99 kassipilti ehk kuidas minust sai kassiinimene

Piltidel pole tegelikult pealkirjaga mingit seost – neid lihtsalt sattus olema märtsi algusest kuni tänaseni täpselt 99 ja see on nii ilus number, et ma teen selle postituse nüüd kähku ära, enne kui pilte veel juurde tuleb 😀

Kirjutada tahan aga hoopis üldisemaid mõtteid seoses kassidega – ligi 3,5 aastat pärast esimese kassi võtmist ning ligi 1,5 aastat pärast elu kolme kassiga.

Ma olin ära unustanud, kui elav arutelu oli tolle esimese postituse all, kui kass meile “prooviks” majja toodi ning ma kassipidamisele praktilise poole pealt lähenesin, omades traumeerivaid kogemusi koerapidamisest lapsepõlves. Noid kogemusi kirjeldasin ühes tolle postituse kommentaaris, lisaks sellele on mul veel kogemus merisea pidamisest – taaskord tagasi vaadates pigem negatiivne. Ma lihtsalt ei viitsinud seda kasti puhastada ja… Küllap tollest loomast (esialgu) ikka mingi rõõm ka oli, aga ära ma ta igatahes andsin 🙂 Nii et jah – minu seniseid loomapidamise kogemusi arvestades olid selle postituse mõtted igati arusaadavad.

Polnud möödunud kahte kuudki, kui mitte keegi meie perest ei kujutanud enam ette elu ilma Sädeta.

Pärast lahutust polnud ma mingi hinna eest nõus Sädest loobuma, oli ka loogiline, et ta elab koos meiega edasi harjumuspärases kohas.

Teise kassi soov oli meil lastega pikalt, aga vahepeal Soomlasega koos elades polnud see variant – ühega ta leppis meelsasti, aga juurde võtmisest ei tahtnud kuuldagi. Siis elasime aga jälle kolmekesi ja ligi kaks aastat pärast Säde saamist võtsin enda meelest ajutiselt hoiukodusse veel kaks kassi. Tolles postituses ma seletasin natuke tagamaid ja üritasin neile uut kodu leida, aga soovijaid polnud. Kevadel nentis eelmine omanik, et oli ka üritanud neile uut kodu otsida, aga ega keegi ei soovi ning kas ma siis jätan endale või viib varjupaika?

Njah. Ma nagunii tahtsin mitut kassi ja praegu ma ei arva enam, et kolm on liig. Endiselt soovin, et oleks omanud pisut rohkem valikuvõimalust, oleks eelistanud erivärvilisi ja KINDLASTI mitte pikakarvalisi. Samas on kassi iseloom välimusest tunduvalt olulisem ja selle poolest on meil väga vedanud. Ju siis pidi nii minema, et meie pereliikmeteks said just need kolm kassi 🙂

Minu FB postitus 10. aprillist 2019:

Kui laps on loomaarsti juures kaasas ja nõuab, et mõlemad nimed peavad passi saama. Lapsed vist Paksu vahel Pööriks kutsuvad, aga üldiselt on meil siin ikkagi Paks(u), Must(u) ja Säde. Ehk et tänasest ametlikult ühe asemel kolme kassi omanik. Hoiukodust sai päriskodu. Eelmise aasta põhine ühe kassi vaktsineerimise eelarverida läks “pisut” lõhki, aga kuna kiibid on ühekordne kulu, siis järgmisel aastal on lootust lahkuda kliinikust veidi väiksema arvega kui 150€. Vähemalt oli Terveksi 25. sünnipäev, nii et sai soodukat ja kommi 😀

Mis ma oskan selle kõige peale öelda? Mul polnud varasemat kassipidamise kogemust ja mul polnud seega õrna aimugi, et ma olen täielik kassiinimene 🙂 Need kassid on toonud meie ellu NII PALJU rõõmu, soojust ja armastust, et tagantjärele tundub toda esimest ratsionaalset postitust lugeda lihtsalt naljakas. Kuidas ma sain üldse kahelda? Aga nagu öeldud, ma saan aru, kust see ratsionaalsus tuli ning loomapidamine tuleb tõesti hoolega läbi mõelda – kõigil ei pruugi minna nii lihtsalt nagu meil ja LIIGA palju on vastutustundetuid loomaomanikke, kes suvaliselt lemmikloomi võtavad ja ebasobivusel hülgavad.

Omast kogemusest, mis on muidugi täiesti ebaobjektiivne, ütlen aga küll, et kassipidamist ei anna kuskilt otsast võrrelda ei koera ega merisea pidamisega. Palju vähem tüütu ja palju rohkem rõõmu! Aga see on muidugi igaühe puhul erinev. Mina lihtsalt ei viitsiks koeraga kogu aeg õues jalutamas käia ega pidevalt näriliste puuri puhastada. Koerad on toredad, aga ma lihtsalt ei ole koerainimene. Väikesed närilised on toredad, aga… Jätavad mind külmaks. Kassid see-eest on minu jaoks täiesti ideaalsed 🙂 Lihtsalt anna süüa ja puhasta liivakasti ning sul on kodus pidevalt imenunnud nurruvad stressimaandajad.

Kassid on praeguseks nii suur osa meie kodutundest, et näiteks viimase kolimise ajal oli väga veider minna vanasse kodusse tagasi, kui kassid olid juba kolitud. Täiesti imelik ja tühi tunne, kui koju jõudes kassid vastu ei tule.

Aga kõik need mured, mis ma tolles esimeses postituses välja tõin? Saan neid nüüd kommenteerida vastavalt meie hetke reaalsusele.

Kasside pikk eluiga pole üldse probleem, sest kassid on täieõiguslikud pereliikmed, keda me väga armastame ja mida kauem nad meiega on, seda suurem on rõõm. Keeruliseks läheks siis, kui peaksime kunagi soovima välismaale elama kolida, aga see pole siiski võimatu, lihtsalt pisut tüütu on kasse kolida ja eelkõige küsimus, kes oleks nõus andma üürile elamist kolme kassiga perele? 😀 Hetkel aga tundub, et meie juured on Eestis kindlalt paigas, seega pole vahet.

Toit. Meie läksime toortoitumise teed – tundus, et see on kassidele kõige kasulikum ja suht soodne ka. Meil väga vedas selles mõttes, et ükski toortoit ei ole kassidel tekitanud terviseprobleeme ning nad on piisavalt paljusid asju nõus ka sööma. Tõsi, et krõbinaid ja vett kaussi valada oleks mugavam, kui pidevalt poest värsket kraami tuua, aga nagu tolle postituse kommentaarides ka välja toodi – kassi(de) eest hoolitsemisest saab vaga kiirelt harjumus, see on lihtsalt iseeneesestmõistetav osa igapäevaelust.

Peamine toit on sea neer (1.70€/kg) ja sea süda (3.90€/kg) Tiina lihapoest ning kanatiivad Maximast (1.65€/kg). Vahepeal ostsime pikalt Maxima lahtisest letist kana südant (ca 4€/kg), aga mingi hetk hakati seda sööma väga pika hambaga, sestap praegu ei osta. Kana pugusid ostame ka aeg-ajalt – kui Coopi satume, siis seal on tihti 30% soodukas, kui tähtaeg hakkab kukkuma, mõnest Selverist ja suurest Maximast leiab neid ka pakituna (500g ca 2€, nood kana südamed on samuti sama hinnaga kõrval pakituna olemas). Maksa meie kassid ei söö 😀

Kuivtoit on alati kodus olemas, sest ikka juhtub, et toortoit saab ootamatult otsa. Pehmeid konserve praktiliselt ei osta (aga kui toidupoodides tasuta näidiseid jagatakse, võtame alati :D). Kõige tüütum osa toortoitumisest pole mitte toidu ostmine (sest poes nagunii käime), vaid sea südame ja neeru puhul nende tükeldamine 😀 Sügavkülma panna midagi ei viitsi, sest sulatamine on tüütu. Käime kaks korda nädalas lihapoest läbi (teisipäev ja neljapäev/reede on nö “uue kauba” päevad, mil tasub minna, sest hiljem võib otsas olla) – Maximas käime ka vähemalt korra nädalas.

Söögile kulub ca 40€ kuus.

Liiv(akasti puhastamine). Säde hakkas pärast kastreerimist õues käima ja liivakast seisis meil vannitoas moe pärast. Kui lisandusid Paksu ja Mustu, oli sügisene külm aeg, nemad käisid õues ja kasutasid liivakasti ka – kui ilmad soojemaks läksid, siis käisid ainult õues. Pärast kolimist on kõik kassid olnud 100% toakassid. Igasugused õpetused internetis ütlevad, et mitme kassiga peaks olema liivakasse ka mitu – meil saavad kenasti ühega hakkama. Paakuvat liiva kolme toakassi puhul küll kasutada ei viitsiks, nii et meil on kristallid. Ühe kassi puhul peaks ühest kotist ideeliselt jaguma kuuks – kolmel kassil läheb nädalaga haisema 🙂 Kasutusmugavus on sel liival aga max – korra nädala keskel korjan julgud välja, nädalavahetusel vahetan liiva täielikult välja.

Liival jahin alati soodukaid. Pakid on reeglina 3,5-3,8 või 7 liitrit – esimene on parasjagu kastitäis, teist jagub kaheks korraks. Kui väikese paki puhul on tavaline poehind ca 4€ või rohkem, siis Rimis suure paki täishind on 6.99€, soodukaga olen ostnud nt 5.09€. Viimati avastasin Maxima kõrvalt Kika loomapoest sooduka ajal väiksed pakid hinnaga 2.69€ ja ostsin neid… PALJU. Sest Rimis pole viimasel ajal seda suurt üldse olnudki, soodukast rääkimata. Nii et selle viimase hinnaga kulub meil kassiliivale kuus ca 12€ – täishinnaga oleks kulu 15-16€ kuus.

Karta on, et kui soojal ajal terrassiuks kogu aeg lahti olema hakkab, hakkavad ka need kassid taas õues käima, aga ma ei viitsi sellele praegu veel mõelda. Olen meeldivalt üllatunud, et nad üldse toas nii hästi hakkama saavad, kartsin hullemat 😀

Reiside ajal käib kasse silitamas ja toitmas ning kasti puhastamas Eksabikaasa, sellega on meil hästi. Vajadusel saaksin paluda ka ema või mõnd sõpra – pole õnneks üldse nii keeruline kui koera puhul, kes vajab pidevat jalutamist. Lühema aja saavad kassid muidugi niisamagi hakkama, kaheks päevaks jätan lihtsalt puhta kasti ja ohtralt kuivtoitu ning vett. Vanas kodus oli talvisel ajal probleemiks ka külm, aga uues kodus on õhksoojuspump, mille saab reisi ajaks sisse lülitada ja nii on kiisudel hea soe.

Karvad on endiselt väljakutse. Kodu puhtana hoidmisel on suureks abiks juhtmeta akutolmuimeja, millele pühendan millalgi eraldi postituse. Ei jõua ära oodata, et saaksin kuivati, mis peaks lahendama probleemi puhaste riietega, mis saavad tulevikus olema täiesti karvavabad (lihtsalt pesu võtab karvu vähemaks, aga mitte täiesti ära). Aga ikkagi on karvu igal pool, see on paratamatus. Mul on eraldi väljas/tööl käimise riided ja koduriided ning kui koju jõudes kohe riideid ei vaheta (seda juhtub küll harva, nt kui on külalised vms), rullin need hiljem enne kappi panemist korralikult puhtaks. Koduriided lihtsalt ongi karvased 🙂 Ühesõnaga – kassidest saadav rõõm kaalub karvad majapidamises mitmekordselt üle, aga head kodumasinad teevad elu palju lihtsamaks.

Kõige tüütum teema seoses karvadega on aga hoopis pusad. Pikakarvalised kassid on erinevad – osadel, ma saan aru, neid ei teki. Meie Mustul tekib mõnuga ja keegi teda regulaarselt kammida ei viitsi. Meil on olemas furminaatori sarnane kraas, mida üritame kasutada. Eelmisel talvel ei olnud neid pusasid nii palju, sai kääridega tasakesi välja lõigata… Sel talvel läks olukord vahepeal päris hulluks, võtsin appi juukselõikusmasina. Praeguseks on enam-vähem ok, aga üleüldiselt on minu jaoks pikakarvaline kass üks ääretult tüütu nähtus ja eelistan iga kell low maintenance lühikarvalisi. Mustu näeb nii sagrine tuust välja, et tahaks kõik tema karvad lühikeseks ajada, aga kuna ta väga suur masina fänn just pole, siis ei kujuta ette, kuidas seda teha – võiksin ta ju korra lemmikloomasalongi viia, aga kas sealgi saaks? Narkoosi alla teda selleks küll panna ei taha… Ühesõnaga – vaatab jooksvalt.

Loomaarsti arved. Kindlustust ma teinud pole, õnnetusi pole õnneks juhtunud. Igal kevadel käime vaktsineerimas (kuna toortoit ja õues käimine, siis on mingi kallim kompleksvaktsiin, mis kaitseb rohkemate asjade vastu). Samal ajal ostan ka selle puugi- ja ussirohu, mis turjale käib. Ma kiirelt googeldasin, et ussirohtu peaks andma neli korda aastas – neid sissevõetavaid meil sisse ei võetud, seega pole rohkem üritanudki. See turja peale käiv – kas ametlik mõju oli ka kolm kuud või äkki väidetavalt ainult üks? Ei mäleta, ei viitsi otsida. Ma olen kevadel pannud ja see on sügiseni puugid eemal hoidnud, seega jah… Ussirohtu saavad nad liiga harva 😀

Kolme kassiga peaks Terveksi sünnipäevanädalal ca 100€ hakkama saama – ma nüüd ei teagi, kas sel aastal üldse tuleb… Kliinik on igatahes avatud, uurisin just netist – pean helistama ja küsima, sest meil on just iga-aastane minemise aeg käes ja muidu on aprillis alati see soodusnädal olnud.

Kui peaks tulema mõni ettenägematu haigus või õnnetus, siis selleks on lihtsalt üldised säästud, mis on mõeldud igasuguste ootamatuste jaoks, kassidele eraldi säästuarvet pole 😀

Väljaheited ja okse ebasobivates kohtades. Õnneks oksendavad väga harva, on küll ette tulnud – uues kodus ka vaiba peale. Midagi hullu pole, koristab ära ja kõik. Liivakastist väljaspoole pissivad-kakavad ainult siis, kui olen unustanud kasti koristada liiga pikalt, see mu enda viga 🙂 Ehk et meil on väga vedanud sellega, keegi ei sirtsuta ega oksenda pidevalt.

Kriibitud mööbel. Seda tuleb ikka ette. Oleme ostnud kraapimispuid, ikka kraabivad vahel ka diivanit (siis lihtsalt tõstame ära õige koha peale). Oma kodus on täiesti suva, üürikas oleks keerulisem 🙂

Kolimisi põdesin hullult, aga nad on kõik kolm (ajutiselt Kaaslase koju, sealt kuu pärast Räämale, sealt nelja kuu pärast uude koju) suurepäraselt üle elanud – autosõit neile ei meeldi, aga igas uues kodus kohanesid väga kiiresti ja täiesti probleemivabalt.

Kokkuvõtteks – ei miskeid suuri muresid, vaid mõned iseenesestmõistetavad kohustused ja puhas rõõm. Meil on ilmselt kassidega lihtsalt vedanud, et nad suuremaid pahandusi ei korralda. Pisut hoolitsust on vaja, aga armastust, kodusoojust ja stressimaandust tuleb selle eest tagasi sadu kordi rohkem. Ma olen iga päev ütlemata õnnelik ja tänulik, et kõik need kassid mu elus on.

Säde on endiselt kõige esimene, kõige nunnum, kõige targem ja kõige sülekam ehk kõige suurem lemmik. Ja ütlen selle ausalt välja ka 😀 Ta lihtsalt on algusest peale süleloomana üles kasvanud ja poeb sülle niipea, kui keegi maha istub. Ehkki päevasel ajal meeldib talle magada tihti ka tagumises esikus riidekapi peal või Plika toas tugitoolis… Või elutoa nahkdiivani seljatoel (et oleks soojamüürile lähemal). Aga tihti ka süles.

Paksu ei ole eriline sülekass, aga lebob tihti diivanil meie läheduses ja laseb end mõnusalt paitada. Tema lemmikkoht on puslelaud ja selle juures olev aknalaud. Kaaslase väitel on ta pärast kolimisi läinud nunnumaks – otsib rohkem lähedust ja laseb paitada.

Mustu ei oska reeglina rahulikult süles olla ega paisid nautida, vaid kipub kogu aeg ennast liigutama ja sibelema, on ühesõnaga rahulikuks paitamiseks liiga rahutu. Samas laste ja külaliste süles püsib paremini – võta siis kinni, võib-olla lihtsalt meie Kaaslasega ei meeldi talle nii palju 😀 Teda leiab kõige tihemini magamast mõnel söögilaua ääres oleval toolil, aga ka diivanil on ta regulaarne külaline – tihti lesib mu kõrval päikeselaigus ja magab, sel ajal kui ma arvutis olen.

Aga et need 99 pilti siis… Vaatasin, et ainult ca 30 neist on minu tehtud 😀 Ehk et Kaaslane on ilmselgelt veel suurem kassientusiast kui mina 😀 VIIS ronimispuud, lugesin maja pealt kokku (st tellis ta viis ja kuues tasuta saadud on ka veel) – ja muid vidinaid on ta ka kassidele ostnud, mina ise pole kunagi viitsinud 😀

Sellest oleks saanud jumala hea kolme kassi pildi, kui Mustu poleks ennast liiga ruttu liigutanud 😛

Seda ühes varasemas postituses juba mainisin, kuidas teise ringi poest ostetud kirjutuslaud sattus kogemata kasutusse hoopis köögis, sobides sinna suurepäraselt… Kapiruumi mõttes oleks päris kapp muidugi parem olnud, aga seal kaks kapi osa siiski on ja selle all on ideaalne “kasside söögituba”. Kõige taga on üks suur veekauss, ees reas kolm toidukaussi. Säde on küll pirtsakam ja eelistab tihti süüa teistest eraldi pisut hiljem, aga vahel õnnestub nad nunnult ühes reas sööma saada 😀

Fliisi sõtkumisest peaks tegelikult pigem video panema, aga ma ei viitsi seda üles laadida, piltidega on lihtsam 😀

Hommikune seeria, kassid söögi ootuses:

Säde oli sättinud ennast nii perfektselt diivani keskele, tõeline kunn. See esimene eraldiseisev osa on nüüd jälle tagasi paremasse äärde lükatud, et vasakul olev uks mahuks kinni käima… Aga vahepeal oli niimoodi keskel ja sai ühe ääretult sümmeetrilise pildi.

Selle aknalaua peal hängivad tavaliselt Paksu ja Säde, aga nagu näha, siis vahel ka Mustu:

Jälle üks fliisi sõtkumise pilt 🙂

Kui me kööki uue kapi ostsime ja polnud jõudnud seda veel elutoast kööki tassida… Kassid omastasid koheselt 😀

Selle pildiga oli vist nii, et kuulsin Poisi toast mingit imelikku häält, läksin vaatama, Säde ja Paksu kaklesid seal… Paksu oli nii ehmatanud näoga 😀

Jälle üks hommik ja näljased kassid ootamas, et neer või süda saaks lahti lõigatud…

Säde hakkab kohe silma, aga leia sellelt ja järgmiselt pildilt ka Mustu 🙂

Läksin mina ülakorrusele, imestasin, miks mu riided on kapi ees põrandal… Lähemalt uurides selgus, et lükanduks oli pisut lahti jäänud ning Säde oli kohe juhust kasutanud ja endale pesa teinud 😀

Mustul on fenomenaalne oskus ennast nii keerutada, et tema karvane lai saba jääb kõige ebasobivamasse kohta. Näiteks arvutiekraanil täpselt selle koha ette, mida mul on vaja näha… Või hüppab köögis toolile ja keerab ennast nii, et saba läheb täpselt toidutaldrikusse 😀

Eile hommikul oli terrassil võõras kass. Paksu jälgib toimuvat pingsalt 😀

Tegelikult tuli selle postituse kirjutamise ajal sajas pilt ära… Paksu ja Säde kaklesid puslelaua peal ning ajasid ümber orhideepoti 😀 Aga noh, tõstsin selle sodi potti tagasi ja klaar 😀

Kurja… Tõstsin blogisse pandud pildid teise kausta ära ja avastasin, et pilte oli koos viimasega kokku hoopis 89, enne olin kogemata kõik kaustad ka sisse arvestanud 😀 Nii et pealkiri on eksitav 😀 Muutma ei hakka ja 10 pilti lisama ka ei hakka, olgu siis nii 😀 Tegelikult koos nende kolme 2019. aasta pildiga on siin postituses pilte hoopis 92 😛