Öölaulupeost jäin ka ilma. Ja sellest on isegi rohkem kahju, kui ülaltoodud postis mainitud asjadest. Olen siin nüüd tagantjärele nostalgitsenud ja videosid vaadanud. Oi, kuidas oleks tahtnud seal olla…
Üritan torrentist tagajärjetult täisversiooni tõmmata. Inimesed, jagage ometi!
Orkut pani jälle täppi. Eelmises postituses lubatu läks eile täide. Suisa kahel korral.
Esiteks ilmus õhtul täiesti ootamatult välja Mees, kes kolmapäeval Tartusse ja sealt neljapäeval Viljandisse folgile viimast korda korralikult laaberdama läks ning keda ma enne pühapäeva hommikul mitte nägema ei pidanud.
Ma ei saa siiani täpselt aru, oli tegemist mingite meelemürkide, päikesepiste, ajutise meeltesegaduse või lihtsalt igatsusega, aga pärast rannas veedetud päeva otsustas ta ilma rahakoti ja muude eluks vajalike asjadeta tee äärde hääletama minna ning õhtul saingi lihtsalt kõne, mis teatas, et ta on veerand tunni pärast Pärnus.
Nagu isegi arvata võite, oli minu neljapäevaõhtune masendus seotud just folgil mitte viibimisega. Ise ju otsustasin, et pole mõtet rasedana sinna minna, teistele piduriks ja ise ka korralikult ei naudi – kutsusin Vaska külla ja puha, et Pärnus seltsim oleks. Aga ikkagi hiilis salakaval deprekas ligi: kõik teised lõbutsevad, joovad ja laaberdavad, aga mina ei saa… Et tegelikult on vabadus vanal kujul igaveseks läinud.
No see masendus läks ju üle ja sealt edasi oli kõik jälle täitsa lill, terve järgmise päeva oli meil ka tegemist küllaga. Sellegipoolest särasin terve eilse õhtu ja tänase hommiku nagu jõulukuusk, sest noh… Igatsus oli ju ikkagi suur (rääkimata kõigest sellest, mida polnud juba mitu nädalat saanud… Irw).
Kuna Vaskal olid täna nagunii lõunasse koju mineku plaanid, saatsin Mehe tema ja elukaga ära, Viljandi jäi ju tee peale.
Vot selline oli esimene rõõmusõnum.
Ja teine oli kinnitus nondelt ametlikelt instantsidelt, millele eelnevates postitustes korduvalt vihjanud olen.
Ei, tegemist pole abiellumise, kaksikute ega ootamatult surnud rikka vanaonu pärandusega. Tegemist on millegi palju proosalisemaga – ühe Eesti Vabariigi seadusega, mis täiesti ootamatult minu kasuks tööle hakkas.
Kui ma oma rasedusest teada sain, olin juba aasta aega Londonis töötanud ning seega täiesti kindel, et Eesti riik ei ole kohustatud mulle mitte mingisuguseid toetusi maksma. Kohe nii kindel, et ei vaevunud seadusi uurimagi. Võtsin iseenesestmõistetavalt seda, et kuna olen viimasel ajal UK-s olnud, on seetõttu kasulik seal ka sünnitada ning mõne aja elada. Kuna see tundus paratamatusena, võtsin lihtsalt olukorrast parima ning tegutsesime vastavalt tol hetkel õigena tundunud vajadustele. Ja ma polnud üldse õnnetu, tegelikult ka.
Alles nüüd, Eestis olles, kui oli nii hea, et miski enam Londonisse tagasi ei tõmmanud, hakkasin mõtlema selle üle, kas poleks äkki targem siiski kolida tagasi juba nüüd, enne lapse sündi. Põhiliseks argumendiks oli tol hetkel see, et UK-st saadavad hüvitised olen ma ühe tööandja juures töötamisega välja teeninud ning mul on neile õigus ka siis, kui peaksin välismaale kolima. Mõtlesin, et selle UK mõistes kaduvväikse summaga (sest üürid on Londonis ikka hirmkallid) jõuaks Eesti oludes palju rohkem ära teha.
Sellist mõtet mõlgutades hakkasin uurima, kas Eestisse tagasi kolimise korral oleks lootust ehk ka siit mingeid toetusi saada.
Välja tuli aga lühidalt hoopis see: ma olen täiesti seaduslikult õigustatud saama vanemahüvitist, mis on UK toetusest juhtumisi poole suurem ja seda makstakse poole kauem. Sellele lisaks veel ühekordsed sünnitoetused riigilt ja linnalt, mida Londonis põhimõtteliselt ei eksisteeri (no eriti vaesed ja üksikemad muidugi saavad).
Ei, mul ei tulnud pähe, et vanemahüvitist arvestatakse lapse sünnile eelneva KALENDRIaasta põhjal, millest ma kolm kuud täiesti Eestis töötasin.
Ei, mul ei tulnud pähe, et kui olen sellest kalendriaastast töötanud ülejäänud aja EL riigis (muidugi ametlikult, makse makstes), loetakse sotsiaalmaks Eestis makstuks ning Eestis teenitud kuude keskmine arvestatakse ka välismaal töötatud aja kohta.
Ja ammugi ei tulnud mul pähe, et minu viimane Eesti suhteliselt tagasihoidlik palk moondub tänu tunamulluste jõulude ajal tehtud meeletutele ületundidele ja -päevadele (sest palk selle eest tuli ju alles jaanuaris) ning lõpparvega kaasnenud veidikesele väljavõtmata puhkuserahale täiesti arvestatavaks emapalgaks. Tunduvalt suuremaks summaks, kui ma Eestis töötades tavaliselt sain. Ning seda kõike täiesti seaduslikult!
See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Seega ei tahtnud ma enne midagi uskuda, kui olin tunde seadusi puurinud, tuttava juristiga nõu pidanud, pensioniametist nõu küsimas käinud ning lõpuks kõik andmed e-maili teel otse Tallinnasse saatnud ning neilt kinnitust palunud.
Ja selle kinnituse ma nüüd, nädal hiljem, sain.
Otse loomulikult läheb Londonis raskeks, tegime seal ju hiljuti mitmeid pikaajalisi lepinguid – korter, telefon, internet, mobiil… Need kõik tuleb kuidagi ära lõpetada või üle lasta. Sest Londonis pole asi nii lihtne nagu Eestis, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral lihtsalt mingi leppetrahvi maksad (Elisa interneti puhul nt 1000.- ehk umbes kolme kuu tasu) – seal kästakse pigem kõik puudu jäänud kuud lihtsalt kinni maksta. Vähemalt nii on mulle väidetud.
Aga eks me uurime täpselt järele, kui järgmisel nädalal tagasi oleme. Ehk saab siiski kergemini.
Emotsionaalselt saab ilmselt olema kõige raskem meie korteriomanikuga ja Mehe töökohaga – mõlemal puhul on tegu toredate inimestega, kes on meiega arvestanud veel paar aastat. Korteri puhul lisandub fakt, et leping on kuueks kuuks, meie aga elame seal selleks ajaks vaid viis… Noh, halvemal juhul jääme ilma vaid tagatisest. Ja kuna omanik on mõistev inimene, siis on šansid seda siiski tagasi saada, ma ütleks 50-50.
Mis minu töösse puutub, siis kuna ma kavatsen töölepingu nüüd varem ära katkestada, olen ma saanud liiga palju puhkust, mis tähendab, et viimasest palgast võetakse see summa maha. Töölepingu pean ma praegu lõpetama sellepärast, et vastasel korral makstaks mulle pärast dekreeti jäämist üheksa kuu jooksul toetusi, neid aga kahelt riigilt korraga saada oleks seadusevastane.
Kuivõrd Eestis saan ma aga toetusi taotleda alles pärast lapse sündi, võin ma niikaua UK-st nö dekreedirahasid saada küll – ja sealne toetus ongi arvestatava suurusega vaid esimesed 1,5 kuud. Keeruliseks läheb lihtsalt selle kindlustamine, et ma saaksin oma rahad kätte täpselt oktoobri lõpuni, ei vähem ega rohkem. Eks ma pean minema Londonis Jobcentre’isse nõu küsima.
Ja siis veel muidugi see, et raseduse kulgu ei tea kunagi ette, selleks ajaks peab lendamiseks olema arstitõend. Kuna mu rasedus on aga siiani olnud igasuguste probleemideta, eeldan muidugi, et kõik läheb hästi ning Maasikas on ometigi viisakas noor neiu, kes saab aru, et tema enda huvides oleks kasulik ilusti tähtajani oodata.
Ühesõnaga palju keerulisi jamasid ootab meid järgmise kahe kuu jooksul ees, aga küllap me saame nendega hakkama.
Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, lendame oktoobri alguses tagasi Eestisse. Ja kolime Tartusse.
Ja ma olen selle üle nii kohutavalt õnnelik.
Niisiis – hoidke pöialt, et kõik ladusalt sujuks.
PS. Teab keegi täpsemalt, kas naistekliinik jõuab novembri alguseks Toomelt Maarjamõisa kolida või mitte? Olen seda teemat uurinud, aga peale üldiste “plaanitakse 2008 lõpuks, aga käivad jutud, et enne 2009. aastat ei jõua” kuulduste pole leidnud. Tahaks konkreetsemaid fakte, kui kellelgi juhtub neid olema.
Miks toimuvad Eestis sellised ägedad asjad nagu “Teeme ära” ja punklaulupidu just siis, kui mina elan Londonis?
Miks mu kõht üldse suuremaks ei kasva? Praegu ma näen lihtsalt ülekaalulune välja, mitte rase, tahaks ikka SUUREMAT kõhtu. Sellist, mis paneb kõik pintsaklipslased mulle metroos istet pakkuma 😛 Jajah, ma tean küll, et kui mul juba suur kõht on, siis ma seda enam ei taha 😉
Elu müsteeriumid…
Aga tegelikult on mul lihtsalt igav, sest Mees läks kella kuueks sõbraga “äriasju” ajama, jäi otse loomulikult pärast seda pubisse õlut jooma ja pole ikka veel (oma lubaduste kohaselt varsti) koju jõudnud. Mitte et ma tahaks bitchida või midagi, aga tänane õhtu on tõenäoliselt selle nädala ainus, kus me saame kahekesi olla (kuni eilseni ja homsest jälle on terve maja külalisi täis – mitte et ma kurdaks, lõbus on, lihtsalt… Kahekesi olemise aega on ju ka vaja!) ja otse loomulikult läks nagu alati – kui mina midagi väga ootan, siis on Mehel käigu pealt teised plaanid tekkinud ja ma passin lõpuks üksi kodus. Urr. Vähemalt ei ole seekord nii traagiline kui eelmine nädal… Hmm, see oli vist täpselt nädal aega tagasi. Siis oli ikka päris kole. Aga noh, kes vana asja meelde tuletab, sel… 😛
Ei jõua ju enam arvutis istuda ja blogisid lugeda, silmad on niigi terve päeva valutanud. Ei viitsi ometigi kööki maasikaid pesema minna.
Oeh. Laiskus, laiskus, lase mind lahti!
Maris saatis mulle lingi uudisega, mis räägib iga-aastase maailma emade ja nende laste heaolu aruande selle aasta tulemustest. Lehitsesin aruannet ennast ka ning tooksin siinkohal ära pingerea 41 esimesel kohal oleva riigiga, mis on aruande kohaselt liigitatud rohkem arenenud maade alla (vähem arenenud riikide listis on 71 ning kõige vähem arenenud riikide listis 34 maad – kui huvitab, leiate need listid aruandest lk 40):
TIER I: More Developed Countries
1. Sweden
2. Norway
3. Iceland
4. New Zealand
5. Denmark
6. Australia
7. Finland
8. Ireland
9. Germany
10. France
11. Netherlands
12. Spain
13. Belgium
14. United Kingdom
15. Switzerland
16. Slovenia
17. Greece
18. Estonia
19. Italy
20. Canada
21. Austria
22. Portugal
23. Lithuania
24. Latvia
25. Hungary
26. Czech Republic
27. United States
28. Slovakia
29. Poland
30. Malta
31. Japan
32. Belarus
33. Luxembourg
34. Croatia
35. Bulgaria
36. Russian Federation
37. Romania
38. Macedonia, the Former Yugoslav Rep. of
39. Moldova
40. Ukraine
41. Albania
Listi esiosa mind eriti ei üllata (ehk vaid Sloveenia eestist kõrgem koht :P). Küll aga tekitab sügavat rahulolu, et Eesti on eespool nii Lätist-Leedust kui ka sellistest igavese heaolu maadest nagu USA-Kanada, Austria ja Luksemburg (mis on Marise sõnul RKP järgi maailma rikkaim maa). Poleks arvanudki. Mõnus! Ja no muidugi see, et UK on 14 🙂
Kui ma välismaal elavate sõpradele mõtlesin, siis pidin jällegi tõdema, et nad on head kohad valinud – kui õeke kunagi lapsi saama hakkab, elab ta selleks kohe maailma parimas riigis ning iirel, kui ta peaks otsustama Hispaaniasse jääda, on ka suhteliselt vedanud 😉 Üks eestlasest tuttav kasvatab praegu Saksamaal kahte väikest last – jällegi, täitsa hea valik!
Ja ma ei teeks elu sees oma blogis sellisest uuringust mingeid omapoolseid kokkuvõtteid ja järeldusi, kui ma praegu ise rase poleks. Naljakas, kuidas elu nii kiiresti nii palju muutuda võib!
Aga ma olen rahul 🙂
Käisin hommikul uues kohas perearsti juures. No ma ei tea, kuidas netis ennist valesti näitas või ma valesti vaatasin, aga ämmaemandatest ja maternity service‘ist pole seal haisugi – jube pisike koht. Nüüd ma siis ei teagi, mis saab. Pean endale kuskilt mujalt ämmaemanda otsima 🙁
Noh, vähemalt on mul perearst… Khm, jah.
Olen viimased tund aega tänase suurürituse tagamaade ja tulemustega tutvunud (isegi BBC-sse jõudis!) ning täiega sillas. Nii kuradi kahju on, et olen ise ära kaugel Londonis ja ei saa sellistest asjadest osa võtta – pea kõik sõbrad-tuttavad käisid.
Aga ma loodan, et seda hakatakse igal aastal kordama ning jälle Eestis elades lähen 100% ise ka!
Huvitav on see, et siin Londonis ei tunne ma üldse nii suurt tahtmist kuskile midagi vabatahtlikult koristama minna. Tegelikult, kui mingi vastav info minuni jõuaks, siis ehk läheks ka, kes teab. Siiani pole lihtsalt jõudnud.
Ma lihtsalt… Ei pea Londonit oma koduks. Inglismaa pole minu kodumaa ja sellega seoses pole mul ka mingit palavat armastust ega tahtmist kõike ümbritsevat muuta (loe: kellegi teise s*tta koristada). Eestis oleks hoopis teine asi…
Aga see on ikkagi minu ajutine kodu ja vähemalt tahan teha kõik enesest oleneva, et minu prügi saaks õigesti sorteeritud ja ära visatud. Uurisime tänagi oma uue korteri omanikult kohalikke prügireegleid ning saime oma üllatuseks teada, et Lambethi linnaosas (ja me oleme siin elanud eelmise aasta juulist saati) on päris esinduslik süsteem – kõik korjamine on tasuta, kui on suuremat prahti, võid neile ette helistada ja ka see viiakse tasuta minema. Või nojah, mis nüüd tasuta – me ju maksame council taxi… Aga hea, kui selle maksmise eest midagi nii lihtsat ja olulist saab 🙂
Ma olengi nüüd Lambethi omavalitsuse kodulehel surfanud ja värskendanud oma teadmisi selle kohta, mis läheb recyclingusse ja mis mitte. Selle nimekirja peaks koos näidetega kohe välja printima ja kuskile nähtavasse kohta kleepima, siis on kõigi võimalike küsitavuste korral alati hea üle kontrollida.
Mul on tõesti hea meel, et saab jälle recyclingut hakata eraldi panema. Siinses vastikus korteris pole mingit süsteemi, kõik prügi läheb ühte kohta. Ja see on täiesti selle maja, selle omaniku ja meie endi süü. Pähh. Lugesin just, et siit tänavalt viiakse reede hommikul pool seitse kõik prügi minema ja ideeliselt peaksid meil olema tasuta oranžid kilekotid, kuhu siis kõik recycling praht panna, aga vat enne tänast ma seda isegi ei teadnud, kotte siin loomulikult pole ja keegi pole meile kohalikust prügisüsteemist midagi rääkinud ka. Vastastikune hoolimatus…
Oh jah. Olen ka mina kilekotitasandil ja roheliseks saamiseni on veel pikk maa. Aga pärast Epu roheraamatu lugemist ei kao need mõtted (mis olid ennegi olemas, aga said nüüd palju konkreetsema suuna) enam kuskile. Ei ole enam tagasiteed.
Edasi rohelisema elu nimel, mis ma muud oskan öelda 🙂
Ja muidugi au ja kiitus kõigile tänastele ära tegijatele Eestis. Loodetavasti olen minagi ühel päeval teie hulgas.