Pärnu on mu kodulinn, seal olles tuleb tihti nostalgia. Eriti siis, kui on kuum suvi, nagu oli eelmisel nädalal. Kohe tekkis tunne, et tahaks kauemaks jääda, rahulikult oleskleda ja aeg maha võtta. See tunne kahaneb muidugi võrdväärselt ilmade jahenemisega 😉
Üks osa Pärnu suvest on kindlasti rõdul mõnulemine:
Plika aitas vanaemal ajalehti lugeda:
Kui tavaliselt kipume Pärnus peamiselt autoga liiklema, siis nii kuuma ilmaga oleks see patt. Nii jalutasime neljapäeval kesklinna. Näitasin Mehele oma kunagist kooliteed, mida algklassides igapäevaselt läbitud sai. Tee peale jäid vahvad konteinerid. Palju ägedamad kui tavalised, mida igal pool näha võib!
Arutlesime isekeskis, kuskohas see kaamera olla võiks. Vahest kase otsas…
Linna jalutasime mööda Aisa tänavat, kus ma sain jällegi nostalgiliselt meenutada noid aegu, kui veel lasteaiaealisena enne Maisse kolimist Kaidil külas käisin. Üritasin üles leida ust, mille taga toona alati linnulaulu kuulda võis. Paraku ei leidnud.
Siis tahtsin Mehele üle aia oma lapsepõlvekodu näidata, aga kuna aeda enam ees polnud, jalutasime õue. Aias oli kõik tundmatuseni muutunud – seal, kus mu mälestusis olid lillepeenrad, on nüüd vaid muru. Kuna köögiaken oli pärani lahti, läksime ja helistasime uksekella ka – selles korteris elab praegu üks minu onudest oma naisega. Olidki juhuslikult mõlemad kodus, nii et tegime väikse ekspromtkülaskäigu. Viimane kord käisin seal vist 2001. aastal – paljugi on sellest ajast muutunud, aga palju on ka samaks jäänud. Väljastpoolt ei tunne maja enam vaat et äragi, see on korda tehtud ja teist värvi, aed ja õu on mõlemad pea tundmatuseni muutunud. Korteris on nüüd dušinurk ja soe vesi ning kohati uued tapeedid, aga mööbel on enamikus sama. Mäherdune nostalgia 🙂
Lõpuks linna jõudnud, saime korraks Mehe sõbraga kokku ja juba oli aeg koju tagasi minna – lõunasöök ootas. Pärast seda läksime aga linna tagasi, saime Kaidiga kokku ning hiljem taas Mehe sõpradega – nende õhutusel sai mindud kuulama sihukest jaburat bändi:
Etteruttavalt võin ära öelda, et mina seda kellelgi kuulata ei soovita. Kõige esimene lugu oli “Ain’t No Sunshine” kõige koledam versioon, mida ma eales kuulnud olen. Võtsin seda isiklikult, see on nimelt “meie” laul – kunagi Londonis meie esimestel tutvumispäevadel näitasin Mehele Notting Hilli ja üks minu selle filmi lemmiklugudest hakkas ka talle kangesti meeldima…
Aga nii kaua, kuni bänd veel ei esinenud, oli meil võrdlemisi lõbus:
Ja lahkumise hetkeks oli meie lauaalune selline (Plika pidas kamapallidega õhtusöömaaega):
Pingback: Üks vanem Pärnu mälestus » Tikri Päevaraamat