Daki, ära muretse!
Daki arvab ajaveebi võistlusel, et me peaks oma tited ikka Eestisse kasvama tooma. Ja tal on jumala õigus!
Me oleme Mehega siiani pannud paika kõige üldisema plaani, et kolime Eestisse tagasi hiljemalt Maasika kooli minemise ajaks.
Üleeile õhtul, kui me Antti & Rarruga Mehe sünnipäeva tähistasime ning muuhulgas ka maailma asjust ja kõigest muust rääkisime, siis tuli ka see jutuks. Sõnastades mõtte ümber – kolime Eestisse tagasi hiljemalt seitsme aasta pärast – tundus see ikka eriti masendav.
Ma arvan, et ma siin Londonis üle paari-kolme aasta vastu ei pea. Hetkel pole mõtet Eestisse tulla, ehkki tahaks! Tahaks väiksesse ja kodusesse ja inimlikku Eestisse, kus oleks sõbrad ja perekond… Sain hiljuti teada, et mu ülikooliaegne korterinaaber ja kunagine väga hea sõber (pärast kooli lõppu jäi meie suhtlus kahjuks soiku, aga loodan selle taastada) on 20. nädalat rase – ta on mul esimene lähedane sõber, kes lapse saab, kõik ülejäänud on alles lastetud. Nii äge oleks temaga koos kärurallit teha ja…
Sellega seoses – kõik see aeg, mis ma Eestile mõtlen, mõtlen ma Tartule. Pärnu on armas kodulinn ja seal on alati hea ema juures käia, aga elada ma seal ei tahaks – liiga väike ja liiga vale seltskond – valdavalt ossid ja tibid. Tallinnas on igasugust rahvast, seal võib sa lihtsalt valida seltskonna, kus liikuda, Pärnus seda võimalust praktiliselt pole. Tallinnast igatsen ma sõpru (peaaegu kõik elavad seal) ning tuletan nostalgiaga meelde viimast töökohta – mul oli seal ikka palju toredaid aegu, kõik jama olen suutnud mugavalt ära unustada (ehkki tagasi enam küll ei läheks) – aga ma ei tunne kuidagi, et ma tahaks sinna tagasi ELAMA minna.
Ja siis mõtlen ma Tartust. Mõtlen Toomemäest, Raekoja platsist, Undergroundist… Sellest mõnusast vaimsusest. Sellest, kuidas kõik on käe-jala juures, aga valikut on siiski piisavalt. Ja on ka omaette olemise võimalust, rahu. On kaks tuttavat inimest, kes varsti emaks saavad ja kellega mul oleks võimalus “perekonniti” lävida 🙂
Ja ma tegelikult ei kujuta oma elu kuskil mujal ette.
Sellegipoolest ei tule me veel praegu Eestisse, sest rahaliselt on siin hetkel palju lihtsam hakkama saada ja see on see, mis esialgu siiski loeb. Ega ma siin ju õnnetu pole, lihtsalt… Eestis oleks mõnusam, nüüd tahaks pigem rahu ja vaikust ja pesa punuda kui lärmakat suurlinnaelu elada.
Aga mina saan siin igasuguseid toetusi (Eestis ei saaks isegi vanemahüvitist, ma pole seal ju tükk aega töötanud) ning Mehel on hea töö. Ja London on nii suur, et siin leiab vabalt elupaiga vaikses ja rahulikus kandis. Ja titeriided ning igasugused muud asjad on odavamad…
Ühesõnaga esialgu on London. Aga kindasti mitte seitse aastat! Eks vaatame, kuidas kujuneb, millal meil siin elamisest lõplikult kõrini saab. Mul on ikkagi see auahne plaan, et Maasikas võiks kaks keelt enam-vähem soravalt suhu saada – huvitav, kaua see aega võtta võiks?
Aga Maasikast saab kindlasti eestlane. Ärge sellepärast üldse muretsege 🙂
EDIT: Pfff. Miks mu kommentaari Piia ja Nadja blogi kohta võistlusel ei näita? Keegi modereeris ära või?
EDIT 2: Ja mis võileivapiltidesse puutub, siis kuna ma ise olen nii andetu kokk, kipun ma vaimustusse sattuma teiste mulle tehtud ja ilusasti serveeritud söögist ning tahaks seda kangesti teiega jagada. Või siis olen ma nädal aega isutanud suitsuvorsti järele ja kui ma selle lõpuks kuskilt vene poest leian, siis tahaks jällegi oma rõõmu kangesti teiega jagada (see on see välismaal elamise kiiks). Ja üleüldse – mulle meeldib blogisse pilte panna, illustratsioonid on ju alati mõnusad!