2020
Pildikesi igapäevaelust, vol 1
Palusin teha lastel pingerea oma koolitundidest – Poisi oma vasakul, Plika oma paremal. Ennetavalt ütlen, et vanade ametite kohta saate lugeda siit ja süüdi oli kevadine distantsõpe, mis tähendas, et koolis käimise ja õpetaja huvitava jutu kuulamise asemel pidi Poiss lihtsalt väga palju kirjutama. Ta ei ole just suur kirjutamise fänn 😀
Kevadel mul riidest maski polnudki – kasutasin ühekordseid noil harvadel juhtudel, kui oli kohustuslik, üldiselt püsisin kodus ja ei roninud toidupoes inimestele külje alla. Nüüd on poed lahti ja maskid kohustuslikud… Kaaslane tellis siis meile ka mingi valiku, see on mu lemmik 😀 Kõrvarõngastega on ainult jube tüütu – vanasti valisin neid riietuse järgi, nüüd sobita veel maskiga kah 😀 Selles mõttes oleks ühevärviline must mõistlikum… Aga noh, vahet pole, ma eriti väljas nagunii ei käi 😀
Üritasin üksvahe õhtuti väga kohusetundlik olla ja kui peale kümmet veel arvutis, siis sinist valgust blokeerivate prillidega. Noh, praegu on kell veerand kolm öösel ja mis te arvate, kas mul on need prillid ees või ei… 😀 😀 😀
Saadan ikka Kaaslasele vahel taolisi pilte, mille peale ta kommenteerib, et teen ilma temata romantikat. Nojah, absoluutselt iga päev teen. Pime aeg ju, küünlad on must be 😀
Annika avastas ükskord, et meil on ukseavas selline ämblikuvõrk. See võrk on seal muuseas siiani… Maitea, puhas kunst, mis ma lõhun – ees ei ole 😀
Mõtlesin millalgi, et köögis võiks olla kriiditahvel, kuhu kirjutada… No isegi mitte menüüd, pigem just kõik toidud, mis tervele perele maitsevad – muidu on ikka nii, et pooled pole meeles ja siis teeme kogu aeg ühtesid ja samu asju. Mõeldud – tehtud. Oli täpselt üks koht seinal, kuhu see tahvel sobis, leidsin sobivas mõõdus ja väga soodsa hinnaga Charloti e-poest, tellisin nende Pärnu poodi, puurisin ise kruvid seina ja panin tahvli üles. Ja olin enda üle uhke, sest mu esimene mõte oli küll “ah, ma ei viitsi, palun Eksabikaasat” – aga no ma olen siiski iseseisev naine, eks, ja saan kõigega ise hakkama, kuni mees kodunt eemal 😛
Kirjutasime siis kõik üles, mis pähe tuli, panin selle pildi FB-sse ja küsisin sõpradelt-tuttavatelt, mis on nende laste poolt heaks kiidetud toidud. Arenes VÄGA aktiivne diskussioon, lõpuks oli pildil üle 100 kommentaari.
FB küsitluse abiga sai tahvlile palju asju juurde kirjutatud – osad neist sellised, mida nagunii oleme ise ka teinud, aga ei tulnud alguses meelde, osad aga meie jaoks täitsa uued, nagu näiteks pad thai:
Too nimekiri sai tehtud 07.12 ja tänaseks oleme jõudnud ära teha kõik punase tärniga märgitud, kusjuures ükski toit ei ole seni kordamisele läinud. Detsembri lõpuks saab ehk ringi peale? Aastavahetuseks võiks ju sushit teha isegi… Ehkki sushi tegelikult on minu jaoks rohkem selline… Snäkk. Seal tahvlil peaks olema sooja õhtusöögi ideed. Nii et mingi hetk, kui selle menüü ümber kirjutame, jätan selle seal ilmselt hoopis välja. Igatahes on mul väga hea meel nii tahvli ostmise idee kui FB-st saadud soovituste üle 🙂
Samal teemal jätkates pildike meie külmkapi uksest. Mõlemad on üsna hilise aja lisandused ja sobivad külmkapile ideaalselt 😀 Meil on siin pidevalt mõni iginälgur, kes näpuga suu poole näitab ja mina olen näljasena väga pahur, nii et see vabandus on ka igati adekvaatne nii mineviku kui tuleviku teravate ütlemiste eest 😀
Mõtlesin alguses küll ahju kõrvale mingi kena korvi soetada puude jaoks, aga jõudsin siis järelduseni, et on siiski vaja rohkem puid ära mahutada (eelkõige pliidipuid, mida meil tunduvalt rohkem kulub, sest ahju kütame harva) – nii sai kõige optimaalsema mõõduga puudehoidik välja valitud ja ära tellitud. Ja siis sai 3D puslet kokku panna 😛
Käisime ühel nädalavahetusel Birgitil külas, Plika sai puidupõletiga kunsti teha:
Juhtumisi märkisin oma selle aasta 100. raamatu Goodreadsis loetuks just äpis – ma arvan, et arvutis poleks sellist konfetisadu tulnud 🙂
Järjekordne romantiline hommikusöök, sedapuhku Mihkel Raua seltsis 😀
Kui pad thai puhul õigustas ennast kalakastme ja tamarindipasta ostmise risk, sest lastele see toit maitses ja seega hakkame edaspidi regulaarselt tegema, siis misopastat ma ei leidnud Maximast üldse ja Delice’is oli ainult 400g pakk, mis maksis üle 4€. Ostsin selle siis ohkega ära ja mõtlesin, et loodetavasti lastele meeldib… Pildil on ramen nuudlisupp, kuhu seda miso läheb 2spl… Ja ütleme nii, et lapsed ei arvanud sellest midagi… Mulle täitsa maitses, aga vaevalt et ma seda niipea uuesti teha viitsin – ehk siis, kui Kaaslane on kodus. Nii et mul on nüüd see miso… Googeldasin enne ostu, et kui seda õhukindlalt külmkapis hoida, peaks üsna hästi säilima. Ja sügavkülmutada võivat ka, ehkki ma väga ei viitsi, seega pigem hoiaks külmikus ja loodan, et ei lähe halvaks… 😀
Päkapikkude aeg
Loosimine on lõppenud! Plika ütles nr 16 ja Poiss, et altpoolt pean lugema hakkama. Seega palju õnne, Maarja – kirjutan sulle 🙂
Ma võin küll juba ligi kolm aastat tööalaselt ökomaailmast eemal olla, aga kui minult küsitakse, kas ma tahaksin saada endale jõulukingituseks pakki ökopoest – ja veel parem, ka ühele oma blogilugejale kingituse välja loosida – siis kiljun ma muidugi rõõmsalt “jaa”!
Tallinlastel on selles mõttes ikka vedanud, et ökopoode ja valikut jagub – tunduvalt enam kui Pärnus. Ja tuleb muudkui juurde. Vanalinna Rimi majas asub nüüd HOH ehk House of Health ökopood. Ja just sealt ma jõulupaki saingi. Natuke minult küsiti, mis huvitada võiks, natuke oli üllatus – kogu sisu selline:
Eile õhtul kasutasin kohe juhust, sest kõht oli tühi ja miskit kapist võtta polnud ning Gazpacho supp sai tänulikult ära konsumeeritud. See oli üks neist, mida ise proovida tahtsin, sest kõlas põnevalt. Poiss teatas, et ei kõlba kuskile, Plika ütles, et sööme teinekord veel 😀 Poisile ei istunud vürtsikus – see oli tõesti tuntav, samas selline mõnus ja külmaks ilmaks sobilik, kaugeltki mitte põletav. Nii et hea vaheldus, kui parasjagu ise tomatisuppi teha ei viitsi.
Vahukommid on meile tuttavad juba ammusest ajast, lapsed muidugi olid pöördes. Hoolimata mu kulmukortsutusest söövad nad kõige suvalisemaid ja tihti kahtlase koostisega maiustusi, vähemalt oskavad nad head kraami hinnata ja kinnitasid, et öko vahukommid maitsevad tavalistest tunduvalt paremini. Kuna lõket polnud käepärast, grillisime kahvli otsas küünla kohal – täiesti normaalsed, nagu me oleme 😀 Vahukommid on lihtsalt grillitult palju maitsvamad 😛
Kätekreem oli mul just otsa saanud, nii et võtsin kohe tänulikult kasutusse. Neutraalse lõhnaga, niisutab korralikult ja imendub kiiresti – rohkemat ühelt kreemilt tahta ei oska. Näokreem jääb praegu oma aega ootama, sest mul on kaks poolikut, mis vaja enne ära kasutada. Kehakoorija läks juba küll duši all käies käiku – kuna see on soola baasil, mis on suhkrust peenem, siis kasutasin seda täitsa edukalt isegi näol. Keskmisest tundliku või õrnema näonaha puhul küll ei soovita ja liiga tugevalt hõõruda ka mitte – aga mulle meeldib just see, kui on rohkelt peenikesi koorivaid graanuleid, nii et ma füüsiliselt tunnen koorivat efekti.
Vein ja rabarberiketšup ootavad ka veel proovimist, aga lõpetuseks kõige olulisem – kakaoga TIKRIMOOS. Saate isegi aru, et niipea, kui seda nägin, oli mu reaktsioon: MUST HAVE! 😀 Ja issand KUI HEA see on… Ma jumaldan šokolaadi ja hapude marjade kombinatsiooni – see moos on lihtsalt imeline! Karta on, et ma söön selle enne paljalt lusikaga purgist ära, kui Plika jälle pannkookide küpsetamiseni jõuab…
Ühesõnaga – kellel jõulukingid veel ostmata ja vanalinn teele jääb – astu läbi ja leiad kindlasti midagi sobilikku! Mulle meeldivad eriti need nunnud kinkepakid… Pange seda MOOSI seal sees tähele, eks 😀
Ja nüüd ongi see koht, kus ma saan kontrollida, kas mul reaalselt üldse mõni lugeja veel alles on 😀 Loosin kõigi kommenteerijate vahel välja ühe vabalt valitud toote väärtusega kuni 50€ – ainsaks tingimuseks see, et posti teel ei saada, võitja peab minema toodet veel selle aastanumbri sees HOH poodi valima. Kui sa ise Tallinnas ei ela, aga see-eest on sul Tallinnas mõni sõber, kes hindab ökotooteid – osale ka, võid võita talle suurepärase jõulukingi 🙂
Kommentaari kirjuta, mis on su lemmik ökotoode ja lemmik ökopood 🙂 Ega siin pikka pidu pole, jõuluõhtu on ju kingituste aeg – seega 24. detsembri õhtul ma ka võitja välja kuulutan. Vaatame siis, palju siia kolme päeva jooksul inimesi satub 😛 Statistika nimelt väidab, et mu blogi lehel käib ca 1000 inimest päevas – ma olen täiesti kindel, et kõigil neil, kes ise Tallinnas ei ela, on mõni tallinlasest sõber, seega loodan aktiivset osavõttu. Kingitusi teha ja saada on ju alati tore 🙂
Kiigujooga ♥
Esimest korda sattusin Janne tantsustuudiosse 2016 sügisel, kui Plika esimeses klassis seal trennis käis – jagasin blogis muljeid toonasest jõulupeost. Mäletan, et käisin samal sügisel ka kaasaegse tantsu proovitrennis täiskasvanutele, aga kuna ma ei suutnud seda kava seal absoluutselt kaasa teha (ütleme nii, et ma olen tantsukavade õppimisel keskmisest aeglasem :D), jäi see toona ainsaks korraks.
2018 oli minu jaoks väljakutseid täis aasta. Hilissügisel oli üks eriti raske periood, mil ma üritasin kõigest väest ellu uusi toredaid tegevusi leida – kuna tundsin vajadust tantsutrenni järele, siis jõudsingi novembris ringiga tagas Janne juurde. Kaasaegne tants läbi kehatunnetuse, õpetajaks Anneliis. Seal mulle sobis, sest kavad olid isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtsad ja kogu värk väga vabalt üles ehitatud. Nii ma siis tantsisin kuni kevadise õppeaasta lõpuni.
Sügisel avastasin, et Anneliis teeb kiigujooga proovitundi… Suure võrkkiige fännina panin ennast kiirelt kirja ja nii ma oma südame kaotasingi. Pole varem olnud trenni, mis mulle nii väga meeldiks.
Ma tegelikult kirjutasin sellest blogis varem ka, aga ühes pikas postituses, igasugu muude teemade sekka…
Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA!
Esimesed pool aastat käisin üksi, siis meelitasin Kaaslase ka endaga trenni. No ja siis tuli see paganama koroona 🙂 Nii et märtsi keskpaigast alates oli paus… Kui lõpuks jälle trenni lubati, oli üsna mai lõpp ja nõudsime oma grupiga, et kuna kevad jäi vahele, teeme selle asemel suvel. Nii saigi – suviseid tegemisi arvestades küll pisut harvemini, kaks korda kuus.
Suvel käisin trennis üksi, Kaaslasel olid muud tegemised. Sügisel panime ennast jälle koos kirja, jõudsime esimeses trennis ära käia, jõudsime proovida ka akrojoogat, mis oli samuti väga lahe… No ja siis sattus Kaaslane hoopis haiglasse, nii et akrojoogal oli kriips peal, kiigujoogas käisin üksi edasi.
Küll aga meelitasin stuudiosse tagasi Plika 🙂 Seda ma juba ka tegelikult ühes varasemas lobapostituses mainisin, nii et pisut kordan ennast. Ta oli terve aasta kuulanud, kuidas ma kiigujoogast vaimustun ja tahtis ka hirmsasti proovida – toona olid lastegrupid täis ja ei pääsenud löögile. Sel sügisel pandi teise saali ka linad ja gruppe tehti rohkem, nii et Plika käib nüüd akrobaatilises kiigujoogas (mis on idee poolest vist edasijõudnute grupp) – seal on vähem joogat ja rohkem trikke, vähemalt umbes selline mulje on mulle jäänud. No tema suurim armastus on ikkagi showmix – mis, nagu ma arvasingi, talle erinevatest tantsutrennidest kõige paremini istub – Tiktoki kaheldava väärtusega tantsude matkimisele tunduvalt mõistlikum alternatiiv 😀 On kolmanda vanusegrupi (5.-9. klass) pesamuna 🙂
Igatahes, miks ma kogu seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Sest pühapäeval oli taaskord jõulupidu. Mis oli taaskord imeline. Ja kuna kiigujooga õpilased seal kõik kiikedega esineda ei saanud (küll oli algusnumbris kaks kiike ja see oli FANTAST, aga hea küll, ehk teinekord pikemalt, kui pildid tulevad), siis tehti meist video, mida näidati Endlas tantsukavade vahele suurelt seinale. Saan nüüd ka lõpuks oma lemmiktrenni tutvustada.
Soovitan soojalt kogu video ära vaadata, aga vihjeks nii palju, et täpselt 5:00 keerleb kõigepealt Plika laest alla ja seejärel näidatakse pisut pikemalt täiskasvanute gruppi, kus ka mina nii mõnedki korrad kaamera ette jäin – minu viimane kaader on 5:44, vampiiriasend 😀
Nagu videost näha, jääb me grupp oma lemmikõpetajast nüüd mõneks ajaks ilma, aga eks me oleme juba üksjagu norinud, et kuu-paar lubame lapsega kodus olla, sealt edasi ühe trenni nädalas jõuab ikka juhendada 😀 Sügiseks ta lubas kindlasti tagasi tulla ja seniks võtab me trenni üle teine õpetaja Aura. No kes muidugi teab, millal üldse jälle trenni lubatakse… Aga kunagi ikka 🙂
Imeline trenn, soovitan soojalt kõigile. Ma küll teiste linnade kohta ei tea – Tallinnas Liisi väitel sellist laadi polevatki, kõik linatrennid olla väga akrobaatilised. Pärnus on veel Paljajalu stuudios aerojooga, aga seal ma pole ise proovinud. Kuna olen algusest peale Anneliisi juhendamisel trenni teinud, on tema minu jaoks see ainus ja õige, ootan kannatamatult tema tagasitulekut 🙂