Masendav
Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.
Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.
Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.
Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.
Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.
Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.
Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.
Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!
Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.
Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.
Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.
EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.
Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.
Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.