eesti

Laulupidu – palju ilusaid eestlasi

Meie laulupeoseiklus sai alguse ebanormaalselt vara – reede hommikul kell viis. Just siis helises äratuskell, et me jõuaksime asjad kokku pakkida ja kolmveerand kuuest stardivalmis olla – Mehe õde pidi enne kaheksat Tallinnas tööl olema.

Hommik oli iseenesest väga ilus ja päikseline, pärast vaevarikast ärkamist oli tuju hea ja autosõit lõbus. Tallinnas saime auto enda käsutusse ja kulgesime alustuseks Lasnamäele Mehe onu poole, kus oli meie nädalavahetuse peatuspaik.

Pärast mõnetunnist kudemist võtsime ühendust Iirisega ja leppisime kokku hommikusöögikohtingu (tegelikkuses pigem küll lõuna) Kompressoris. Meie saime kõhud maitsvat pannkooki täis, Plika maiustas oma mehuks muutunud püreega:

Hiljem käisime Raekoja platsis Iirise ema esinemist vaatamas ja jalutasime niisama kesklinnas. Lõpuks suundusime tagasi Pelgulinna poole, ostsime veel tee pealt Balti jaama turult maasikaid, ekslesime siis autoga Tallinna tipptunniliikluses ja jäime pea pool tundi hiljaks kohtingule Pipsiga, kellega ma tahtsin XXL kinga üle kaeda.

Väärt pood, kõigi suurejalaliste õnnistus. Hinnad on seal jah keskmisest kallimad (no umbes nii, et rihmikud 700 kr, kinnised kingad 1000 ringis), aga see-eest on ka valik tunduvalt üle keskmise – riiulitäied kingi numbrites 40-45. Ja need on hoopis rohkem minu tüüpi kingad kui Vivian Vaus – seal pakutavast on enamik minu jaoks liiga… Daamilikud, naiselikud. Ma olen sihuke casual tüüpi (ehkki ka Vivianis oli tegelikult ilusaid kingi, käisime korra läbi). Seekord suutsin ennast tagasi hoida, sest raha on hetkel hirmus vähe – igal juhul ei jää ükski suure jalanumbriga naine enam paljajalu. Kui nüüd veel ekstra pikkade pükste pood ka tehtaks… 😛

Õhtul läksime veel Mehe sõpradele külla. Saime imemaitsvat toorjuustukooki metsmaasika toormoosiga ja Plikale kotitäie riideid laenuks.

Laupäeval uimerdasime terve hommikupooliku kodus. Lõpuks välja jõudnuna istusime bussi peale, mille kohta meil õrna aimugi polnud, kuhu see viia võiks, aga millega lootsime kesklinna saada. Olime nimelt Marisega kohtingu kokku leppinud ja sellele niigi kõvasti hiljaks jäänud. Buss, mis ei sõitnud oma tavalist marsruuti pidi, viis meid otsemat teed pidi Kunstiakadeemia peatusse 🙂

Ega meil tegelikult mingeid plaane polnudki – kontsert hakkas alles kell seitse, mõtlesime seni lihtsalt rongkäiku vaadata ja aega veeta. Kuna Maris pidi meie linna jõudmise ajaks juba koori kogunemisele minema, siis hängisime temaga koos ja kuidagi juhtus nii, et käisime EKA kammerkooriga terve rongkäigu kaasa. Tähendab, pärast seda, kui kogu asi oli veninud ja üle tunni hiljaks jäänud – kõigepealt saime me lihtsalt seista ja oodata 😛

Rongkäiku jälgima jõudsime just õigel ajal, Pärnu koolid olid veel tulemata. sain enda oma pildilegi püütud:

Rongkäik oli parim osa laulupeost üldse ja mul on ülihea meel, et selles niiviisi eksprompt osalesime. Peaaegu sama uhke tunne oli, nagu oleks ise laulma läinud!

Me mõlemad oleme muide omal ajal laulupeol esinenud – mina käisin kolmandas klassis mudilaskooriga, Mees on lugematuid kordi tuubat mänginud. Minu laulupeomälestused on tollest ajast paraku pea olematud – rongkäigust ega esinemisest ei mäleta absoluutselt midagi, ainus mälestus on see, et ma ei tohtinud koos teistega koolimajas ööbida, sest mul oli tollal voodimärgamise probleem, pidin ema sõbranna juures olema. Aga rongkäigus ma vast oleks pidanud ikka käima? Ei tea…

Igal juhul oli mul hirmus kahju, et mu riietuses seekord ühtki rahvuslikku elementi polnud – jäid ju ostmata kõik need papud ja kotid ja särgid… Nägin nii palju vahvaid rahvuslikke riideid – traditsiooniliste rahvariiete kõrval oli ka rahvuslikus stiilis kleite, mida hea meelega isegi kannaks, kui kuskilt vaid hankida õnnestuks.

Kontsert ise oli… Oli kah 😛 Nii hiljaks jäi ja ilm kiskus kehvaks. Vähemalt Plika jäi õigel ajal magama – täpselt siis, kui ennast paika seadsime. Algul istusime pinkide vahekäigus murul, hiljem saime pingi peale ka. Õnneks oli meil tekk ja üks vihmakeep, nii et külm ei hakanud. Igal juhul läksime juba peale kümmet ära – Mehe õde oli õnneks nõus meile järele tulema. Kodus oli hea telekast vaadata, kuidas ilma aina hullemaks läks 🙂

Pühapäeva hommikul viis Mees õe tööle, et auto enda käsutusse saada. Mina sain tänu sellele kauem magada, sest Mees oli nagunii üleval ja kantseldas Plikat 😛 Kiire hommikusöök (mille ajal me Plika potikaane ja puulusikaga pappkasti “vangistasime”, sest köögipõrand oli roomamiseks liiga tolmune) ja ühe paiku hakkasimegi laululava poole liikuma.

Pärast ummikutes tuksumist jätsime auto Pirita Selveri parklasse, viisime võtmed õele tagasi, ostsime piknikumaterjali (eelmisel päeval polnud viitsinud seda teha ja pidime kalli raha eest vastikut hamburgerit sööma) ning jalutasime siis lauluväljaku poole.

Tee peal juhtus muide üks äärmiselt tore seik. Leidsime maast pileti – 300-kroonise, selle spets istekoha oma. Arutasime, kuidas oleks võimalik selle omanik üles leida ja jõudsime õige kähku järeldusele, et see on põhimõtteliselt võimatu, sest valjuhääldid välja ei kuuldu ja piletikassasse pole ka mõtet jätta, sest vaevalt tuleks kaotajal pähe sealt küsida. Aga veidi maad edasi minnes nägime seltskonda, kellest üks paaniliselt kotis tuulas. Ja nende pilet see oligi! Välismaalased olid, soomlased vist. Väga õnnelikud olid, et pileti tagasi said ja meil oli niii hea tunne, et omaniku üles leidsime.

Kolme paiku jõudsime viimaks kohale. Algne plaan oli Pipsi ja Markoga kokku saada, aga selleks ajaks olid rahvamassid liiga suured ja helistamine võimatu, nii seadsime ennast hoopis taha aia äärde. Midagi polnud näha, aga veidike kuulda ikka ja vähemalt oli ruumi lapsega mürada:

Hiljem liikusime siiski ettepoole – olime küll suhteliselt kaugel, aga vähemalt nägime midagi. Muuhulgas nägime Kertut-Aimarit ja nende väikest pampu, kes nüüdseks veidi üle kuu aja vana – ta oli niiii pisike ja armas! Kertuga sai muidugi tükk aega juttu aetud, jutt ei lõppe ju kunagi.

Ahhaa, kui võtta üleüldse kokku kõik need inimesed, keda Tallinnas juhuslikult kohtasin, siis… Laupäeval rongkäigu liikuma hakkamist oodates nägin kaht oma eksi tuttavat, kes mõlemad rongkäigus osalesid, rongkäiku vaadates nägin Iirise ema, rongkäiguga kaasa käies Vaska õde, lauluväljaku väravas oli turvamas mu eksi isa (selles ma pole 100% kindel, ma pole teda juba neli aastat näinud, aga minu meelest oli küll tema… Ta mind üldse ei näinud). Pühapäeval sattusime suure vaevaga läbi rahvamassi liikudes täiesti juhuslikult kokku meie kirikuõpetaja ja tema naisega (eriti jabur). Veel nägin suure kõhuga Evkat, hiljem Kertut-Aimarit-pampu, lõpuks veel Geilyt. Hmm, sai vist nüüd kõik. Nii et valdavas enamuses kas mu eksi või Mehe tuttavad 😛 Aga tuttavaid nägusid ikka jätkub!

Pühapäevane kontsert oli laupäevasest igal juhul parem, ehkki oleksin tahtnud seda rohkem kuulata. Järgmise laulupeo ajal läheksingi ainult sellele kontserdile ja valmistuks paremini ette ka – jõuaks nii vara kohale, et leiaks veel normaalse koha (kell kaksteist ehk oleks saanud?), võtaks parema istumisaluse ja KAKS vihmakeepi ja rohkem sooje riideid ja rohkem söögimaterjali… Ja lepiks kõik kohtumised täpselt enne kokku, sest helistada on ju võimatu.

Aga see mass, ühest küljest just see, mis üleva ühtsuse tunde annab, on teisest küljest nii ärritav 😀 Nii et pole välistatud, et järgmine kord istume lihtsalt teleka ees. Seda muidugi juhul, kui mul ei õnnestu teoks teha auahnet plaani mõne kooriga ühineda, et järgmine kord juba kaare all laulda saaks. Ma viisi pean küll, aga ei oska isegi arvata, kui hästi (või halvasti)… Vaatame 😛

Algselt oli plaan õhtuse rongiga tagasi minna, aga kontserdi lõpp venis, ei tahtnud varem ära ka tulla, nii jäime maha. Kuna Mehe onu, kes oli nädalavahetusel maal, tuli linna tagasi, oleks seal ööbides võrdlemisi ülerahvastatud olnud, seega otsisime alternatiive.

Lahendus oli enam ku meeldiv – Ann võttis meid oma tiiva alla. Oma ilusasse korterisse, mille võiks sisustusajakirja panna 🙂 Ja andis meile isegi oma suure voodi, et me kõik kolmekesi ilusti ära mahuks. Ja nagu kõigest sellest veel küllalt poleks – kuna ta oli õhtul Viimsis ema juures grillimas, saime ka meie seal maitsva õhtusöögi. Ohh, õnnistus.

Pikast päevast väsinud Plika tudus magusasti, nägu lömmis:

Esmaspäeval magasime jälle kaua-kaua ja uimerdasime ülejäänud päeva Anni juures maha, kuni oli aeg rongi peale minna. Kilo maasikaid ning kaks ja pool tundi hiljem olimegi õnnelikult Tartus.

Laulupidu on selleks korraks läbi.

Vahva rahvuslik kraam

Alles see oli, kui ma vaimustusin rahvuspapudest. Neid pole ma, muide, siiani tellinud. Miks? No esiteks on see Hiinas tootmise värk turn off. Teiseks on Mehel nii suur jalg, et talle sobivad ainult mulgi papud, mis olid alguses minu lemmikud, talle tahtsime triibulisi Hargla omi (ta oli küll rõõmsalt nõus ka mulgi papusid kandma). Kolmandaks on nüüdseks ka Pärnu papud, mis nii päritolu kui värvi poolest mulle ometigi ideaalsed oleks, aga tegelikult on mul nii mustad kui punased ketsid juba olemas ja… Äkki telliks siis hoopis endale Hargla omad? Ühesõnaga ei suuda otsustada, kellele mida ja kas üldse. Ja juuni lõpp on juba käes, pühad ukse ees, ei tea, kas nüüd tellides näiteks laulupeole jalga panemiseks kohale jõuakski.

EDIT: Kommentaarides mainiti, et viimases Peres ja Kodus on artikkel papude loojast, kus seletatakse muuhulgas ka Hiinas tootmise tagamaid. Lugege ka 😉

Igal juhul luges ema täna rahvusliku mustriga kalossidest ning selle artikli kommentaaridest leidsin lingi, kus müüakse mitmesugust rahvusliku mustriga kraami – kalossid on täitsa olemas ja üks tore firma teeb rahvuslike motiividega T-särke ja kotte.

Kohe täitsa isu tuli igasuguse nänni järele 😛

Ma nüüd istun paar päeva selle mõtte otsas, kuni esialgne vaimustus üle läheb, ja vaatan siis, kas tellin midagi või ei.

Saite nüüd :)

Või mis nüüd siis niiväga saamisest, lihtsalt MrsB blogi lugedes leidsin pool aastat vana artikli Eesti linnade elamisväärsusest (ma ju absoluutselt ei lugenud UK-s elades Eesti ajakirjandust, ei loe suurt nüüdki), mis minus ikka vääägade sügava rahulolu tekitas.

Tegelikult tean ma Eesti linnadest peale Pärnu-Tartu-Tallinna suisa häbiväärselt vähe – mõningates olen kord-paar käinud ja läbi sõitnud, aga mingit põhjapanevat arvamust pole tekkida jõudnud.

Tegelikult mulle hirmsasti meeldib idee päris väikelinnas elamisest (sellises päris väikeses, Pärnust väiksemas), ehkki laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad” on tõenäoliselt ka suhteliselt tõsi… Oeh. Eks igaühele ole oma kodulinn armas, aga meeldiva ja samas ära elatava töö leidmine on ju kohtade väiksusega võrdelises sõltuvuses.

Igatahes panen lõpetuseks (eelkõige enda jaoks) kirja lubaduse hakata Eestimaad avastama – nii linnu kui maakohti. Väikese lapsega välismaale reisimine on nagunii üks tüütu ettevõtmine, niisiis on Eesti korralik läbikammimine igati õigustatud. Annaks jumal, et need plaanid ka reaalsusesse jõuaks.

Märkamisaeg

Ei, ma ei taha rääkida öölaulupeost – kui, siis hiljem ja kaudselt. Tahan rääkida hoopis sellest, et Londonisse kolimine on minu jaoks olnud nii mitmeski mõttes märkamisaeg.

Ma tulin siia, sest Eestis polnud tol hetkel enam midagi asjalikku teha – nii tööalane kui isiklik elu olid standby peal ning tahtsin näha maailma, kuniks mind Eestiga miski püsivalt ei seo, kuniks olen veel noor ja vaba.

Ja ma tulin. Ja ma nägin. Ja ma olen siin teinud nii üht, teist kui ka kolmandat. Ja mul olid plaanid veel kuskile mujale edasi minna, et seal elada…

Aga saatus tahtis teisiti.

Ega ma ei saanud ju vallalinegi olla nii kaua, kui algselt plaanisin. sest, olgem ausad, ma ikka mõtlesin mõnuga ringi tõmmata – siin on ju valikut, nii mis tapab.

Aga saatus tahtis hoopis nii, et ma leiaksin juba kuu aja pärast eestlasest elukaaslase, kellega me oleme Eestis üksteist kohtamata enamik elust samades linnades elanud – kasvanud üles Pärnus, kus meie vanemad elavad üksteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning õppinud samadel aastatel Tartus.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tahtis saatus ka seda, et mina, kõige lastevõõram ja igasugu sünnitamise plaane 5-10 aasta kaugusesse tulevikku lükkav tüüp, jääksin just praegu, 24-aastaselt, täiesti plaanimatult rasedaks.

Lisaks hoolitses saatus selle eest, et minust saaks eestlane – rohkem, kui ma seda kunagi varem olnud olen. Eks ma oleks vast Eestiski elades läinud “Teeme ära” kampaania käigus metsa koristama ja hiljem öölaulupeole… Aga need poleks mulle nii tähtsad tundunud. Eestist eemal olemine võib teha kahte asja – kas inimese oma kodumaast lõplikult võõrutada või seda varasemast paremini hindama panna. Minuga juhtus ilmselgelt viimane.

Eestis elades on kõik rahvuslusega seotu enamasti nii iseenesest mõistetav, et ei mõtle selle peale, ei väärtusta seda. Ma ei väida, et minust on nüüd mingi marurahvuslane saanud, aga… Ma ei tahtnud kunagi minna laulupeole. Ma ei vaadanud kunagi presidendi vastuvõttu. Ma ei pööranud üleüldiselt tähelepanu ühelegi vabariigi aastapäevi puudutavale sündmusele. Ma ei lugenud isegi uudiseid. Mind lihtsalt ei huvitanud.

Üks erand siiski on – olen käinud valimas sellest ajast saadik, kui täisealiseks sain. ALATI. Sest ehkki ma kipun ka arvama, et mis see minu üks hääl ikka loeb, ei jäta ma seda sellepärast andmata – ma tahan anda oma panuse, olgu see kuitahes tähtsusetu. Sest kui minusuguseid on palju, siis meie panus loeb.

Aga nüüd, Eestist kaugel olles, tundub kõik hoopis olulisem. Tahaks rohkem mõtestada lahti eestlaseks olemist, Eestis elamist. Tahaks minna laulupeole. Tahaks rohkem ajaloo ja poliitikaga kursis olla.

Ma tean, et Eesti ühiskonnas on palju nihkes… Aga Londonis elades ja siinseid tingimusi kogedes olen hakanud nägema palju rohkem ka neid asju, mis Eestis hästi on. Asju, mis Eestis elades olid iseenesest mõistetavad.

Ja nii olengi pärast 1,5-aastast Londoni elu hiiglama rõõmus, et saan kolida tagasi Eestisse. Ma olen õnnelik ja oma eluga rahul, rohkem kui kunagi varem. Muidugi on palju kahtlusi, mõningaid kahetsusi, väike mure tuleviku pärast… Aga ma ei mõtle eriti negatiivsetele asjadele, ma ei hooli nendest suuremat. Ma olen eelkõige optimist ja eeldan, et kõik kukub kindlasti kõige paremini välja. Et elu pakub parima lahenduse ka kõigile neile asjadele, mis praegu nii lahtised on.

Ma olen viimasel ajal mõelnud palju kõigile oma mineviku suhetele. See, mis mul siiani meeles, on suures osas positiivne. Mul on hea meel, et mul on olnud nii kirju ja ilus minevik. Aga mul on ka hea meel, et  see kõik on nüüdseks minevik ning et ma olen selle inimesega, kellega ma olen praegu. Selles olukorras, kus ma olen praegu.

Mul pole õrna aimugi, milline mu elu paari kuu pärast olema saab, aga ma olen kindel, et see saab olema ägedam kui enne. Ma lihtsalt ei oska seda veel ette kujutada. Nii kaua võin ainult põnevusega oodata.

Mul on mida oodata, indeed.

EDIT: Muide, mul on täna “sünnipäev” – 24 ja pool aastat 🙂

Scroll to Top