Kuna iga vanem tahab oma lapse peal realiseerida oma täitumata unistusi, olen mina alati tahtnud Plikat tantsutrenni panna. Lasteaias jäi see vaid mõtteks, nüüd kooli minnes aga oli aeg tegutseda.
Janne Ristimetsa tantsustuudiost kuulsin esimest korda ilmselt emalt. Temaga vist miski hetk arutasime Plika võimalikku tantsutrenni minekut ja ta soovitas, et olla tore koht.
Miski hetk hiljem jäi FB uudisvoos silma meie armsa Herdise, kohaliku toortoitlase ja tervislike hõrgutiste valmistaja postitus, ta kokkas kevadel Janne stuudio tantsulaagrile – ilma nisu, piima ja suhkruta. No ja ma lihtsalt vaimustusin, nagu ma sellistest asjadest ikka vaimustun.
Ja siis tuli sügis ja stuudios olid avatud tunnid. Mäletan, kuidas ma ise esimest korda stuudiosse jõudsin ja vaimustusin, sellest hubasest olemisest ja mõnusast aurast… Ja muidugi Jannest endast, kes nagu hea haldjas igal pool ringi toimetas, teda jagus tõepoolest kõikjale ja kõigi jaoks. Ta on lihtsalt nii soe ja sõbralik ja positiivne inimene.
Plika käis läbi kõik proovitunnid, siis järgmisel nädalal veel korra kõike proovimas, otsustas esialgu jätkata akrobaatika, kehatehnika ja joogaga, kuni oktoobri lõpus jättis alles vaid akrobaatika. Kuna ta on pigem pikemalt harjuja ja kool on isegi suur muutus, siis mõtlesin, et olgu nii – vaatame järgmisel sügisel uuesti, vähemalt sellest ühest trennist on tal endiselt vaimustuses.
Aga miks ma kirjutan sellest kõigest just täna – sest käisime just Endla teatris stuudio jõuluetendusel “Ingli valgus”. Kuuese Poisi jaoks oli kaks tundi pikk etendus küll veidike liig, ta muutus lõpus üsna kärsituks ega suutnud ära oodata, millal Plika lavale jõuab – akrobaatika etteasted olid viimased 🙂
Meie, täiskasvanud, oleme aga vaimustuses. Ema ütles, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi Endal laval näinud on. Ja uskuge mind, mu ema on suur teatrisõber…
Istusime seal, vaheldumisi naersime ja vesistasime, sest need väikesed tantsijad olid kõik nii nunnud ja muusika oli äärmiselt hästi valitud (üks mu lemmiklugusid Love Actuallyst näiteks) ja valgustus oli äge ja… Ja kui mõelda, et kogu selle suure etenduse panid kokku ainult paar inimest… Tohutu töö, aukartust äratav. Ja Janne haldas seda kõike nagu muuseas 🙂 See on ikka tõeline anne.
Nii et jah… Imeline õhtu oli. Ma olen ääretult tänulik selle toreda stuudio eest, nende imeliste õpetajate eest, selle võrratu etenduse eest. Ja loodan salamisi, et ehk aasta pärast saab Plikat juba veidi rohkem laval näha. Aga eks see selgub. Sest jah, minu unistused 🙂 Tema valib oma tee ikka ise.
Pingback: Kiigujooga ♥ – Tikri Päevaraamat