February 2016

Põnev ökokodu

Ema saatis mulle lingi artiklile “Roopakkidest tasakaalukodu” – mis, nagu nimigi vihjab, räägib ridaelamust, mis ehitatud põhust ja savist. Otsisin üles ka arenduse kodulehekülje, sest tahtsin rohkem infot – siin on põhjalikum tutvustus, galeriis on näidiskorteri pildid (muidu nunnu, aga mulle see kaminalaadne toode üldse ei meeldi oma pika musta toruga), hinnad on muidugi mitte just kõige odavamad (eriti neljatoalised, mis ainsana lastega perele sobiksid).

Näppasin pildi arenduse kodulehelt. Eeldan, et nad ei pahanda, tasuta reklaam ju 😀

Nii äge mu meelest, et selline projekt on töös. Tehtagu rohkem, igal pool!

Minu endaga on selline lugu, et kui mugavusastmelt olen täielik korteriinimene, siis hing ihkab ikkagi rohkem privaatsust, kui oleks sellises ridaelamus… Vähemalt tundub nii pilte vaadates. Teisest küljest jällegi – ma usun, et sellisesse majja ostavad endale elamise vaid teatud… Meelestatusega 🙂 Inimesed. Ja nendega lähestikku elada oleks ilmselt rõõm. Ja arendusel ongi plaanis ehitada kokku neli sellist maja, et tekiks pisike kommuun. Väga vahva idee!

Koli või ise 😛 No me muidugi ei koli kuskile, sest pere on Pärnus, aga kui tahaks lihtsalt linnast ära maale – kuskile, kus on olemas ka eluks vajalik… Siis tolle tutvustuse põhjal tundub igati mõnus koht olevat. Mis muidugi eeldab, et saab kaugtööd teha või ei häiri igahommikune Tallinna sõitmine.

No ühesõnaga – põnev. Kohe pidin kirjutama.

Põnev ökokodu Read More »

Miks me otsustasime Plika hiljem kooli saata

Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.

Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.

Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?

Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid  ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.

Hilisema koolimineku plussid minu arvates:

A. Plika seisukohast:

1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.

B. Poisi seisukohast:

1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.

C. Vanemate seisukohast:

1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.

Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.

Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.

Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?

On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna.  Kergem kõigile.

Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.

Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.

Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.

Miks me otsustasime Plika hiljem kooli saata Read More »

Keraamiliste leivavormide otsingul

2011 jõulude ajal nägin Selveris imeilusaid leivavorme, ei julgenud aga osta, sest polnud kindel, kas leivaküpsetamisest saab harjumus. Siiamaani kahetsen.

Sain endale alguses teise ringi plekist vormid, mis läksid nurkadest roostetama, seejärel teise ringi silikoonvormid, mis äärest katki läksid – senini sain neid kasutada, aga eile õhtul rebenes üks põhjani.

Nii et kui seni andis vormide vahetamist edasi lükata, siis enam mitte. Ja ma olen tegelikult päris mitu head kuud keraamiliste leivavormide suhtes silmi lahti hoidnud, lihtsalt kusagil pole. Õigemini ma ei käi kusagil peale suurte poodide ja nendes pole olnud.

Täna hommikul tuulasin netist välja pildi, millel olev vorm meenutas üsna üheselt noid Selveris müüdavaid ning mulle tundub, et tegu on Tallinna keraamikatehase toodanguga. Too pilt on sooduspakkumisest mais 2012 ehk üsna samast ajast. Tallinna keraamikatehase FB lehe põhjal aga tundub, et enam nad leivavorme ei tee. Nende lett oli ka Kaubamajaka jõuluturul ja kui seal oleks mõni leivavorm näha olnud, oleks ma selle ära ostnud – samas ei märganud ise küsida ka.

leivavorm

Niisiis – kas keegi on näinud äkki kuskil müügil selliseid heleda glasuuriga vorme? Netis tuhnides nägin vaid mõisakeraamika kodulehel pruunikaid/punakaid. Aga tahaks just heledaid.

Ma kujutan ette, et sealt tehasest saaks äkki tellimise peale isegi siis, kui nad muidu ei tee… Aga see tundub pikaajalise protsessina ja ma tahaks ideaalis sel nädalal kuskilt kolm uut vormi soetada. Ühesõnaga olen üks suur kõrv.

Keraamiliste leivavormide otsingul Read More »

Toimekas laupäeva hommik

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis 😀

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

2016-02-13 09.46.53

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval 😀 Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta 😀 Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Toimekas laupäeva hommik Read More »

Üle pika aja Tallinnas

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

IMG_2144Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

saapad2Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama 😀 Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.

Üle pika aja Tallinnas Read More »

Scroll to Top