oma kodu

Uus kodu: esik ja koridor

12/04/2020 / kodumajandus, oma kodu, rõõm, unistused / 2 Comments

Otsustasin uue kodu tutvustuse teha pigem (paari) ruumi kaupa, et postitused ei veniks liiga pikaks. Esimese postituse teen kõige suurema segadusega “läbikäigu”ruumidest, mis on hetkel endiselt täis kolimisest lahti pakkimata asju, kuna pole neile veel head kohta leidnud ja panipaigaruumi on hoolimata täismöbleeritusest vähevõitu. Pole jõudnud sellega lihtsalt tegeleda, oma osa on ka selles, et teisel korrusel on plaanis pisut suuremad muudatused, mida ei saa praegu kohe veel teha.

Esimesel korrusel on meil kaks esikut, millest ühest pole praegu üldse pilte ja ei viitsi teha ka, kuna seal eriti midagi pole. Tänavapoolne esik on kütteta ruum, seal on nagi, peegel, riidekirst ja sügavkülm. Tulevikus soovime sinna panna põrandakütte ja ülejäänu kuidagi loogilisemalt paigutada – küllap ma siis pildistan ja küsin nõu ka 🙂

Tagumine esik on pisut suurem “läbikäigu”ruum, millele me pole siiamaani head nimetust leidnud. Mu jaoks on see oma olemuselt pigem koridor, samas koridorid on pikad ja kitsad, see suht ruudukujuline. Igatahes, köögist läheb uks tagumisse esikusse, kust lähevad omakorda uksed terrassile ja vannituppa (sealt edasi sauna) ning trepp ülemisele korrusele.

Vaade trepist alla. Jalatsikapp oli siin olemas – on küll praktiline, aga meie pere jalatsivarudest mahub sinna ehk… Veerand, heal juhul 😀 Pole veel selgeks mõelnud, kuidas täpselt jalatsimajanduse lahendame. Kõrval on näha riiul, mille kolisime kaasa mu vanast kodust. Ostsime selliseid kunagi Eksabikaasaga mitu tükki üsna olematu hinnaga Scano vabrikupoest – üks oli köögis, teine koridoris mütsiriiul, kolmas väiksem laste mütsiriiul – nüüd siis ajutiselt on kaks suuremat püstises olekus, et võtaks vähem ruumi ja saaks põrandale panna, et lihtsalt OLEKS KUSAGIL ASJU HOIDA. Täiesti ajutine lahendus, aga parem kui kastid.

Trepi alla mahtuvad täpselt boiler ja pesumasin.

Vaade trepilt. Otse ees terrassiuks, sellest paremal uks kööki.

Suured riidekapid olid sisse kolides juba olemas. Mõlemas oli algselt riidepuude riputamiseks puu – ääretult suur oli me rõõm, kui avastasime kapi otsast riiuliplaadid ning kapist seest kandurid… Seega ühe riidekapi saime ümber teha riiulitega kapiks – ja see on juba NII asju täis… Teises kapis ripuvad praegu kõik hooajavälised õueriided ja mu suveriided, mis vajaks läbi pesemist, sest eelmises kodus olid sellises riidekapis, mis kergelt haises… Kapi alumine ning ülemine riiul on samuti tuugalt asju täis, riiete all kogu vaba ruum ka. Hooajavälised õueriided tänavapoolsesse esikusse ei mahu, seega neile oleks ikkagi kohta vaja… Muidu tahaks kangesti selle kapi ka riiuliteks teha (riiuleid küll rohkem pole, peaks plaadid muretsema siis sobivas mõõdus). Või siis teha osast kapist jalatsikapi, mul tuttav pakkus just meile täpselt sobiva mõõduga jalatsiriiuleid neli tükki, mis ära kuluks, vaja vaid siinid osta… Ah, ma ei tea, kõik on lahtine 😀

Trepi alla mahtus lisaks boilerile ja pesumasinale ka kasside liivakast – täpselt sellises mõnusas eraldatud kohas, et ei jää kellelegi ette ega riiva ka oluliselt silma.

All pildil olev kitsas Jyski kapp/riiul on olnud minuga aegade algusest saati ehk ostetud kõige esimesse Tartu üürikasse pisut pärast Plika sündi – algselt elutuppa, sest sobis oma mõõtudelt täpselt mingisse kitsasse kohta, järgmises Tartu üürikas oli ilmselt ka kuskil elutoas, siis üheksa aastat me Pärnu kodu koridoris. Praegune koht on siin täiesti ajutine, majutades tööriistu ja koristusvahendeid… Selle koha peale peaks tulema aga hoopistükkis kuivati, nii et ma ei ole veel lõpuni enda jaoks selgeks mõelnud, mis sellest kapist siis pikemas perspektiivis saama peaks. Või kas peaks ikkagi ümber otsustama ja ostma kuivati asemel pesumasina, millel ka kuivati funktsioon, sest praegune on juba kümme aastat vana ja need uued kuivatiga on kuuldatavasti täitsa asjalikud – ja kapiruumi on ka hädasti vaja… Samas eraldi kuivati on KINDLASTI asjalikum kui kaks ühes ja ma juba valisin selle peaaegu välja ja… Oeh. Ei tea, ühesõnaga 😀

Vannitoa uksest paremal on näha me akutolmuimeja “kodu” ehk laadimispesa, tolmuimeja ise oli ilmselt tol hetkel kuskil mujal, kus seda parasjagu kasutasin. Kunagi kirjutan sellest pikemalt 😀

Ja siin on ka näha veel kaks mütsiriiulit ajutises kasutuses.

Liigume edasi ülemise korruse koridori. Pärast piltide tegemist nädal tagasi vedasin enamik kaste alt üles, seega all on hetkel pisut rohkem ruumi ja üleval veel rohkem kaste, kui praeguse postituse piltidel.

Sellel pildil läheb kraanikausi tagant trepp alla. Ehk trepist üles tulles otse ees on kapp, mille sees on akumulatsioonipaak või muud taolist, no ühesõnaga kõik see süsteem, mis köögi keskküttepliidist igale poole vett laiali ajab, köögi põrandakütte ja ülemise korruse radikate jaoks. Kapi ees on siiani Napsie kast – ma päris täpselt ei teagi, miks seda pole veel välja visatud 😀 Kapi kõrval on uks praegusesse Poisi tuppa.

Üleval ei ole hetkel pesuruumi ega WC-d ning kraanikausil on ka vesi kinni keeratud, nii et see lihtsalt ON seal. Äkki liigub tulevikus WC-sse, mida alles plaanime.

Suures riidekapis koridoris on hetkel meie riided, sest meil on kõige väiksem magamistuba, kus praegu ühtki kappi pole – saaks mahutada, aga pole jõudnud tegeleda ja mõtleme siiski tubade vahetamisele Poisiga, kui see aga juhtub, oleks kõik jälle hoopis teisiti… Riidekapi kõrval on peeglikapp ja öökapp, mille tõstsime välja oma praegusest magamistoast ja mida meil ilmselt vaja ei lähe – sobiksid stiililt Plika tuppa, kus on aga palju katusealust ruumi ja lihtsalt ei mahu. Need näevad piisavalt ägedad välja, et võiks müüki panna, aga millal me ükskord selleni jõuame, eks ole näha.

Vasakul meie praeguse magamistoa uks. Nagu siit pildilt näha, siis kogu selle asjadekuhja all on tegelikult üks mõnus tugitool. Beebide lamamistool tuli koos majaga (nagu ka söögitool ja võrevoodi – eelmiste omanike lapselaps oli parasjagu selles vanuses). Lille tagapool kasutasid kassid liivakastina, mistõttu Kaaslane installeeris sellele katte… Tahaks selle ära anda, aga pole jõudnud tegeleda, see on ka nii raske, et trepist alla peaks seda potti vedama kaks meest.

Kui me otsustaks ära, kuhu tuleb WC (ja soovitatavalt ka ehitaks selle valmis), saaks vahetada ära magamistoad, saaks riidekapi oma tuppa ja kasutada koridorikappi panipaigana ülejäänud asjade jaoks, mõelda ka mõnele lisakapile, et asjade hoiustamise ruumi juurde saada, aga jah… Kõik asjad on üksteisega seotud. WC asukohta pole veel ära otsustanud ja hetkeseisuga poleks ehitamiseks ka piisavalt finantse, peaks selleks kõigepealt pisut raha kõrvale panema.

Kuidas ma kaks korda maja ostsin

25/03/2020 / oma kodu, rõõm, suhted, unistused / 10 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud enam üldse kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga 🙂 Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumine oleks mingil hetkel aegunud. Nii ma müüsingi mai lõpus oma kodu maha – klausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud 😀 Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge 🙂

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud 🙂

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt 🙂

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust 🙂

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski 🙂 Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski. Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha 😛 Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan 😀

Head asjad #33 – oma kodu

03/12/2016 / head asjad, oma kodu, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Igatsesin oma kodu juba kümme aastat tagasi – see tundus toona täiesti kättesaamatuna.

Ei oleks ma oma kõige metsikumateski unistustes osanud arvata, et vaid neli aastat hiljem on see mul olemas. No veel vähem tõenäoline oleks tundunud ilmselt see, et mul on ka abikaasa ja kaks last 🙂

Tagantjärele mõeldes – siiamaani imestan, et meil õnnestus see tükk ära teha. Lihtsalt soov oli nii suur ja kõik sobivad asjaolud langesid kokku. Vanemahüvitist võeti sissetulekuna arvesse hoolimata sellest, et mul polnud tööd, kuhu tagasi minna. Masu tõttu olid hinnad soodsad. Suutsime Abikaasa palgast kuidagimoodi ära elada ja minu vanemahüvitist sissemakseks säästa. Perekond aitas ka rahaliselt. Ja ära tegime! Ostsime kodu!

Ja oleme kõige kiuste seda laenu juba kuus aastat kenasti maksnud. Ainult neli veel!

Nagu te teate, on olnud küllalt neid hetki, kus ma olen kärsituna siunanud remondi edasilükkumist. Aga igal juhul on kümme korda enam noid hetki, kus ma olen piiritult tänulik selle eest, et mul kodu üldse on. Olgu ta nii väsinud kui tahes, ikkagi oma. See mind üldse ei häiri, et hetkel veel ka panga oma. Üle poole juba meie oma 😀 Ja neli aastat läheb lennates!

Selle aasta lõpp, ma tunnetan, on eriline. Mitte kunagi varem pole ma nii suure hooga kodus toimetanud. Ma usun, et hoogu jagub lõpuni välja – et seekord tõesti täitub mu unistus teha kodu praeguses olekus nii korda, kui see üldse võimalik on. Et pole ühtki ebavajalikku asja, ühtki katkist asja, kõik on maast laeni puhtaks küüritud, kõik asjad omadele kohtadele ära pandud.

Ja siis saab unistuste remont ka tulla, ma olen selles kindel. Mul on 100% usk sellesse, et järgmiseks sügiseks on meil unistuste kodu.

Aga see kodu on unistus juba praegu. Oma ja armas.

Nagu mu külaline esimest korda siin olles tõdes: soe tunne on. Ja mitte sellepärast, et tuli on pliidi all.

On küll, olen nõus. Eriti just köögis. Selles väikeses kohutava läikiva nõukaaegse rongivaguni seinakattega ja igivanade köögikappidega köögis.

Kodu on kodu.

Ja remondi puhul on oluline, et kogu see soojus ja hubasus säiliks. Kodu peab olema soe ja õdus koht, kus on nii mõnus elada, et üldse ei tahagi kuskile mujale minna 🙂

Kuus aastat oma kodus

23/10/2016 / oma kodu, remont, rõõm / 8 Comments

Mulle meeldivad FB mälestused. Endal ei tuleks pähegi, aga FB tuletab kenasti meelde.

Täna tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin üles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – võtmed saime tegelikult kätte kuus aastat ja kümme päeva tagasi. Toona oli meie kodu selline.

Mh, väikese hilinemisega jõudis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis päev pärast notaris käimist, panin sinna vaid ühe pildi majast ja teise aiast, ülejäänud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel päris kuut aastat polegi 😛 Omanikud aga küll 😛

Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona täiesti kindel, et saame “päris” remondi mõne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-näpet säästuremonti, veidi “päris” remonti – kuna sellest pole mitte ühegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rõõmus olema selle üle, et ülejäänud “päris” remont tegemata on 😀

Igal juhul on üle poole laenust makstud. Järgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kõik.

Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette võtame. Kõige varem 2018 – võimalik, et veel hiljem. Ei välista lõpuni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks küll varem, aga elada tahaks ka 🙂

Ja noh, võtmeküsimus rahalise poole kõrval on muidugi eelkõige see, KUIDAS me kindlustame, et “päris” remont saab lõpuks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks päriselt rahul ka. Ma ümberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jõududega, mõned laenu abiga, mõned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen väga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid üldised ideed, aga realiseerimisega jään tihti hätta. Ühesõnaga, nagu ma olen algusest peale tõdenud – mina olen täpselt see inimene, kes palkab sisekujundaja 😀

Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle üle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on ähmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kõik reaalsuseks peaks saama?

Samas rohkem olen vist ikka olnud tänulik selle üle, et kodu üldse ON. Iga kuuga saab järjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kõike NÜÜD ja KOHE.

Enamikul sõpradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid 🙂 Selle jätan mugavalt tähelepanuta, et tihti on need ilusad kodud üürikodud. Kui ma üüriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sõbrad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sõbrad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.

Nii et jah… Tegelikult on kõik väga hästi.

Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus võtta see laen, et teha kõik korraga. Just sellepärast, et me ei ole väga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jõudnud. Ja samuti sellepärast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ühes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav väljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ümber tõsta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja küttesüsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada põrandad… Ühesõnaga KÕIK tuleb uuesti teha. Väga keeruline on teha seda kõike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud säästuremonti ja pole “päris” remondiga kuskile jõudnud… Ja tõesti on mul hetkel täiesti ühene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kõik korraga. Ilmselgelt välise abiga, alustades projektist, lõpetades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks käed külge, aga pigem abitööjõuna.

Pesin täna põrandaid ja mõtlesin: KUNAGI, kui “päris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega põrandapesuks ette valmistudes. Ma ei pea ära tõstma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kõigil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja põrandad on puhtad ja korralikud, kõigis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kõik sodi kinni jääb, nii et seda sealt kunagi lõpuni kätte ei saa. Lihtsalt pühin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini 🙂

Ma olen võtnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult võiks täitsa jälle ette võtta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks 🙂 Aga millal see reaalsuseks saab, näitab elu. Hetkel ütleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega võtame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mõnevõrra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lõppemist oodata – mis tähendab, et remont lükkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast küll saaks see tõesti tehtud ka kohe 🙂 Mis tähendab, et viie aasta pärast peaks kodu igatahes korras olema 🙂 Aga ehk ikka saab varem 🙂

Elu näitab.

Hilisõhtused kaadrid

11/04/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, oma kodu, rõõm / 6 Comments

Rääkisin just Liisile, et muud küll hetkel ei tee, kui ainult tööd, tööd ja tööd, aga elu on sellegipoolest lill, sest lapsed magavad, elamine on korras, elutoas pole ühtki mänguasja ja KÜÜNLAD põlevad. Ta ütles, et ei usu. Ma ütlesin, et kui viitsiks, siis pildistaks, aga ei viitsi.

Siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi teha ühe pildi oma “kontorinurgast”. Ja siis mõtlesin, et äkki pildistaks tervet kodu hämaras, nagu mul siin hetkel on.

Saatsin Abikaasa täna reisile ja üle nii pika aja on üksi olemises midagi maagiliselt mõnusat – peamiselt vast tänu sellele, et nädalavahetusel nii põhjalikult koristatud sai. Nagu ikka, on motivatsioon seda korda hoida nüüd tunduvalt suurem ja ütleme nii, et kolmekesi on see ka lihtsam kui neljakesi. Lapsi “kasvatada” on ju täiesti normaalne – pane asjad kohe õigesse kohta ja nii edasi.

Ja teate, milline mõnu on see, kui ma saan ise süüa tehes kõik asjad jooksvalt oma kohale ära panna ja nõud ära pesta, nii et kui söök on valmis, ei ole köögis kaos, vaid kord… Mehed miskipärast väidavad, see pole võimalik 😛 Maitea, ma muud moodi ei oskagi.

Aga nüüd… Nüüd on jälle töö, töö, töö. Kolmapäeval on tähtaeg, pärast seda võib magada.