Abielust ja kooselust
Kui sain orkutis kirja, et annaksin oma hääle abielu toetuseks, siis mõtlesin – miks mitte, mina toetan abiellumist igati. Aga sinna lehele sattudes tekkis tõrge – andnuks ma hääle mehe ja naise vahelisele abielule, oleks mul olnud tunne, et olen samas andnud hääle samasooliste abielu vastu. Seega panin akna lihtsalt kinni ega mõelnud rohkem.
Aga kuna teema on viimasel ajal väga popp ja kõik kirjutavad, ma siis kirjutan ka.
Ma olen igati abielu poolt. Kui kaks inimest on kindlad, et nad on üksteise jaoks õiged, siis minu meelest on abiellumine igati õige tegu. Samas pooldan ma abielueelset kooselu – mina küll põrsast kotis ei ostaks. Eriline respect muidugi neile, kes süütutena abielluvad, see on tõeline julgustükk. Mul on ka üks selline sõber ja tema on küll väga õnnelik, nii et see võib ka toimida 🙂 Lihtsalt – mina tahan enne järele proovida. Seksi ja kooselu ja kõike. Kui pärast seda on inimene ikka veel ainus ja õige, siis on abiellumine mu meelest väga hea idee.
Samas… Mul pole absoluutselt mitte midagi nende vastu, kes otsustavad, et abielu pole nende jaoks. Ma ei arva, et nad midagi valesti teeks, see on ju igaühe enda asi.
Kui mängu tulevad lapsed, siis on abielu mu meelest iseäranis oluline. Ma usun, et lapsel on hea kasvada üles traditsionaalses perekonnas, kus kõigil on üks nimi.
Rasedus või laps ongi tihti abiellumise põhjuseks, või ehk oleks õigem öelda katalüsaatoriks? Paljudel on ju mõtted juba ammu, lihtsalt teoks saavad alles siis. Enne lapse sündi abielluda on paberimajanduse poole pealt kindlasti kõige lihtsam – siis tulevad sünnitunnistusele juba kõik ühe nimega. Samas ei soovi paljud (sealhulgas mina) suure kõhuga abielluda – eks see sõltub suuresti sellest, kui suurt pidu tahetakse, millal rasedusest teada saadakse. Pole ju mingi probleem abielluda enne lapse sündi, kui organiseerimisega kiiresti ühele poole saada ja kõht sobival aastaajal (Eestis siis suvel või selle ümbruses) veel liiga suur pole. Mõnda ei häiri kõht üldse… Kõik sõltub kõigest.
Saan aru ka neist, kel perekonnas lapsed olemas, aga pulmad lükkuvad majanduslikel põhjustel edasi. Kuni see aeg muidugi liiga pikaks ei veni. Esimestel eluaastatel pole lapsel igatahes emaga erinevast nimest sooja ega külma 😉
Ja otse loomulikult olen ma samasooliste abielude poolt. Mina ei usu, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab välja ravida. Mina arvan, et see on sünnist saati geenides – inimestel on erinev juuste, silmade ja nahavärv, samamoodi seksuaalsus. Alati on enamused ja vähemused, aga ma pole kunagi aru saanud sellest, miks vähemusi nii tihti taga kiusatakse. Mulle ei lähe kuidagimoodi korda, mida inimesed oma magamistoas teevad, mind ei häiri samasooliste paaride avalikus kohas käest kinni käimine, õrnuseavaldused jms. Rõveduste vastu olen ma küll, jaa, aga rõvedalt ameleda võivad eri soost paarilised täpselt samamoodi.
On üks teema, mida ma pole veel enese jaoks selgeks mõelnud – samasooliste paaride ja lapsendamisega seotu. Ma olen vist pigem poolt, samas näen ka probleeme… Aga õnneks ei sõltu minu arvamusest midagi.
Üldiselt – minu p*rset see ei torgi, tehku igaüks täpselt nii, kuidas talle endale kõige paremini sobib. Aga siis peaks ka olema võrdsed võimalused, mida praegu kõigil paraku pole.
Ahjaa, kooselu seadustamine? Ma olen pigem vastu. See võiks olla hädaabinõu samasooliste paaride jaoks, kuni nende abiellumine pole lubatud, aga mis puutub mees-naine suhtesse, siis ilmalik abielu on lõppeks samamoodi tükk allkirjadega paberit, mis annab paarile seaduslikud eelised – kõik üleslöömine ja pidutsemine on sealjuures vaba valik, keegi pole kohustatud. Nii et ma ei näe mingit vajadust kooselu seadustamise järele, et niisama koos elavad paarid saaks abielupaaridega seaduse silmis võrdsed õigused. Kui te neid tahate, aga mitte pidu – minge registreerige ära. Võib ju samad nimed jätta, mitte sõrmuseid kanda, isegi mitte kellelegi öelda. Riigilõiv, paar allkirja, tükk paberit ja korras. Milleks asju keerulisemaks ajada ja uusi seadusi välja mõelda – aitab täiesti sellest, kui olemasolevasse seadusse kirjutada juurde klausel, mis lubaks samasooliste abielud. Niisama lihtne see ongi.
Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.
“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.
…