November 2011

Peatage rong, ma tahan maha minna!

Huvitav, kui see blogi kolimise mõte oleks mul varem tulnud, kas ma siis oleks ilusti iga päev oma väiksema arvu postitusi ära kontrollinud või ikka luuserdanud ja viimasel minutil rabanud?

Olen maininud, et tänu laiskusele sai päevasest 30-st postitusest 50. See on vabalt tehtav, kui mul on tavaline kodune päev… Aga kui mul on mingit pikemat käimist – kolmapäeval käisime ema ja oma perega termides, täna Plikaga lasteaias – siis läheb asi käest ära. Siis kuhjuvad kodused kohustused, mis tuleb ära teha ja blogiga tegeleda lihtsalt ei jõua.

Nii ma siis üritangi järgmisel päeval tagantjärele rohkem teha. Või parematel päevadel igaks juhuks ette teha. Vahepeal jäin mitu korda normist maha, nii et arvestamine oli täitsa sassis, nüüd siis arvutasin uuesti ja värske tulemuse järgi on mul tänane päevanorm täitsa tegemata. Mitte et ma poleks tervet õhtut blogi taga istunud 😛 Järelikult likvideerisin siiani vanu võlgu.

Nojaa, aga öö on ju! Magama peaks minema! Äkki suudan nädalavahetusel järje peale saada – Abikaasa on kodus ja meil on kokkulepe, et mina olen aasta lõpuni tema rohke tööl olemise suhtes kannatlik, tema minu rohke arvutis istumise suhtes. Just sel ajal, kui tema ka kodus on – kui ma lastega üksi olen, siis nagunii eriti arvutis olla ei saa.

Ja tõesti, see on mulle oluline. Nii tohutult oluline, et ma saaks aasta lõpuks omadega ühele poole. Kuu aega veel, ma pean vastu 😀 Iseenesest on seda kõike väga lahe teha, ainult et jah, aega võiks kaks-kolm korda rohkem olla.

Peale regulaarse kontrolli on välimuse tuunimine alles poole peal. Igiammu MrsB-lt abi paludes jäi asi selle taha, et ta ei saanud mingeid asju muuta, kuskilt sügavamalt on vaja kõigepealt midagi lubada, Abikaasa peaks sellega tegelema… Aga ma pole viitsinud teda ahistada. Tundus, et aega on maa ja ilm… Nüüd on ainult kuu 😀

Aga küll saab. Peab jõudma! Minu suur aastalõpuprojekt.

Plika läheb lasteaeda!

Soovi ainult ja sulle antakse. Kaks päeva pärast seda, kui kirjutasin, et Plika võiks lasteaias käia, helistatigi kodulähedasest aiast ja öeldi, et koht vabanes, tooge kohale 🙂

Täna käisime rühmaga tutvumas. Sõimerühm, aga enamik on üsna Plika vanused, järgmisest sügisest lähevad koos aiarühma. Poole aasta pealt tulemise eelis on see, et kõik on juba harjunud ja rõõmsad (enamik neist nagunii juba teist aastat lasteaias, nö vanad kalad), Plikal ka kergem kohaneda, kui näeb, et teised on rahul. Kasvataja ja söögitädi (jajah, õpetaja ja abi, nii vist on korrektne?) olid armsad, lapsed toredad, ruumid kenad, ja kui palju mänguasju!

Põhimõtteliselt mina lihtsalt rääkisin kasvatajaga juttu või passisin nurgas ja vaatasin kaugemalt, kuidas Plika tegutseb. Koju minemiseks pidin teda mõnda aega veenma 😀

Esmaspäevast siis “päriselt”. Reede hommikuks on meil teised plaanid, siis ei jõua, aga neli päeva saab jutti käia. Magama järgmisel nädalal küll veel ilmselt ei jäta (kui Plika just ise soovi ei avalda), aga usun, et võin hakata esmaspäeval juba “poes” käima. Põnev igatahes! Mul ilmselt sama palju kui Plikal.

Ah, käisin poes siin

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas tükk aega kahest ökofoorumist tuttav pärnakas avastas mu blogi kaudu, et on Abikaasa sugulane 😀 No ja sellest ajast saati oleme me Kristinaga MSNis lobisenud. Jõudsin talle isegi korra külla.

Ükspäev ta ütles, et Rimis on kliendikaardiga I love eco toodetele -25% soodukas. Ma siis kablutasin laupäeval emaga lootusrikkalt kohale, et pood tühjaks osta ja ei näinud kuskil ühtki vihjet soodushinna kohta. Uurisin töötajalt, too ütles, et ei ole küll. Et äkki personaalne pakkumine, neid saadetavat vahel.

Küsisin siis Kristina käest, kust tema sellest kuulis – tema kliendikaardiomanikust mehele olla koju saadetud.

Selge, tuleb Kristina mehe kaardiga ostma minna 😀 No ma olen teatavasti laisk värdjas ja peaaegu polekski jõudnud. Aga võtsin ennast ikka kokku, rääkisin läbi, täna oli viimane päev ja saigi ära käidud. Lõplik arve oli €52.79 – soodukat sain €17.60. Ja mul on nüüd kohe mitme kuu varud olemas 😛 Makarone, tomatipastat ja purustatud tomateid igaüht kümme pakki, neli pakki läätsi (kaks rohelisi, kaks punaseid), neli pakki kohvi, kolm pakki kakaod.

Kõige rõõmsam olen ma selle avastuse üle, et nood ICA sarja mahemakaronid on TÄISTERA durumjahust. Igal pool ju rõhutatakse, kuidas pasta on täiesti mõttetu ja tühi toit ning ainus vähegi tervislikum on just täistera. Novot, superluks. Kõige tervislikum ja kiudainerikkam oleks kindlasti muidugi rukkijahust pasta, aga nojah. Jäägu see teistele 😀

Vanasti ostsin Tootsipeenrat – hoolimata kolm korda kallimast hinnast. No et eelistame ikka kodumaist ja tervislik ka. Aga no tee või tina, ei maitsenud nii hästi, ehkki oli ka täistera nisujahu. Proovisime ka nõgese ja kukeseenemaitselisi. Ma ei tea, miks need ICA omad siis nii hästi maitsevad, ehkki samamoodi täisterajahu…

Ühesõnaga kui maitse oleks sama hea, siis ma võiks ju seda kolm korda kallimat hinda kuidagi maksta, aga nüüd pole küll mingit motivatsiooni. €0.95/500g vs €3.07/400g :S

Oo, aga käisin nende kodukal tuulamas ja seda uut küüslaugumaitselist pean küll proovima. Juba põhimõtte pärast!

Tomatipastat kasutame pizza tegemiseks, purustatud tomatiteid oma lemmiktomatisupis, mis on lihtsalt jumalik, pean selle retsepti blogisse ka panema. Kohvi kulub umbes pakk kuus (või äkki kahe kuu jooksul). kakaod vahel ikka joon, aeg-ajalt panen küpsetistesse ka. Läätsed on üsna uued asjad meie menüüs, aga igati tervislikud ja kasulikud, oleme katsetanud erinevaid toite, täitsa maitsvad.

Ühesõnaga kõik selline kraam, mida nagunii spetsiaalselt Rimis ostmas käisime, aga nüüd siis veerandi võrra odavam.

Tomateid tahan järgmisel suvel kindlasti ise sisse teha, siis on jälle üks asi vähem, mida osta.

Toiduteemal rõõmustamist jätkates – Abikaasa sai töö kaudu üle pika aja rõõmsalt kasvanud sea liha, võtsime ligi 9 kg. Puhastas ära, tegi enamikust hakkliha, osa tükeldasime eileõhtuse ahjuhautise sisse, üks suurem tükk ootab seapraeks saamist, kontidest keetis Abikaasa eile puljongit, mina tegin sellest täna suppi, mille sisse siis kontide pealt liha ka läks… Kahe supi jagu puljongit sai veel sügavkülma. Ja kondid saavad ilmselt naabri koerale 😛

Jajaa, MINA ÜKSI tegin SUPPI! Te ju teate, et ma ei tee üldse süüa? Ma pole ELU SEES suppi teinud! Tegelikult eelmise nädala lõpus tegin täitsa ise tomatisuppi kah. Ma arenen! Ma olen enda üle täiesti naeruväärselt uhke!

Oh, mulle meeldib selline ise tegemine ja maksimaalne kõige ära kasutamine! Nüüd on veidi varusid, jälle suurem motivatsioon pelmeeni- ja pasteeditegu ette võtta.

Kristina küsis mu käest Tiina poe majas asuva lihapoe kohta, peakski sinna uurima minema, mis ja kuidas täpselt. Tean, et Tallinna mnt poes on üsna okei liha (muidugi mitte mahe, aga väiketootjalt jne), aga sinna ju ei viitsi minna ja reaalis oleme seni siiski Selverist ostnud, mis ei meeldi kohe üldse.

Aga muidu läheb järjest mõnusamaks. Piim tuleb koju kätte, kuivained, kartul-porgand-sibul ja muud juurikad samamoodi. Muidugi on igal pool arenguvõimalusi küllaga ja mitmest asjast tunnen veel puudust (kanaliha!!! rohkem erinevaid juurikaid!), aga ikka on suur rõõm iga põhimenüüs oleva toote üle, mille kuskilt soodsalt ja mahedalt leian – edaspidi jälle üks asi vähem, mida taga otsida, saab vanast harjunud kohast osta.

Lõpetuseks link ühele mõnusalt mõistlikule artiklile. Sööge päris toitu, mitte s*ta baasil toodetud toiduMAITSELIST kräppi!

Poisi arengust

Ma võtan juba NII kaua ette, et seda postitust kirjutada, esimese silmahamba avastamine motiveeris lõpuks piisavalt.

Kõigepealt tuleks veidi vigu parandada. Kui ma viimati septembri lõpus hammastest rääkisin ja mainisin, et Poiss tegi esimesed sammud 17. augustil, siis tegelikult oli 17. august hoopis viimase lõikehamba avastamise päev, esimesed sammud tulid ju alles peale Piia ja Runni pulma, 4. septembril, said ka blogisse üles tähendatud.

Mis hammastesse puutub, siis septembri lõpus mainitud kahele purihambale lisandus koheselt kolmas ja veidi hiljem ka viimane. Täna, 21. novembril, avastasin alumise vasakpoolse silmahamba nurgakese. Ülejäänud punnitavad juba ka, lõikumine on tõenäoliselt päevade küsimus. Vanuselist statistikat teha ja Plikaga võrrelda hetkel ei viitsi.

Aga tegelikult olen juba ammu tahtnud rääkida sellest, kui tubli Poiss on. Esimesed korralikumad iseseisva söömise katsetused said dokumenteeritud poolteist kuud tagasi, praeguseks sööb ta juba mõnda aega täitsa ise nii lusika kui väikese kahvliga ja oskab kenasti tavalisest tassist/klaasist juua ka. Muidugi meeldib talle eakohaselt plätserdada, mistõttu pärast söögiaja lõppu tuleb küürida nii last, põlle kui lauda, aga see läbu on tõesti pigem mänguhimu kui oskamatuse tagajärg. Tassist joomine on selline hitt, et kui tass korra kätte anda, siis enne tagasi ei saa, kui kõik on ära joodud. Kuna ta sellega aga vahepeal vehkida tahaks, peab kogu aeg kõrval passima, et sisu laia kaarega mööda elamist laiali ei lendaks. Sestap on põhijoogiks ikkagi vesi nokaga tassist, millel on tihend – lihtsalt mu enda närvide säästmise mõttes. Piima, keefirit ja kodust õunamahla saab siis vahetevahel tassist.

Ja see praegune iga on ikka üldiselt nii vahva. Välimus on veel armsa tite oma, aga oskused järjest kasvavad. Mõistust on muidugi vähem, nii et oskuste kasutamise tagajärjed on sageli hukatuslikud, aga siiski äärmiselt lõbustavad.

Sõnu eriti pole – emme, aitäh, mämm-mämm, päh, ta-ta… Sellised tavalised titeväljendid. Aga arusaamine kasvab iga päevaga, see on nii lahe. Puudekorvi juhtumist ma juba kirjutasin. Kui küsida, mis püksis on, siis jookseb juba vannitoa poole, et ma mähkme alt ära võtaks.

Viimased päevad olen lasknud tal palja taguotsaga ringi joosta, sest tal on seal taudist saati lõpuni ära paranemata punnid – vähesest õhuvannist ja kreemitamisest ei piisanud, kerisin siis elutoa vaiba kokku ja mähe on hetkel all ainult magades. Eile vaatasin, et tal on üks sokk märg, nagu oleks pissinud, aga loiku ei kuskil. Küsisin siis Poisilt, kuhu sa pissisid? Jooksis kohe lastetuppa ja näitas näpuga tugitooli peale, kus oli indeed märg laik. Ei suutnud kopika eestki kuri olla, et tool märg, nii suur rõõm oli, et ta mu küsimusest nii hästi aru sai.

Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Poiss ongi palju asjalikum kui Plika tolles vanuses. Igal juhul on mul kodus üks lahe suslikupoiss – rõõmus nagu noor nirk muiste 😛

Motivatsioonipuudus

Ma ei suuda sundida ennast lastega õue minema, kui on nii külm ja hall. Ma lihtsalt ei taha! Poiss magab nagunii veel lõunauned õues, seega tema värske õhu normiga on okei. Plika seevastu…

No on lihtsalt kuidagi nii läinud, et kunagi oli soe ja sai käidud, siis olid pikalt taudid-köhad-nohud ja nüüd on ilm nii vastik. Päikeselistel päevadel pole mingil põhjusel saanud minna, nüüd siis saaks, aga EI TAHA ju. Soojas toas olla on palju mõnusam 🙁

Oleks, et Plika hullult nuruks, et tema tahab õue – kui ma küsin, siis ta vastab pigem, et ei taha minna. Aga ilmselgelt olen mina ema ja ma ei peaks mitte küsima, vaid ütlema – nii, nüüd läheme õue. Sest värsket õhku ja karastust on ju vaja.

Kui Plika lasteaias käiks, oleks mure kohe lahendatud 😛 Meile pakuti hiljuti kohta Raekülla, ei võtnud, kodulähedases oleme järjekorras esimesed ja kohe, kui mõni koht vabaneb, on see meie. Keset aastat sellised asjad aga eriti tihti ei juhtu. Hea küll, pole mingit mõtet rääkida sellest, mis oleks, kui… See koht tuleb täpselt siis, kui tulema peab!

Tuleks lumi maha, see motiveeriks veidi. Suur ikaldus on ka see, et mul pole endiselt sooje pükse. Tõele au andes pole küll jõudnud veel proovida kombinatsiooni villased retuusid + teksad, praeguse paari miinuskraadiga peaks sellest ju teoreetiliselt piisama. Suusapükse olen küsinud Rademarist ja seal POLE MITTE MIDAGI. Tähendab siis, selliseid, mis mulle pikkuselt sobiks. Isegi meeste omi mitte.

Mõtlen, et peaks vist ikka õmmelda laskma. Mitte suusapüksid, aga lihtsalt mingid soojad voodriga püksid. Aga mis materjalist need olema peaks? Et peaks tuult ja annaks sooja, ei oleks kaalult liiga rasked ja sellise üldisema välimusega, et sobiks nii viisaka kui vabama stiiliga. Kas selliseid üldse saaks? 😀 Keeruline.

Scroll to Top