Mulle meeldivad FB mälestused. Endal ei tuleks pähegi, aga FB tuletab kenasti meelde.
Täna tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin üles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – võtmed saime tegelikult kätte kuus aastat ja kümme päeva tagasi. Toona oli meie kodu selline.
Mh, väikese hilinemisega jõudis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis päev pärast notaris käimist, panin sinna vaid ühe pildi majast ja teise aiast, ülejäänud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel päris kuut aastat polegi 😛 Omanikud aga küll 😛
Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona täiesti kindel, et saame “päris” remondi mõne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-näpet säästuremonti, veidi “päris” remonti – kuna sellest pole mitte ühegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rõõmus olema selle üle, et ülejäänud “päris” remont tegemata on 😀
Igal juhul on üle poole laenust makstud. Järgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kõik.
Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette võtame. Kõige varem 2018 – võimalik, et veel hiljem. Ei välista lõpuni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks küll varem, aga elada tahaks ka 🙂
Ja noh, võtmeküsimus rahalise poole kõrval on muidugi eelkõige see, KUIDAS me kindlustame, et “päris” remont saab lõpuks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks päriselt rahul ka. Ma ümberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jõududega, mõned laenu abiga, mõned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen väga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid üldised ideed, aga realiseerimisega jään tihti hätta. Ühesõnaga, nagu ma olen algusest peale tõdenud – mina olen täpselt see inimene, kes palkab sisekujundaja 😀
Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle üle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on ähmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kõik reaalsuseks peaks saama?
Samas rohkem olen vist ikka olnud tänulik selle üle, et kodu üldse ON. Iga kuuga saab järjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kõike NÜÜD ja KOHE.
Enamikul sõpradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid 🙂 Selle jätan mugavalt tähelepanuta, et tihti on need ilusad kodud üürikodud. Kui ma üüriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sõbrad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sõbrad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.
Nii et jah… Tegelikult on kõik väga hästi.
Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus võtta see laen, et teha kõik korraga. Just sellepärast, et me ei ole väga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jõudnud. Ja samuti sellepärast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ühes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav väljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ümber tõsta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja küttesüsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada põrandad… Ühesõnaga KÕIK tuleb uuesti teha. Väga keeruline on teha seda kõike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud säästuremonti ja pole “päris” remondiga kuskile jõudnud… Ja tõesti on mul hetkel täiesti ühene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kõik korraga. Ilmselgelt välise abiga, alustades projektist, lõpetades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks käed külge, aga pigem abitööjõuna.
Pesin täna põrandaid ja mõtlesin: KUNAGI, kui “päris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega põrandapesuks ette valmistudes. Ma ei pea ära tõstma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kõigil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja põrandad on puhtad ja korralikud, kõigis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kõik sodi kinni jääb, nii et seda sealt kunagi lõpuni kätte ei saa. Lihtsalt pühin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini 🙂
Ma olen võtnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult võiks täitsa jälle ette võtta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks 🙂 Aga millal see reaalsuseks saab, näitab elu. Hetkel ütleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega võtame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mõnevõrra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lõppemist oodata – mis tähendab, et remont lükkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast küll saaks see tõesti tehtud ka kohe 🙂 Mis tähendab, et viie aasta pärast peaks kodu igatahes korras olema 🙂 Aga ehk ikka saab varem 🙂
Elu näitab.
Ma ei kujuta, kui kallis võiks olla sisekujundaja teenus, aga kuna see oleks n.ö. ühekordne väljaminek, siis ma siiralt soovitaks. Saaks vähemalt tõesti sellise tulemuse, millega ise ka rahule jääks. Pigem korra veidi raha kulutada, kui hiljem 10 aastat stressis elada 😀
Nihkun teemast välja ja küsin: “Ae, Tikker, miks sinul pole blogilehel neid reklaame, mis sulle va kõlisevat tiksutaks?”.
Lugejaid peaks ju hulgi olema, reklaamidel klikkijaid vast kah. Ma klikiks. Hea meelega lausa.
Kambaga me klikiks sulle selle sisekujundaja tasu kukrusse küll!
Ma ei teagi 😀 Ühtviisi nii sellepärast, et mulle ei meeldi reklaamid, kui ka sellepärast, et pole pakutud. Kusjuures mingi ähmane reklaamipakkumine kuskilt minevikust tuleb meelde küll, aga see oli teistsugune… Või ma enam täpselt ei mäleta ka 🙂
Aga mulle meeldib, et kõik on mu blogis nii lihtne ja puhas… Reklaamid ajavad mind blogides pigem närvi 😛
Samas kui keegi nüüd midagi pakuks, siis ilmselt kaaluks küll.
Mind ajasid ka alguses närvi, lugejana, aga siis mõtlesin ringi. Sest miks mind peaks närvi ajama see, et blogija veidike tasustatud saaks? Eriti just sina oma eheda jutu ja blogrolliga, ma vist olen pool oma lugemisvarast just siit blogist saanud.
Teie “6 aastat tagasi ostetud korter, kus remondini nagu pole jõudnudki” lohutab mind. Meie ostsime oma korteri pea 3 aastat tagasi ja kuna olemas oli koht kus samal ajal elada siis otsustasime, et enne teeme remondi ja siis kolime sisse. No sisse kolimiseni me veel jõudnud pole…. Aga vähemalt on olukord lootusrikas ja jõuluks vast ikka saab….
Sisekujundaja on minu meelest hea mõte kui ise ei oska kuskilt otsast alustada. Ta vast pakub välja ka erinevad variante ja lahendusi, mille hulgast saad siis endale meelepärase valida. Ainus kitsaskoht võib olla see, et kõik sisekujundajad ei pruugi öko ja säästva renoveerimisega kursis olla. Aga see on juba pisiasi. Hoo sisse saamise mõttes saad vaikselt hakata kujundajaseiret tegema, niikuinii ideed ja mõtted tahavad ka seedimist.
Ma tean, et see läheb vastuollu seisukohaga, mida olen varem öelnud, aga siis ma ei olnud veel rääkinud nendest asjadest tarkade majandusvaldkonna-inimestega 🙂 Kuna laenuintressid on praegu madalad ja samas on inflatsioon, siis kohe kui see teile võimalik on, võtke muidugi laen ja tehke remont ära. Oma ilus ja hea kodu on minumeelest üks tähtsamaid asju elus.. Enamust oma elust ma ei veeda ju reisil, tööl, kohvikus või miljööväärtuslikus linnapiirkonnas jalutades, vaid oma kodus toas! Kuigi see on vaid minu maitsele eluviis, igaüks teab ikka ise, mis just teda õnnelikuks teeb.
Selle hästi saamise osas – mina näiteks kulutan selle peale ikka päris palju aega, eriti esimesel katsel ehk esimese koduga. Läbimõtlemine, ümbermõtlemine, ümber-ümber mõtlemine, googeldamine kuni silmad pilukad jne. Ja muidugi on asju, mis saavad valesti, aga ma olen nii jäärapäine sellel teemal, et mis sitasti see uuesti – müüngi uue diivani maha ja ostan vana, sest esimesega ei pannud sisekujunduslikus mõttes täppi. Sisekujundaja teenus on päris kallis ikka. Pinterestis öötunde kulutada odavam 😀
Reklaamiga – ma ei usu, et midagi teeniksid. Mallukas, jah, teenib, aga tal on väga palju klikke. Britt ka. Teised teenivad ülimarginaalset raha. Minumeelest isegi nendega tegelemise töötunni mõttes ei tasu ära… Noh, minu jaoks. Võib-olla sul on teisiti. Puhta blogi mõttes – kui tahad bännerid üles riputada, go ahead! Aga ära jumalaeest hakka sisuturundust tegema. Palun. Palun. Palun. Üks blogi peab jääma, mis ei koosne küünla-arvustustest, Lindexi riietest ja tasuta seinavärvi saamisest. So not worth it.
Mina, kes ma heameelega loen Tikri viiesaja kolmekümnendat postitust pesupesemisest, koristamisest või sorteerimisest, loeks suurima rõõmuga ka tootearvustust, olgu mille kohta tahes. Vot nii erinevad lugejad Tikril ongi.
Need arvustused oleks kindla peale sujuva stiiliga kirjutatud ja heatahtlikult ausad, sellepärast.
Pingback: Head asjad #14 – ootamatud võimalused – Tikri Päevaraamat