliitriseid õlle ja coca või lihtsalt igava välimusega klaase leidub piisavalt… Aga meie ideaalsed veeklaasid on sellised ca 350-400ml, kindlasti mitte liiga kitsad ja kõrged… Ja võiks olla ilusad… Selliseid väga palju pole. Mingil hetkel skoorisin viis ilusat ühesugust Ikea klaasi, nendest on ainult kaks alles. Maasikaklaasidest, mida 2015 kevadel Liisilt ja Tanelilt sünnipäevaks vähemalt neli tükki sain, on ka ainult kaks alles – nii et kui mõni veel katki läheb, ongi jama majas ja igapäevaseid veeklaase liiga vähe…

Õlle, siidri ja kokteilide jaoks kasutasime pikalt 30. juubeliks Pipsilt kingiks saadud suuri värvilisi klaase, aga need läksid ka järjest katki – viimane kukkus siin uues kodus nõuderestilt maha kildudeks. Gintonicu jaoks soovisin juba pikalt neid PÄRIS klaase… Ja vot neid ma teise ringi poodidest ei leidnud.

Niisiis surfasin netis. Ehkki ma olen suur värvisõber, siis klaaside puhul olen viimastel aastatel hakanud ka eelistama pigem läbipaistvat, et joogi värv oleks paremini näha. Samas värvid ikkagi väga meeldivad ja ühesuguste klaaside puhul seltskonnas on eri värvid ka hea viis jooke eristada. Ühesõnaga – selle asemel, et suvalisest netipoest suvalised gintonicu klaasid ära tellida, sattusin vaimustusse värvilise jalaga klaasidest, mida otse loomulikult Eestis ei müüdud. Üks kahene komplekt oli hästi kena, aga rohkem meeldis siiski teine, kus kuus erinevat värvi:

Ja siis ma pikalt-pikalt mõtlesin ja lükkasin seda ostu edasi. Arvan, et hakkasin neid klaase googeldama juba eelmise aasta lõpus, kui Pipsi kingitutest oli veel 2-3 alles… Kuna mingit lihtsat viisi neid Eestisse saada polnud, lükkasin otsustamist ja ostu kuid edasi. Kuni lõpuks märtsis otsustasin, et mida pekki, kui pea kõik mu asjad tulevad muidu teiselt ringilt, siis MA VÕIN endale tellida teisest riigist need klaasid 😀 Võtsin seda kui sünnipäevakingitust iseendale 😀

Klaasid ise polnud üldse kallid, kuuene komplekt £13.99. Saatekulu oli lehel endal Eestisse £20, mis oli täiesti kirves. Kasutasin eshopwedrop lehte, nii et kõigepealt UK sisene postikulu £2.99 ja edasi Eestisse €12.54 – pisut soodsam, aga mitte oluliselt. Ja kohale jõudes oli üks klaas katki, mis tegi tuju väga mõruks. See on see värk, kui teisest riigist klaase tellida. Eshopwedrop teatas, et pole nende süü, vaid müüja kehv pakendamine. Müüjale ma isegi pole viitsinud kirjutada, sest nii kaua on sest möödas, kui nemad selle paki teele saatsid – kõigepealt ju liikus UK-s ühest kohast teise, siis sealt Leetu, siis Leedust Eestisse, seda kõike corona ajal, läks tavalisest kauem. Nii et ma maksin kõige eest kokku 32.66€ ja sain selle eest vaid viis klaasi… Aga need viis on lihtsalt NII ILUSAD 😀 Et puhas rõõm on neid kasutada. Klaase neti teel muidugi enam kunagi teisest riigist edasisaatmise teenusega ei telli, lesson learned – eshopwdropi teenust võimalusel ka enam ei kasuta, sest mõlemad kaks korda on see olnud minu jaoks äärmiselt ebameeldiv kogemus, nende koduleht on väga ebaloogiline ja üldse… Aga see on ühe teise postituse jutt, mida ma ilmselt kunagi ei kirjuta 😀

Nägin ükskord Coopis soodukas rabarberi Coolerit ja ehkki ma selliseid kokteile pudelis muidu kunagi ei osta, tahtsin proovida, sest RABARBER. Kaaslane siis arvas, et proovime teisi ka. Selline meile omane nädalavahetuse degusteerimise õhtu pärast sauna 🙂 Aga ei maitsenud ükski mulle 😀 Pilt sai vähemalt ilus 😀

Mind you, et tolsamal päeval, kui ma olin need klaasid lõpuks kätte saanud, puhtaks pesnud ja puhvetkappi pannud, oli meil vaja seda kappi hiljem natuke nihutada ja selle klaasriiul lihtsalt KUKKUS ALLA kandurite pealt… Imekombel jäid terveks nii riiuliklaas ise kui kõik selle peal olnud gintonicu klaasid… Seda klaasriiulit asendada oleks olnud väga keeruline, sest kaks nurka on kumerad… Ja kui mu uhiuutest kallistest klaasidest oleks veel mõni katki läinud pärast seda õnnetut kohale jõudmist, ma oleks ikka raevus olnud… Aga katki läks üks teise ringi poe veiniklaas, millest mul oli suva, maasikatega koogialus, mida ma õieti ei kasutanudki ja mille puhul nagunii mõtlesin, kas tuleks ära anda… Ning veel paar jalaga klaasi, mille olime eelmisest elamisest kaasa kolinud, aga millega mul isiklikku suhet polnud. Nii et väga sürreaalne ja õnnelik õnnetus.

Tegelikult mul on ühed teise ringi poest pärit veiniklaasid, millega mul on juba pisut isiklik suhe tekkinud – need lilled on lihtsalt nii nunnud! Need on nii kõrged, et sinna puhvetkappi ei mahtunud, seega on teises riiulis ja jäid kõik terveks 🙂 Tegin neist nüüd isegi pildi spetsiaalselt selle postituse jaoks, siin on näha ka need viimased terved veeklaasid, mis meil igapäevaselt kasutuses. Kann ja klaasid on alati laual 🙂

Aga jah… Kui keegi kunagi peaks UK-st tulema ja pagasis peaks olema piisavalt ruumi, siis palunpalunpalun, tooge mulle veel neid klaase (võin ise tellida teie UK aadressile vabalt). Sest ma tean, et hoolimata väga hoolikast kasutamisest läheb raudselt millalgi veel mõni katki ja… Need on lihtsalt NII ILUSAD!!!

Tüüpiline, ma ütlen… Mõtlesin, et kirjutan kiiresti paar lauset ja panen oma uute ilusate klaaside pildid, selle asemel tuleb romaan mu alkoholi joomise harjumustest läbi aastate ja kogu majapidamise klaaside ajalugu… Ma ikka oskan 😀