Laulupidu – palju ilusaid eestlasi

Rongkäik oli parim osa laulupeost üldse ja mul on ülihea meel, et selles niiviisi eksprompt osalesime. Peaaegu sama uhke tunne oli, nagu oleks ise laulma läinud!

Me mõlemad oleme muide omal ajal laulupeol esinenud – mina käisin kolmandas klassis mudilaskooriga, Mees on lugematuid kordi tuubat mänginud. Minu laulupeomälestused on tollest ajast paraku pea olematud – rongkäigust ega esinemisest ei mäleta absoluutselt midagi, ainus mälestus on see, et ma ei tohtinud koos teistega koolimajas ööbida, sest mul oli tollal voodimärgamise probleem, pidin ema sõbranna juures olema. Aga rongkäigus ma vast oleks pidanud ikka käima? Ei tea…

Igal juhul oli mul hirmus kahju, et mu riietuses seekord ühtki rahvuslikku elementi polnud – jäid ju ostmata kõik need papud ja kotid ja särgid… Nägin nii palju vahvaid rahvuslikke riideid – traditsiooniliste rahvariiete kõrval oli ka rahvuslikus stiilis kleite, mida hea meelega isegi kannaks, kui kuskilt vaid hankida õnnestuks.

Kontsert ise oli… Oli kah 😛 Nii hiljaks jäi ja ilm kiskus kehvaks. Vähemalt Plika jäi õigel ajal magama – täpselt siis, kui ennast paika seadsime. Algul istusime pinkide vahekäigus murul, hiljem saime pingi peale ka. Õnneks oli meil tekk ja üks vihmakeep, nii et külm ei hakanud. Igal juhul läksime juba peale kümmet ära – Mehe õde oli õnneks nõus meile järele tulema. Kodus oli hea telekast vaadata, kuidas ilma aina hullemaks läks 🙂

Pühapäeva hommikul viis Mees õe tööle, et auto enda käsutusse saada. Mina sain tänu sellele kauem magada, sest Mees oli nagunii üleval ja kantseldas Plikat 😛 Kiire hommikusöök (mille ajal me Plika potikaane ja puulusikaga pappkasti “vangistasime”, sest köögipõrand oli roomamiseks liiga tolmune) ja ühe paiku hakkasimegi laululava poole liikuma.

Pärast ummikutes tuksumist jätsime auto Pirita Selveri parklasse, viisime võtmed õele tagasi, ostsime piknikumaterjali (eelmisel päeval polnud viitsinud seda teha ja pidime kalli raha eest vastikut hamburgerit sööma) ning jalutasime siis lauluväljaku poole.

Tee peal juhtus muide üks äärmiselt tore seik. Leidsime maast pileti – 300-kroonise, selle spets istekoha oma. Arutasime, kuidas oleks võimalik selle omanik üles leida ja jõudsime õige kähku järeldusele, et see on põhimõtteliselt võimatu, sest valjuhääldid välja ei kuuldu ja piletikassasse pole ka mõtet jätta, sest vaevalt tuleks kaotajal pähe sealt küsida. Aga veidi maad edasi minnes nägime seltskonda, kellest üks paaniliselt kotis tuulas. Ja nende pilet see oligi! Välismaalased olid, soomlased vist. Väga õnnelikud olid, et pileti tagasi said ja meil oli niii hea tunne, et omaniku üles leidsime.

Kolme paiku jõudsime viimaks kohale. Algne plaan oli Pipsi ja Markoga kokku saada, aga selleks ajaks olid rahvamassid liiga suured ja helistamine võimatu, nii seadsime ennast hoopis taha aia äärde. Midagi polnud näha, aga veidike kuulda ikka ja vähemalt oli ruumi lapsega mürada:

Hiljem liikusime siiski ettepoole – olime küll suhteliselt kaugel, aga vähemalt nägime midagi. Muuhulgas nägime Kertut-Aimarit ja nende väikest pampu, kes nüüdseks veidi üle kuu aja vana – ta oli niiii pisike ja armas! Kertuga sai muidugi tükk aega juttu aetud, jutt ei lõppe ju kunagi.

Ahhaa, kui võtta üleüldse kokku kõik need inimesed, keda Tallinnas juhuslikult kohtasin, siis… Laupäeval rongkäigu liikuma hakkamist oodates nägin kaht oma eksi tuttavat, kes mõlemad rongkäigus osalesid, rongkäiku vaadates nägin Iirise ema, rongkäiguga kaasa käies Vaska õde, lauluväljaku väravas oli turvamas mu eksi isa (selles ma pole 100% kindel, ma pole teda juba neli aastat näinud, aga minu meelest oli küll tema… Ta mind üldse ei näinud). Pühapäeval sattusime suure vaevaga läbi rahvamassi liikudes täiesti juhuslikult kokku meie kirikuõpetaja ja tema naisega (eriti jabur). Veel nägin suure kõhuga Evkat, hiljem Kertut-Aimarit-pampu, lõpuks veel Geilyt. Hmm, sai vist nüüd kõik. Nii et valdavas enamuses kas mu eksi või Mehe tuttavad 😛 Aga tuttavaid nägusid ikka jätkub!

Pühapäevane kontsert oli laupäevasest igal juhul parem, ehkki oleksin tahtnud seda rohkem kuulata. Järgmise laulupeo ajal läheksingi ainult sellele kontserdile ja valmistuks paremini ette ka – jõuaks nii vara kohale, et leiaks veel normaalse koha (kell kaksteist ehk oleks saanud?), võtaks parema istumisaluse ja KAKS vihmakeepi ja rohkem sooje riideid ja rohkem söögimaterjali… Ja lepiks kõik kohtumised täpselt enne kokku, sest helistada on ju võimatu.

Aga see mass, ühest küljest just see, mis üleva ühtsuse tunde annab, on teisest küljest nii ärritav 😀 Nii et pole välistatud, et järgmine kord istume lihtsalt teleka ees. Seda muidugi juhul, kui mul ei õnnestu teoks teha auahnet plaani mõne kooriga ühineda, et järgmine kord juba kaare all laulda saaks. Ma viisi pean küll, aga ei oska isegi arvata, kui hästi (või halvasti)… Vaatame 😛

Algselt oli plaan õhtuse rongiga tagasi minna, aga kontserdi lõpp venis, ei tahtnud varem ära ka tulla, nii jäime maha. Kuna Mehe onu, kes oli nädalavahetusel maal, tuli linna tagasi, oleks seal ööbides võrdlemisi ülerahvastatud olnud, seega otsisime alternatiive.

Lahendus oli enam ku meeldiv – Ann võttis meid oma tiiva alla. Oma ilusasse korterisse, mille võiks sisustusajakirja panna 🙂 Ja andis meile isegi oma suure voodi, et me kõik kolmekesi ilusti ära mahuks. Ja nagu kõigest sellest veel küllalt poleks – kuna ta oli õhtul Viimsis ema juures grillimas, saime ka meie seal maitsva õhtusöögi. Ohh, õnnistus.

Pikast päevast väsinud Plika tudus magusasti, nägu lömmis:

Esmaspäeval magasime jälle kaua-kaua ja uimerdasime ülejäänud päeva Anni juures maha, kuni oli aeg rongi peale minna. Kilo maasikaid ning kaks ja pool tundi hiljem olimegi õnnelikult Tartus.

Laulupidu on selleks korraks läbi.