Eesmärk: 2020. oktoobriks laenuvabaks. Vaatame, kas õnnestub 🙂 100% kindel pole, sest maakodu soetamise plaanid on pikemas perspektiivis endiselt õhus.
Eesmärk: 2020. oktoobriks laenuvabaks. Vaatame, kas õnnestub 🙂 100% kindel pole, sest maakodu soetamise plaanid on pikemas perspektiivis endiselt õhus.
Tubli. Väga hea on elada laenuvabalt. Ise olen eelmise aasta oktoobrist vaba.
Ärge ostke laenuga mingit maakodu. Teil ju maja ja aedaed… Pole ju vaja maakodu. Mina näen, et pangalaen on viimane võimalus, kui on vaja ja muud võimalust pole.. Aga laen ei tohiks olla elustiil. Kuigi meil on ka nüüd pangalaen – autoliisinG.. Seega veits silmakirjalik. Aga majalaenu ikkagi ei soovita!
Laenuvaba elu on mu unistus. Ma tahaks elada nii, et ma ei mitte midagi laenu või liisinguga või järelmaksuga ostma.
Reaalne elu, aga, tingib teistmoodi. Kui kodutehnika saaks ma vast isegi palga eest ostetud (kuid siis mitte kõike korraga), siis igasugused suuremad asjad – kodu, auto – tuleb vist siiski laenuga võtta. Sissemaksu eest saaksin ma Pärnus kahe- või kolmetoalise korteri (küll mitte väga uue), Tallinnas…. jah, pean ma laenu võtma 🙁 Siin on muidugi hinnad ka ülemõistuse kõrged, minu arust ei ole normaalne uue korteri eest maksta 120 000 eurot (tuletan meelde, et see on kroonides kaks miljonit krooni), eriti kui seal on ainult 60 ruutu ja kolm tuba. Kui juhtub rohkem lapsi olema ja vaja oleks näiteks neljatoalist, siis palun väga, 150 000 on keskmine hind, sellist ju ei osta ilma laenuta 🙁
Tuleb lotovõidule loota….
Ma saan samasuguse linnukese teha järgmisel kuul. Siis saan ka öelda õppelaenule hüvasti! 🙂
Mina aga puhtast uudishimust küsiksin, et miks te üldse maakodu tahate? Ja kas te mõlemad tahate seda ühepalju?
Ma mitte paha pärast ei küsi, lihtsalt… Pideva blogijälgijana on mulle jäänud (võib olla ekslik) mulje, et te olete Abikaasaga võrdlemisi tubast tüüpi inimesed, suuremat sorti arvutikasutusvajadusega. Aed nagu väga ei tõmba ja remont ei kipu lõpetatud saama. Siis ma saaksin küll aru, kui maja ja aed kipuksid tööpõlluna (hobina) kitsaks jääma, et kõik on valmis ja tehtud ja ikka veel näpud sügelevad.
Niisama vaikuse ja linnulaulu järele saab lastega väljasõite ka teha, loodusesse, ei pea tingimata seal elama.
Või on lihtsalt asi selles, et maalekolimine on natukene nagu moeasi, sest nii paljud ju kolivad?
Ütlen ausalt välja, et kui maasoolikat sajaga sees pole, siis parim variant elamiseks paistab teil juba praegu olemas olevat.
Ma ise olen elupõline maakas, omal vabal valikul ja see on lõpmata tore. Maaelul on lõpmata palju miinuseid, nendega harjunult ei ole neid raske taluda. Värskelt maalekolinud sõprade pealt aga näen, kuidas entusiasm mõne aastaga raugeb. Sest raske on, päriselt ka on. Aga tagasi ka enam ei saa, mitte nii lihtsalt.
Samas olen ma siiski kahe käega poolt, et rahvas linnast maale tagasi voolab, maale on palju uut verd vaja. Ja kui tahtmist on, siis saab hakkama ka 🙂
Samti oleks hirmus huvitav lugeda Tikri maakodupostitusi, lihtsalt nii väga sooviks, et maalekolimine ei oleks selles peres niiöelda “ühemeheprojekt”…
Ma ühineks ka Maikaga. Pikaajalise blogilugejana tekkisid mul umbes samad küsimusesd teie võimaliku maalekolimise suhtes. Oleks väga põnev nendele küsimustele vastuseid lugeda.
Igal juhul olete kaks tubli ja töökat inimest, saate kindlasti igas olukorras hakkama 🙂
Te olete praegu heas vanuses, nii et jõuate soovi korral ka korra maal elamas käia 🙂 ja tagasi linna tulla, kui maal ei sobi. Muidugi peate lastega arvestama, hea on, kui laps ei pea põhikooli ajal kooli vahetama. Mõnes rahulikumas heas maakoolis on turvalisem alustada, näen enda noorema lapse pealt, kuidas neil on oma kooli tunne ja traditsioonid ja kogenud õpetajad. Aga ma pole kindel, et igas maakohas nii on, meil on ka ligi 200 last, nii et sulgemisohtu arvatavasti ei teki. Kui väike laps peab uue kooli ja klassiga kohanema hakkama, võib see mõne lapse jaoks päris dramaatiline olla. Mu mees pidi olude sunnil põhikooli ajal 3 x kooli vahetama ja tal on sellest üsna halvad mälestused, tema soov oligi enne, kui me maale kolimist kaaluma hakkasime, et kui lähme, siis enne kooli, või kui jääme siis jääme vanasse kohta lapse põhikooli lõpuni. Lapsed on muidugi erinevad.
Hmm… Ma mõtlesin täpselt sama nagu paar eelkirjutajat, et blogi järgi küll väga muljet pole jäänud, et maja kõpitsemine ja aed teid väga tõmbaks või hobiks oleks. Milleks siis veel maakodu??
Maal elamine eeldab ikka väga kuldseid käsi ja suurt tahtmist, see pole mingi ökofännide moeasi, nii seal ellu küll ei jää. Ja kui on kaks poolikut majapidamist, üks linnas ja teine maal ning rahaga pole priisata, ei saa teil ilmselt kumbki kunagi valmis…