Hah, kas teate, suutsin nädalavahetuse jooksul kõik märtsi pildid ka ära sorteerida, vastavalt teemadele blogipostituste jaoks kaustadesse jagada ja isegi mõõtu lõigata, nii et nüüd on ainult postituste kirjutamise vaev, kõik eeltöö on tehtud 😀
Ja te ju KINDLASTI ootate kõik NII VÄGA 80 pildiga postitust KASSIDEST? 😀 😀 😀 Ma siin tõsiselt mõtlen, kas peaks selle postituse kaheks jagama ja siis mõtlen, et no miks, vahet pole… Panen “read more” nagunii, et kõik 80 pilti esilehte ära ei ummistaks ja kärab küll. Need, kellele kassid pinget ei paku, saavad siis südamerahuga terve postituse vahele jätta 😛 Peaks paluma Kaaslast vähem kasse pildistada… Ma ise ju ÜLDSE ei pildista, üldse mitte 😀
Igatahes, ma tõstsin eraldi need pildid, kus niisama igapäevased hetked – mõnel on küll ka kass täitsa olemas, aga sel juhul pole ta pildi keskmes 😀
Mulle ei meeldi padjad, kui neid on liiga palju. Mõni võib olla, aga suuremas koguses on need minu meelest ainult ees. Siin oli elutoas mõlema diivani peal meeletus koguses patju – andsin enamiku ära, kaks jätsin mõlemale alles. See pilt on tehtud enne patjade ära andmist 😛
Pühapäevane puhkehetk:
Mul on sügavalt ükskõik, kust lilled ostetud on, aga see reklaam ajas mind südamest naerma ja muidugi näitasin Kaaslasele ka.
…ta võttis asja tõsiselt ja tõi mulle naistepäevaks tulbid lillepoest, sünnipäevaks samamoodi 😀
Naistepäeval sattusime mingil ebaselgel põhjusel Kaubamajakasse ja mingil veel ebaselgemal põhjusel lahkusin sealt kahe paari tennistega… Mu uuskasutuskeskusest 6€ eest ostetud Muhu tenniste tallad läksid möödunud suvel katki ja ma olin neist nii sõltuvuses, et olin ülejäänud suve kui poolik. Kuna kollaseid tenniseid just ülearu ei liigu, siis nutsin ja ostsin Mustangid. Punased olid õnneks soodsamad, aga maksid siiski üle 20€… Mustangid kaks korda rohkem… Minu jaoks on normaalne hind tenniste eest 10€ ja kuni 20€ veel kuidagi läheb… Ma ei oleks kohe kindlasti maksnud nii palju, aga no KOLLANE 😀 Võtsin seda kui varast sünnipäevakinki iseendale.
See raamat, mis venis ja venis ja venis… Aga lõpuks sai siiski läbi 😀
Te ei kujuta ette, KUI SUURT PUUDUST ma tundsin leiva küpsetamisest… Meil oli need vahepealsed kuud kasutamiseks vaid kahe auguga elektripliit ning praeahi oli vaid puupliidil esimesel korrusel. Irooniliseks teeb asja see, et teisel korrusel OLI normaalne elektripliit, aga me ju teadsime, et allkorrusel saab remont kohe valmis ja üleval lastel seda vaja pole, nii et andsime ära 😀 Igatahes jah, kui ma siis lõpuks sain uues kodus jälle leiba küpsetada, see oli ikka imeline…
Paksu ei käi pea kunagi süles, nii et see oli harukordne hetk:
Siis, kui poed veel lahti olid ja ma ostsin Samaariast eelmises postituses mainitud pusle, leidsin sealt ka uue teekannu, mida ammu igatsesin. Pildil on vasakul uus, paremal vana… Mõlemad Samaariast ostetud kusjuures 😀 Aga selle vana kinnitused enam üldse ei pidanud ja sõelal oli tükk küljest, nii et olin pikemat aega uue otsingul – küll mitte väga aktiivselt. Soovisin pigem teiselt ringilt ja kindlasti sõelaga – noid viimaseid variante just eriti ei liigu. Aga näe, leidsin, isegi pisut suurema kui enne ja peaaegu sama välimusega. Väga rahul 🙂 Kaaslane ju suur teejooja, siin kodukontoris ma muud ei teegi, kui joon terve päeva tema tehtud teed… 😀
Sain koduga kaasa peale mööbli ka mingi koguse lilli. Minu poolest poleks võinud kõik lilled jätta, need olid nii mõnusad, aga eelmisele perenaisele ka südamelähedased, nii et enamikku ta ei raatsinud jätta. Aga elutoas on mul kaks orhideed ja kaks mingit muud lille… Ja üks köögis… Ja siis mingid pelargoonid, vist, mis peaks vist millalgi välja akna külge kasti minema… Ja üleval mingi hirmus suur palmilaadne toode… Nimesid ma ei tea pea ühelgi, aga mitmed on juba õitsema läinud. Mul on üle kümne aasta kodu, kus on potilillede jaoks ruumi! Ma olen endiselt hirmus kehv lillepidaja ja kipun kastmise ära unustama, aga nüüd, kus mul on ruumi, mul on palju suurem motivatsioon lilledega tegeleda 🙂
Too laupäevaöö, kui und ei tulnud ja raamat oli nii põnev, et tulin keset ööd alla elutuppa lugerit laadima:
Märtsi viimasel pühapäeval olid kahel mu sõbrannal sünnipäevad. Külla istuma minna just ei saanud ja kallistada ka mitte, aga mõlemal käisin korra ukse tagant läbi. Ühele viisin sibulapirukat, teisele puuviljasalatit (mis kohale jõudes oli tänu peale surutud kaanele mitte eriti kaubandusliku välimusega). Kahjuks pole mul pilti sellest lipsuga corona õlle pudelist, mis oli ka osa ühest kingitusest… 😀
Omg! Polnud pikalt aega blogisid lugeda ja nüüd avastasin siit hulga uusi postitusi! Nagu jõulud oleks!! (Jep, mina olen üks neist vanakoolikatest, kellele meeldib blogi lehel uusi postitusi otsimas käia 😀 )
Olen seda blogi siin aastaid käinud piilumas ja no ikka tulen tagasi. Nii mõnus lugemine – aus, siiras, kohati täis rõõmu, sekka ka elu tumedamaid seikasid. Nüüd võtsin julguse kokku, et tahaks natuke juttu ka vesta. Kuigi täitsa võhivõõras inimene.
Aga miks siis lõpuks kirjutan? Eks ikka kasside pärast! Just otsisin huvi pärast välja postituse, kus kirjeldasid oma esimese kassi saamist ja enda mõtteid/emotsioone. Nüüd aga on nii vägev lugeda, et tundud otsusega väga rahul olevat. Oleks nii tore lugeda, kui näiteks võrdleksidki oma tolleaegseid ja praeguseid mõtteid seoses kassi võtmisega. Vabandan, kui on vahele jäänud ja ma ei oska leida, aga huvitaks ka teise kahe kassi perre saabumise lugu 🙂
Soovin sulle jaksu ja tahtmist edasigi blogida ning mida rohkem kassipilte, seda uhkem.
Jaa! Kusjuures ma olen ise mõelnud täpselt sama, et ma peaksin kirjutama pikemalt oma mõtetest seoses kassidega ja KUI palju nad elule juurde annavad ja kui naljakas tundub praegu see esimene pragmaatiline mõtisklus selle kõige kõrval. Ja kuidas samas on mul lapsepõlvest kogemus nii merisigade kui koertega, seega loomade puhul ikkagi sõltub ka, kas sa oled koera/kassi/mingi kolmanda looma inimene või ei… Vot, sellest ma saangi kirjutada 80 kassipildiga postituses 😀 Aitäh, et meelde tuletasid! Ja rõõm tutvuda, kommentaarid annavad blogimisele nii palju juurde 🙂