Tööalased edusammud

Neljapäeval käis oma iganädalasel külaskäigul kõrgem ülemus Pete, kes on siis meie ülemuse Tarase otsene ülemus ja ma ei teagi, mismoodi see hierarhia edasi läheb, kas siis tuleb juba otse omanik või on veel keegi vahel. Suva ka ilmselt.

Ma pole temaga kunagi varem rääkinud, peale viisakusväljendite (à la tere/head aega/su kohv on siin) muidugi. Aga üleeile ta tuli ja küsis, kuidas mul läheb. Kohmasin vastu, et hästi. Ta ütles, et see ei kõlanud just eriti veenvalt. Ütlesin talle, et olen masenduses, kuna JÄLLE läheb kaks inimest töölt ära (noh, need, kelle me olime jõudnud juba viisakal määral välja õpetada, et ei pea enam iga hetk silma peal hoidma ja saavad endaga ise hakkama).

No ja siis ma rääkisin talle viisakalt ära kõik selle jutu, mida ma olin juba ammu mõelnud Tarasele rääkida – et mul on tööl jumalast igav, sest kõik on liiga selge, et oleks vaja uusi ülesandeid ja väljakutseid, et kui neil oleks supervisorit vaja, siis ma pakuks ennast, aga ma tean, et hetkel pole jne jne jne. Selle peale Pete noogutab ja ütleb, et räägib Tarasega.

Tulemus? Tund aega hiljem kutsub Taras mu kontorisse ja ütleb, et kle, tahad, ma teen su team leaderiks – keskendud rohkem uute välja õpetamisele ja hoiad kõigil silma peal, kui supervisorid eemal. Ja kui kunagi peaks supervisori koht vabanema, siis saad selle endale. Ja et palka saab ta mulle praegu pakkuda £6 tunnis.

Ehk siis mulle pakuti 30p tunnis juurde selle eest, et ma teeks kõike seda, mida ma nagunii olen juba praegu sunnitud tegema, ainult et nüüd on mul selleks veidike uhkem ametinimetus ja nö seaduslik õigus tavabaristasid tavalisest veidi rohkem ringi käsutada. Sweet!

Minimaalne tunnipalk tõuseb nagunii alates 1. oktoobrist £5.35-lt £5.52 peale, niisiis saavad kõik baristad nagunii 17p palka juurde (sest peale minu saavad raudselt kõik miinimumi), mis minu jaoks tähendab reaalselt vaid 13p palgatõusu… Mis on naeruväärne, nagu meie kohvikule kombeks.

Aga ma kavatsen paar nädalat hästi käituda ja ilusat nägu teha ning siis palka juurde küsida. Vahepeal kirjutan Lucale ja küsin, palju tema team leaderina palka sai ja palju supervisorina – me saime nii hästi läbi, et ta vast ütleb mulle ikka… Andreea just rääkis, et Luca olla ka enne supervisoriks saamist team leader olnud, ma ei teadnudki seda, meil üldiselt sellist ametikohta pole.

Igatahes ma olen veidikeseks jälle rahul, kohe motivatsiooni tuli juurde uutega tegeleda (enne oli pigem trots – mis mõttes ma neid koolitama pean, see on supervisorite ülesanne, NEILE makstakse selle eest, mitte mulle) ja loodetavasti saan oma palga varsti vähemalt £6.25 peale kaubelda või ehk isegi £6.50 – oleneb peamiselt sellest, mida Luca mulle vastab. aga ma usun, et supervisorid saavad praegu £7 vähemalt… Näis.

Ja ma tahaks ikka supervisoriks ka saada, siis võib vabalt kohe uue töö otsida – kui ükskord kõrgem ametinimetus juba kätte võideldud, saad teises kohas sama pulga pealt jätkata – selline siinne bürokraatia kord juba on.

Mittetööalastest edusammudest nii palju, et kolmapäeval pandi meile tõepoolest BT landline ja Mees tellis samal päeval neti ka ära, selle tähtaeg on järgmine kolmapäev. Ootame, vaatame.

Mis eraelusse puutub, siis I better don’t go there…

over & out

11 thoughts on “Tööalased edusammud”

  1. palju õnne! vähemalt ei jäänud sa hierarhia ja muude isiklike hõõrdumiste/meeldimiste rataste vahele ja said oma teenitud tunnustuse. kopikatega jagelemine käib vist igal pool. baaris töötades jäigi minu laeks £6… mis tähendab, et ma ei ole siiamaani elus rohkem teeninudki. ja supervisoriks ka ei tehtud, sest GM ei olnud just minu parim sõbrants. tundsin ennast nagu põrandapesulapp. ahhh, lustielu.
    rühi aga tublisti edasi – pärast on vähemalt CVsse paar rida rohkem kirjutada.

  2. tere tytarlaps,
    kuule, kui teil seal siuke kaadri voolavus on, kas te siis vajate uusi inimesi?
    mul oleks ammu aeg asjalikumaks hakata siin londonis, muidu j’aangi siia hostelisse s’ooki ette t6stma.

    tegelikult tahtsin ma alustada teisest otsast. kahtlustan, et sa oled yks neist eestlastest, kellest r’aakis mulle mu s6bratar liina, kellel on s6bratar iiris, kes on londonis ja elab hammersmthis ja t’ootab hostelis. mul on telehvoninumber ka, aga siiamaani pole s’oandand helistada.
    nyyd siis taipasin oma geniaalsuses, et te olete v6ib-olla needsamad, kelle blogisid ma juba tykk aega olen lugend.

  3. no häbelik… kaua peab veel ootama?
    vaska muutub juba kannatamatuks ja tujukaks.

    mõtleb, et kas sa oled see, keda ma arvan, et sa oled.

  4. Mari, need oleme meie jah 😉 Ja meil on uusi inimesi alati vaja, silt on pikemat aega väljas ja CV-sid tuuakse iga päev kottidega – London ju. Proovi ka, kui tahad, miks mitte, aga midagi lubada ei saa 😀

    Vaska, sa mõtled õigesti. Mees ei kirjuta kunagi kommentaare oma nime alt – varem kasutas ta suvalisi väljendeid ja pärast seda, kui ma selles postis tema kallal norisin, on ta Häbeliku juurde pidama jäänud. Pärast minu siinset seletust ma muidugi ei imestaks, kui ta jälle nime vahetaks 😉

  5. Pingback: Ma ei julge hambaid pesta » Tikri Päevaraamat

  6. Pingback: Tööst » Tikri Päevaraamat

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.