Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mis oli väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.

  9 Responses to “Maast ja linnast, kodust ja remondist”

  1. Hoone piirdekonstruktsioonide (välisseinad, aknad) muutmine on ehitusseaduse mõistes hoone rekonstrueerimine ja selleks on vaja ehitusluba kohalikust omavalitsusest. See tähendab, et tegelikult on teil tõenäoliselt vaja alustada projekteerimistingimustest (väljastab KOV) ja projektist, aga võite enne KOV ehitusspetsialistiga konsulteerida.

    Lisaks, korduvalt oled maininud, et asute kusagil väga kesklinnas. Ma Pärnut ise ei tunne, aga ma tean, et seal on päris suur osa kesklinnast muinsuskaitseala. Juhul kui te peaks seal asuma, siis on vaja projektile ka muinsuskaitse kooskõlastust. (Muinsuskaitseala piirid siin: http://www.parnu.ee/fileadmin/user_upload/areng/pdf/muinsuskaitseala.pdf)

    Sõnaga, kui tahate hoonet väljast rekonstrueerida (mida soojustamine on), siis võib see 2 aastat kuluda projekteerimisele ja kooskõlastamisele.

    Ehitusluba ei ole vaja remontimiseks, aga remont tähendab seda, et kasutate ainult samu materjale, mis originaalil ja kõik sõlmed-detailid (näiteks aknaraamid ja -piirlauad või katuseräästad) teete täpipealt samasugused nagu enne.

    (Ja seaduse mitte tundmine ei vabasta seaduse täitmise kohustusest.)

    • Kogu seda projektivärki ja nõudeid uurisime esimese asjana, kui siin 5a tagasi mõtlema hakkasime. Ei ole me miljööväärtuslikus piirkonnas, seda me vaatasime vist juba ka enne ostmist, ei viitsiks jamada. Aga selge on see, et mis tänavale paistab, peab jääma kas täpselt samasuguseks, nagu on, või siis saama selliseks, nagu on algsel plaanil. Värvikombinatsioon on õnneks kena, see jääb samaks.

      Me soojustasime kaks aastat tagasi vundamenti. Seaduse järgi peaks selleks ka olema projekt ja ma ei tea mis veel. Abikaasa uuris ja helistas tükk aega ühele ja teisele poole. Lõpuks öeldi linnavalitsusest, et jah, peaks olema küll, aga ükski eramaja pole seda siiani taotlenud. Me siis ka ei taotlenud. Tule jumal appi, ütlen ma. Saan aru, et miljööväärtuslikus piirkonnas ei saa nuusatagi ilma projektita (mistõttu me sinna endale elamist ei valinudki) ja mujal ei tohi kah suvalisi jamasid teha (muidugi tekib ümberringi vaadates küsimus, et kuidas nemad võisid, sest siin ümber on ikka igasuguseid üllitisi), aga nagu antud juhul vundamendiga, siis ma ka tõesti ei leia, et selle paar cm väljaspoole toomine (mis soojustuse tulemusel juhtus) ja ilmselt eelmistest veidi kenamate plekkide paigaldamine (ma isegi ei mäleta, mis enne oli :D ilmselt siiski suht sarnane, nüüd lihtsalt uus ja ilus ja sama tooni) nõuaks aega ja raha, mis kulunuks projektile. Nii et… Kaine mõistus eelkõige.

  2. Põrandad – oeh! Meil on parkett ja ikka hädad. Muidugi oleneb parketi kvaliteedist, aga meile ehitaja paigaldatud parkett võtab iga kriimu külge, tooli-lauajalad on kõik vildiga polsterdatud mitmekordselt – abi ei miskit, kahe aastaga on kõik ära täksitud. Vahed on ka vahele tekkinud, osalt lausa 0,5 cm, väiksem sõrm mahub vahele, aga see on vist sellest, et maja ikkagi pisut vajub (ehitusaasta on 1938, pae peal, aga ikka vajub).
    Patt öelda, aga ma igatsen oma vana head laminaati, mida oli kõige lihtsam hooldada ja mis püsis korras ja terve 10 aastat ja ainult taevas teab, mis seal peal kõik tehti (elu on rokänroll).

    Aknad on puidust, ka paisuvad, aga on okeid ja nägusad. Aga erilist vahet silmaga küll ei tee, kas on puit või plastik, ausalt öeldes päris vahet saab siis alles teha, kui aknaraamile koputada – külalised koputavad ja tunnustavad aga mul ei ole ju vahet.

    Maakohaga – ma kardaks väga maale kolimist siis, kui laps käib koolis ja peab hakkama ise käima ja lisaks veel huviringid jne. Minu vajadused muutusid lapse kooliskäimisega kardinaalselt. Seetõttu: kui tahad maad, siis minu kodukoht Kilingi-Nõmme ongi natuke juba “maa”, suurte aedadega majad ka olemas :) Kool ja lasteaed ja Konsum ja 30 min Pärnu.
    Väiksed armsad kohad on veel Pärnu ümber, kus on maa ja linn ühendatud.

  3. Huhh…maale kolimine perspektiiviga hakata sõitma linna tööle on nii “no, no”. Olen 7 aastat niimoodi pendeldanud – iga hommik 40 km linna ja õhtul tagasi, et ei taha enam kunagi. Täielikult ära nüristavad need kilomeetrid maanteel. mõtlen ka ise maale kolimisega, aga ainult selle perspektiiviga, et täielikult – elu ja töö on maal. Et oleks endal võimalik maal toimetades ära elada ja et lapsed saaksid haritud-huvikoolitatud nii, et vanemad ei peaks elu veetma neid transades.

    Vana maja remont…noh, see ei lõpe ju kunagi. Jõudu teile!

  4. Me ostsime mõned aastad tagasi Nõmmele maja ja tegime sellinse enam-vähem remondi. Väljast vaid osaliselt. Seest põhjalikult. Kui raha jurde saame, teeme ka fassaadi korda. Aga meie maja on ehitatd 1959 ja telliskividest, krohvitud. Et palgivärki polnud. Ma ise oleksin eelistanud puumaja, aga me otsisime niigi kaua. Võin anda ka blogi lingi, algul alustasin selle kirjutamisega suure hooga, nüüd pole 100 aastat kirjutanud sinna. https://raudrohuroheline.wordpress.com/ parool: haavapuu. Teised võivad ka lugeda, ega seal saladusi pole.
    Aga mida ma oskan praegu öelda. Aknad. Kui uuesti teeks, paneks ma iga kell uued. Puitpaketid. Me lasime vanad korda teha, aga see oli jama. Kuigi mu mees nii ei arva, tema on rahul ja ei lubaks ka uuesti alustades uusi aknaid panna. No aga need pole mingid eestiaegsed väärtaknad, vaid aastal 1959 tehtud. Kuigi on renoveeritud, ei käi need kuidagi kinni, pesta neid on võimatu, tuleb pooled aknad eest võtta jne. Ai ma olen kuri nende akende peale. Raha läks sama palju kui oleks uute ostmiseks kulunud. Käsitsi võeti vana värv maha, lihviti, kititi, uus värv, lisaks telliti sisemistele akendele lisapaketid, et soojem oleks. Tuul aga puhub ikka läbi.
    Põrand. Mulle istub ikka laud. Minu meelest on laudpõrand ilus, kui on kriiibitd ja kulunud. Meil vana lauda jätta ei saanud, pandi uus. Liiga uus ja steriiline tundus, lubasin lastel meelega seda kulutada ja toolidega sõita, nüüd hakkkab juba looma. Aga õli ma ei soovitaks. Pelgulinnas oli meil valge õliga õlitatud laudpõrand. Väga kena. Kuni selle hetkeni, kui lapsed sündisid. Söögilaua alune näiteks, kuhu kukkusid mustikad, maasikad jne, nägi ikka eriti hull välja. Õlitatud põrand imeb ju kõik sisse. Sel korral lakkisime mattlakiga. Pese kasvõi laia veega ja kogu sitt tuleb maha. Õli tuleks ka korra poolaastas uuendada, masinaga muudkui uus õli sisse lihvida, siis pidi alles ilusaks minema. Me kümne aasta jooksul seda muidugi kordagi ei teinud.
    Ja siis küte. Meil on all korrusel ahjud vanast ajast (abikaasa kütab neid ka, talle väga meeldib) ja kahte sorti keskküte terves majas. Seintel radikad, mida saab kütta kas gaasiga või alt keldrist puude ja briketiga. See viimane ahi oli endistel omanikel olemas, meie lisasime gaasisüsteemi. Kui nüüd uuesti teeks, siis enam radiaatoreid seinale ei paneks. Väga jäävad ette sisustamisel. Enne tundusid need ribidega radikad mulle hästi stiiilsed, aga nüüd jube tüütud. Kütte viiks täielikult põranda alla. Samas, siis ei saaks olla laudpõrand. Nokk kinni, saba lahti. Parkette on ilmselt ilusaid ka, aga minu jaoks liiga “korralikud”.
    Maale ma ei koliks. Kuigi seal on ilus. Minu jaoks on juba Nõmme tõeline logistiline väljakutse, kuna keegi meil siinkandis koolis ei käi ja ei hakka ka käima. Tore oleks, kui lapsed saaksid jalgsi kooli. Aga ma ei saa. Ma olen hariduse fanaatik, hindan uusi mõtteviise ja lahendusi hariduses ja tegelen sellega ise igapäevaselt. Nõmme koolid selles osas praegu järgi ei tule.
    Hetkel on meil suvila, aga see ei vasta päris minu ettekujutsele maamajast. Tahaks kuhugi, näiteks Peipsi äärde mõnusat maamaja. Kui lotovõitu ei tule, siis hetkel ei saa….
    Soovin teile jõudu otsustamisel.

  5. Ma mõtlen täpselt samamoodi, nagu sina. Kui suurelt ei unista, siis midagi suurt ei saa ka! Küll see õige maakodu teieni tuleb. Veel õigem ja veel õigemal ajal! ;) Tuult tiibadesse!

  6. Meie panime omal ajal korkplaadid põrandale. Mõte oli just see, et laua jaoks polnud hetkel raha, kork oli odavam ja peab ka vähemalt 20 aastat vastu. Kui raha laiemalt käes ja tõesti suure remondiga alustada saame, siis saame need ju muidugi alati välja vahetada. Tulemus – Mulle meeldib oodatust rohkem. Laki valikuga tuleb ettevaatlik olla, meil ühes toas oli selline lakk, mis jättis põranda “karvaseks”. Teistes tubades tugev lakikiht ja loomulik korgivärv. Jala all on mõnus soe ja põrandal istuda saab ka vabalt, pealegi summutab hääli. Kergasti puhastatav ja kriime pole ka veel põrandal nende kaheksa aasta ja kolme lapsega. Ainuke viga on see, et raske mööbel võib aja jooksul põrandale jälje jätta.

  7. Tule siis meie külla. Meil siin kõik olemas :):):):)
    Lasteaed, põhikool, spordiklubi, raamatukogu, terviserada ja 14 km kaugusel Haapsalu – mis Sa hing veel tahta oskad! :D

    Kunagi, kui oma praegust korterit müüma hakkame, siis teen meie külast korraliku ülevaate – äkki keegi tahab meile korteri eest head hinda maksta :D

  8. […] põrandad… Ühesõnaga oleme lihtsalt elanud ja oodanud, et tekiks võimalus laenu võtta. Plaanisime juba varem, aga lõpuks ei tundunud siiski loogiline, sest kaks laenu juba oli ja kolmas tundus […]

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.