eesti

Abielust ja kooselust

Kui sain orkutis kirja, et annaksin oma hääle abielu toetuseks, siis mõtlesin – miks mitte, mina toetan abiellumist igati. Aga sinna lehele sattudes tekkis tõrge – andnuks ma hääle mehe ja naise vahelisele abielule, oleks mul olnud tunne, et olen samas andnud hääle samasooliste abielu vastu. Seega panin akna lihtsalt kinni ega mõelnud rohkem.

Aga kuna teema on viimasel ajal väga popp ja kõik kirjutavad, ma siis kirjutan ka.

Ma olen igati abielu poolt. Kui kaks inimest on kindlad, et nad on üksteise jaoks õiged, siis minu meelest on abiellumine igati õige tegu. Samas pooldan ma abielueelset kooselu – mina küll põrsast kotis ei ostaks. Eriline respect muidugi neile, kes süütutena abielluvad, see on tõeline julgustükk. Mul on ka üks selline sõber ja tema on küll väga õnnelik, nii et see võib ka toimida 🙂 Lihtsalt – mina tahan enne järele proovida. Seksi ja kooselu ja kõike. Kui pärast seda on inimene ikka veel ainus ja õige, siis on abiellumine mu meelest väga hea idee.

Samas… Mul pole absoluutselt mitte midagi nende vastu, kes otsustavad, et abielu pole nende jaoks. Ma ei arva, et nad midagi valesti teeks, see on ju igaühe enda asi.

Kui mängu tulevad lapsed, siis on abielu mu meelest iseäranis oluline. Ma usun, et lapsel on hea kasvada üles traditsionaalses perekonnas, kus kõigil on üks nimi.

Rasedus või laps ongi tihti abiellumise põhjuseks, või ehk oleks õigem öelda katalüsaatoriks? Paljudel on ju mõtted juba ammu, lihtsalt teoks saavad alles siis. Enne lapse sündi abielluda on paberimajanduse poole pealt kindlasti kõige lihtsam – siis tulevad sünnitunnistusele juba kõik ühe nimega. Samas ei soovi paljud (sealhulgas mina) suure kõhuga abielluda – eks see sõltub suuresti sellest, kui suurt pidu tahetakse, millal rasedusest teada saadakse. Pole ju mingi probleem abielluda enne lapse sündi, kui organiseerimisega kiiresti ühele poole saada ja kõht sobival aastaajal (Eestis siis suvel või selle ümbruses) veel liiga suur pole. Mõnda ei häiri kõht üldse… Kõik sõltub kõigest.

Saan aru ka neist, kel perekonnas lapsed olemas, aga pulmad lükkuvad majanduslikel põhjustel edasi. Kuni see aeg muidugi liiga pikaks ei veni. Esimestel eluaastatel pole lapsel igatahes emaga erinevast nimest sooja ega külma 😉

Ja otse loomulikult olen ma samasooliste abielude poolt. Mina ei usu, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab välja ravida. Mina arvan, et see on sünnist saati geenides – inimestel on erinev juuste, silmade ja nahavärv, samamoodi seksuaalsus. Alati on enamused ja vähemused, aga ma pole kunagi aru saanud sellest, miks vähemusi nii tihti taga kiusatakse. Mulle ei lähe kuidagimoodi korda, mida inimesed oma magamistoas teevad, mind ei häiri samasooliste paaride avalikus kohas käest kinni käimine, õrnuseavaldused jms. Rõveduste vastu olen ma küll, jaa, aga rõvedalt ameleda võivad eri soost paarilised täpselt samamoodi.

On üks teema, mida ma pole veel enese jaoks selgeks mõelnud – samasooliste paaride ja lapsendamisega seotu. Ma olen vist pigem poolt, samas näen ka probleeme… Aga õnneks ei sõltu minu arvamusest midagi.

Üldiselt – minu p*rset see ei torgi, tehku igaüks täpselt nii, kuidas talle endale kõige paremini sobib. Aga siis peaks ka olema võrdsed võimalused, mida praegu kõigil paraku pole.

Ahjaa, kooselu seadustamine? Ma olen pigem vastu. See võiks olla hädaabinõu samasooliste paaride jaoks, kuni nende abiellumine pole lubatud, aga mis puutub mees-naine suhtesse, siis ilmalik abielu on lõppeks samamoodi tükk allkirjadega paberit, mis annab paarile seaduslikud eelised – kõik üleslöömine ja pidutsemine on sealjuures vaba valik, keegi pole kohustatud. Nii et ma ei näe mingit vajadust kooselu seadustamise järele, et niisama koos elavad paarid saaks abielupaaridega seaduse silmis võrdsed õigused. Kui te neid tahate, aga mitte pidu – minge registreerige ära. Võib ju samad nimed jätta, mitte sõrmuseid kanda, isegi mitte kellelegi öelda. Riigilõiv, paar allkirja, tükk paberit ja korras. Milleks asju keerulisemaks ajada ja uusi seadusi välja mõelda – aitab täiesti sellest, kui olemasolevasse seadusse kirjutada juurde klausel, mis lubaks samasooliste abielud. Niisama lihtne see ongi.

Minu-sarjast, peamiselt Eestist ja Hispaaniast

Ma ei kirjuta kunagi raamatu- ega filmiarvustusi, see ei ole minu rida. Kui üldse, siis ütlen, kas meeldib või mitte. Aga pärast “Minu Eestit ja “Minu Hispaaniat tekkis veidi rohkem mõtteid, mida tahaks kirja saada.

Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.

Esiteks kindlasti see, et enesearmastus on ikka kõige suurem 😉 Kui teised Minu-sarja raamatud pakuvad midagi eelkõige mingist konkreetsest maast või lihtsalt reisimisest huvitatud inimestele, siis Eesti huvitab ju kõiki eestlasi. Topelt huvitav on lugeda arvamust oma kodumaast ameeriklase silme läbi. Pealegi sellise ameeriklase silme läbi, kes RÄÄGIB EESTI KEELT! Kus seda enne nähtud on? No ja naispoolele imponeerib veel kindlasti ka armastuse teema, mis on eriti köitev, kuna tegu on tõestisündinud looga.

Kõigele eelpoolmainitule lisaks veel tervet raamatut läbiv mõnus huumor – kui Abikaasa seda loeb, kuulen ikka aeg-ajalt diivani poolt kostvaid naeruturtsatusi ning küsides, mis sel hetkel nalja teeb, tuleb alati meelde, et jajah – naersin selle peale isegi. Too esimene öö, kui raamatust ühe jutiga kaks kolmandikku läbi lugesin, kostus köögist üpris tihti minu naerupurskeid.

Ootan huviga järgmisi osi.

“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.

Raamatut läbivaks emotsiooniks jäi minu puhul: appike, ma ei teadnudki, et asjad seal nii p*rses on – kurdan siin UK bürokraatia ja lugematute Eesti hädade üle, aga Hispaaniaga võrreldes on elu ju lausa lust ja lillepidu!

Ma ei ole kunagi Hispaaniast suurt midagi teadnud – minu jaoks seostus see vaid mõnusa kliimaga vahemeremaaga, kus on temperamentsed elanikud 🙂 Ehk siis täiesti pealiskaudne, mittemidagiütlev ja positiivne arvamus. Noh, tundub, et bürokraatia on seal veel hullem kui Inglismaal. Samuti noorte olukord pärast ülikooli lõpetamist ning oma kodu muretsemise raskused – hm, tegelikult oli Eestiski veel enne mulli lõhkemist sama lootusetu seis, aga vähemalt sealt raamatust jäi mulje, et Hispaanias on veel hullem. Ja no Eestis ei elata ju 35-aastaseks saamiseni vanematega!

Immigrantide teema oli väga kodune, elan ju Londonis. Hispaanias aga on neid ilmselt vähem – siinmaal küll bussis probleemi ei teki, et mustade kõrvale ei taheta istuda… Ja siin minu meelest immigrantidesse vaikimisi halvasti ei suhtuta, kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest.

Jah, ka minule ei meeldi teatud inimtüübid – hoolimata soost, rassist, nahavärvist või seksuaalsetest eelistustest. Mulle ei meeldi näiteks need, kes ei üritagi tööd otsida, vaid selle asemel riigi kulul council house‘ides elavad – nendele laiskadele värdjatele makstakse toetusi meie raske tööga (muig, nüüd küll vaid Abikaasa tööga, mina ju kodune) teenitud palgast maha läinud maksudest. Jah, ma olen igati nõus, et sotsiaalkorterid on väga vajalik ja tänuväärne asi, mida võib vajada igaüks, kel elus halvasti vedanud – aga need peaksid olema ajutised peavarjud seniks, kuni endale jala alla saad, mitte aastatepikkune mugav äraelamisviis. Milleks siis üldse tööd otsida, kui riik võimaldab niisamagi elamist?

Samamoodi ei meeldi mulle bussides lärmajad, tänaval ülbajad ja lagastajad… Ja no pole saladus, et kõike seda ja eelmises lõigus mainitut seostatakse siin eelkõige mustadega. Kuskilt jäi meelde üks mõte, mis on mu meelest väga tabav: kindlasti on palju intellingentseid musti, me lihtsalt ei puutu nendega igapäevaselt kokku. Kindlasti on paljud mustadest lastest pigem hästi kasvatatud – aga neid ei pane me tähele, sest nad tegelevad mujal oma normaalsete hobidega, selle asemel, et bussis lärmata. Ilmselt võib viga olla ka lihtsalt selles, et olen alati elanud piirkonnas, kus on palju musti – mida vähem valgeid silmapiiril on, seda väiksem on ju ka tõenäosus, et nad millegi (ebameeldivaga) silma jääks.

Ahhaa, ja siis ei seedi ma veel inimesi, kes tulevad võõrale maale tööle/elama, teevad seda aastaid ja ei räägi sõnagi selle maa keelt. Siinkohal tuleb eestlase mõttesse paratamatult umbkeelne Vene vanamutike ning londonlasele näiteks Poola lihttööline.

Nii et mis puutub immigrantide teemasse, samastan ma end Hispaania mõistes vist pigem kohalikega, kes kurdavad, kuidas nemad teenivad raha ja maksavad makse, millest kõik immigrantidest hädalised siis elatuvad. Ja ma ütlen ausalt – ma ei suhtu ühessegi musta ega poolakasse põhjuseta eelarvamusega. Pigem vastupidi – kõik need, keda isiklikult lähemalt tunnen, on väga lahedad inimesed. Nii et mingid sterotüübid on küll paratamatult tekkinud, aga ma lähtun konkreetsest olukorrast, mitte inimese nahavärvist ega rahvusest. Ses mõttes on kõik minu jaoks tühjad lehed ja kujundavad mu arvamuse oma käitumisega.

Hehee, kaldusin teemast täiesti kõrvale, tulid lihtsalt teised mõtted, mis olid juba ka ammu peas ja tahtsid välja kirjutamist. Pöördudes tagasi Hispaania juurde, siis kas teie kujutaksite ette, et abordi tegemine oleks lubatud ainult vägistamise, loote väärarengu või otsese ohu korral ema tervisele ja elule? Ma olen põhimõtteline abordivastane – mina ise teeksingi seda vaid noil põhjustel. Aga see ei tähenda, et ma oma arvamust teistele peale surun – minu jaoks on iseenesestmõistetav, et selline asi on naise oma vaba valik. Minu meelest on täiesti inimvabaduse vastane kuritegu nad sellest ilma jätta…

Üleüldine naistesse suhtumine tundub seal ka endiselt palju kiviaegsem olevat – tähendab, ma tean, et Eestistki pole see veel päriselt kadunud, ma tean, et Hispaanias on asi viimaste aastatega tunduvalt paranenud, aga üldiselt tundub Eesti siiski edumeelsem olevat. Või on mul lihtsalt selline tutvusringkond? 😉

Neid asju oli veelgi, aga ma ei viitsi rohkem meelde tuletada. Igatahes tekkis minus küsimus, mis Hispaanias peale mõnusa ilma ja sõbralike inimeste veel head on? Ilusat loodust on igal maal, ehkki see on loomulikult piirkonniti erinev. Mind huvitaks just need argumendid, mis peaks mind ahvatlema näiteks sinna elama minema. Selle raamatu lugemise järel olen igatahes õnnelik, et sündisin eestlase, mitte hispaanlasena. Ja elama ei kisu sinna mitte kõige vähemalgi määral, ehkki turistitama läheksin hea meelega.

Kui juba üldiseks arvustamiseks läks, siis Minu-sarjast olen lugenud veel Epu Ameerikaid, need said juba väga ammu ostetud. Aga nende kohta ma küll mingeid sellist sorti mõtteid kirja panna ei oska – olen Epu tegemistele ju tema blogi kaudu igiammust aega kaasa elanud, see on kuidagi hoopis teine asi. Mulle väga meeldis muidugi, selles pole kahtlust. Soovitan kõigile 🙂 Ja isegi Abikaasa avaldas soovi neid lugeda – eks ta saab seda kunagi siis, kui me oleme jälle Eestis tagasi ja väga hästi ära pakitud raamatukastid lahti kiskunud.

Nüüd tahaks veel rohkem kogu Minu-sarja endale koju riiulisse. Ma olen ka suur reisimise fänn, nii huvitav on erinevate inimeste erinevaid kogemusi lugeda. Ei jõua ära kiruda, et ei ostnud neid raamatuid siis, kui osa sarjast raamatulaadal 50 krooniga müügil oli – poes on ju kolm korda kallim. Miks ma ei hakanud seda sarja algusest peale ostma, ah? Ühekaupa võiks seda lõbu endale lubada…

aga mis ma siin ikka hädaldan – passin järgmistele blogikampaaniatele ja soodukatele peale, küll see sari mul lõpuks täies mahus riiulisse saab 😛

Ajaloohuviline

Aeg-ajalt jõuan ma väga veidraid teid pidi mingite mõteteni, mida kroonivad ootamatud teod.

Kogu tänane saaga sai alguse lihtsalt sellest, et väljas oli äärmiselt s*tt ilm – tugev tuul ja vihm, sihuke paras torm. Sellepärast tuhnisin natuke netis, et üritada leida vastust mind juba ammu huvitanud küsimusele, milline Euroopa riik on ideaalseima kliimaga. Minu jaoks on ideaalne kliima nelja aastaajaga, kus talvel on lund, aga pole väga külm (max -5 vms), kevadel ja sügisel on pikalt soe, suvi on mõnusalt päikseline ja soe, aga mitte liiga palav, võimalikult vähese vihmaga, aga mitte liiga kuiv. Ühesõnaga et oleks neli aastaaega, mitte liiga külm, mitte liiga kuum, palju päikest, vähe vihma, võimalikult kaua soe ja talvel lumi ehk täielik utoopia – kõike muud saaks, aga lumega talve sinna juurde kohe kindlasti mitte. Aastaringne suvi oleks ka puruigav – ma jumaldan värvilist sügist ja kevade tärkamist. Iseenesest on siinne kliima peaaegu sobiv, aga võiks veel vähem vihma ja rohkem päikest olla. No, mis teie arvate, kus oleks hea elada?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Oma otsingute käigus hakkasin mõtisklema endistest NL riikidest ning kuna ma polnud päris kindel, millised need täpselt on, siis jällegi googeldasin ja sain teada, et oh imet, kõik need pisikesed kahtlased Ida- (või pigem Kagu-… või Lõuna-?) Euroopa riigid seal all (Makedoonia, Sloveenia, Rumeenia jne) polegi kunagi NLi kuulunud, Euroopast ainult Baltikum, Ukraina ja Valgevene (oli vist nii või juba unustasin midagi? ei viitsi uuesti üle ka vaadata). Päris häbi hakkas. Samas jäi aga kripeldama, et mingi vallutamise vms teema nende ülejäänud riikidega nagu ka ikka oli, nii et kui leidsin ingliskeelsel Euroopa kaardil riigi nimega F.Y.R.O.M ning tõlgendasin seda pärast pisukest mõtlemist täitsa iseseisvalt ja õigesti Former Yugoslav Republic of Macedonia, siis tuli kohe meelde, et jajah, mingi Jugoslaavia teema on ähmaselt tuttav küll. Ehkki ma ise oleks pakkunud, et Jugoslaavia on mingi endine riik ja kõik. No tuli välja, et hoopis NL laadne poliitiline ühendus, nii et… Ses mõttes ikka seos on, sarnased asjad.

Ühesõnaga ma jõudsin jälle selleni, mida ma tegelikult juba ammu tean – et ajaloost ei tea ma miskit. Mul juhtus ajalooga nimelt selline kahetsusväärne lugu, et kui see tund kunagi viiendas klassis tuli, siis kuidagi läks minust mööda see hetk, kui pandi paika esimene kontrolltöö, nii et ma ei teadnud sellest midagi ja ma ei olnud selleks õppinud, seega oskasin sinna kirjutada ainult õpikust meelde jäänud kaldkirjas meelelahutusliku osa, kuidas kunagi kogemata pronks avastati 😀 Ja sain kolme. Üldse vist sain poolaasta kokku kolme – ja mina, seni ikka peamiselt viieline, sain ilmselt sihukese alateadliku negatiivse laksu, et ei suutnud kogu ülejäänud kaheksa aasta jooksul ajaloosse positiivselt suhtuda. Minu jaoks jäi see nõmedaks mõttetuks aineks, mida tuli lihtsalt tuupida ja mis ajas mulle judinad peale. Ma olen üldse kogu oma kooliaja kõike tuupinud, selle asemel, et loogiliselt õppida, seda viimast ma hästi ei oska. Samas eesti keel ja mate tulid küll loogiliselt… Võta siis kinni. Igatahes mul ei õnnestunudki ajaloo koondhindeid kunagi viie peale pingutada, mitte ükski poolaasta, neli oli minu lagi.

Nii ma siis olen elanud 25 aastat teadmisega, et ajalugu on nõme 😀 Samas ennast sellest eriti häirida laskmata, sest no milleks mulle kõik see jama? Nojaa, oleks muidugi kena kõigest mingeid üldiseid teadmisi omada, lai silmaring ja nii, aga ma tõesti ei tundnud sellest reaalset puudust. Mulle piisas täiesti ainsatest ajalootundidest meelde jäänud teadmistest, mis sisaldasid maailmasõdade toimumisaastaid ja fakti, et Jüriöö ülestõus toimus 1343 (no hea number, jäi lihtsalt meelde) 😛 Okei, no tegelikult ma üht-teist tean ikka veel, aga tõepoolest VÄGA vähe ja mul puuduvad ilmselt teadmised enamikest paljudele iseenesestmõistetavatest asjadest.

Tegelikult olen ma viimase paari aasta jooksul ikka mõned korrad mõelnud ka, et võiks ju rohkem teada. Et nüüd on koolist piisavalt palju aega möödas – peaks vaikselt oma lõbuks hakkama seda teemat uurima, et mingid üldteadmised siiski omandada. Aga seni polnud ma uitmõtetest kaugemale jõudnud ega ses suunas mingeid konkreetseid samme astunud.

Aga pärast kõiki tänaseid mõtteid tekkiski lõpuks konkreetne tahtmine. Otsisin netist, millist raamatut Euroopa üldajaloo kohta kõige enam soovitatakse ning tellisin lõpuks selle – hiiglama paksu juraka, aga kommentaarides kiideti piisavalt, loodan, et meeldib siis mulle ka ja saab ikka läbi 🙂 Kui siis veel huvi peaks olema (pidavat paljude sõnul olema just selliselt kirjutatud, et tahaks kõigesse veel enam süvitsi minna), siis vaatasin juba välja, et see raamat peaks jätkuks hea olema ja aitab kõiki neid seoseid ja värke veel paremini mõista.

Kui Euroopaga ühel pool, siis võiks ju teised maailmajaod ka ette võtta või ehk mingi üldise maailma ajaloo alustuseks… Lõpuks ehk isegi Euroopa riigid süvitsi. Aga eks me näe, kauaks mul seda entusiasmi jätkub, võib-olla jääb esimenegi raamat pooleli 😉

Ahhaa, ja siis veel muidugi Eesti ajalugu, sellest tahaks ju üldse kõige rohkem teada. Uurisin natuke netist, milline raamat võiks hea olla, aga ega ma suurt ei leidnud. Ajalooõpikuid on meeletus koguses, neist saaks kindlasti miskit… Kuna mulle aga meeldivad kompaktsed kõik-vajalik-ühtede-kaante-vahel raamatud, siis kõige asjalikum leid tundus olevat vist alles ca nädal tagasi poodidesse jõudnud Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu“, mis väidetakse olevat kõige põhjalikum ja ülevaatlikum eesti ajaloo raamat üldse – just see, mida mul vaja. Jõuluvana, see on vihje sinule – sa ju muretsesid pärast seda, kui ma “Minu Eesti” poolteist kuud varem välja lunisin, et ei tea, mida mulle siis õigel ajal tuua.

Lõpetuseks üks teemasse hästi sobiv foto – seda vaatepilti ei näe just sageli. Nii harva, kui Abikaasa üldse loeb, on see kasulik kirjandus. Aga näe, Justini “Minu Eesti” pani ka tema lugema 😛 Okei, see pole ka päris ilukirjandus, aga siiski…

CIMG9440

Vaipa pole täna heegeldanud, sest värvilisi kilekotte ei saanud ja õnneks leidsin piisavalt muid köitvaid teemasid. Pöial valutab juba vähem, ehk homseks on täitsa korras – ehkki mul pole absoluutselt aimu, kust ma hommegi neid kotte saama peaksin. Igatahes sõrmed endiselt kihelevad, tahaks edasi teha.

Heegeldamine ja ajalugu – kes oleks seda võinud arvata? Vahel hämmastan ennastki.

Ilus oled, Eestimaa

Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.

Neljapäevahommikune start Pärnust:

Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:

Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.

Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?

Aeg olla tänulik

Vanasti oli mul kombeks nuriseda (vähemalt mõttes) selle üle, et sündisin nii hilja – sain ju iseseisvaks ja täiskasvanuks just buumiajal. Kadestasin neid, kes olid minust nii palju vanemad, et olid suutnud võtta eluasemelaenu enne, kui hinnad metsikult tõusma hakkasid – kelle laenumakse õige pea järsku naeruväärselt väike tundus ning soetatud kodu näis justkui poolmuidu saadud.

Kui ma sain natuke vanemaks, kadestasin lisaks veel neid, kes olid Eesti Vabariigi tuleku ajal piisavalt vanad ja kogenud, et uue aja alguses kergesti raha teha. Tundus, et minu jaoks on kõik võimalused mööda läinud ning tulevik paistis tume: mul polnud piisavalt tasuvat tööd, et oma kodu soetamisele üldse mõelda – ja isegi kui oleks olnud, tundus ainus võimalus oma kodu saamiseks olevat 30-aastane laenuorjus.

Ega ma toona oma kodust eriti kaugemale ei mõelnudki – see on ju ikka iga inimese esimene vajadus ja suurim soov.

Ma mõtlen viimasel ajal tihti: aga mis siis, kui mul oleks tol hetkel olnud hea töökoht? Kas ma oleksin läinud sama teed, mis nii paljud? Kas ma oleksin osanud ette näha, et majanduse õitseng ei kesta igavesti? Et palgad ei tõuse igavesti? Et võib tulla kriis? Praegu tundub see küll nii iseenesestmõistetav – miski ei saa olla igavene. Aga tagantjärele, kui tagajärjed juba käes, on ju nii hea targutada. Kas ma ikka oleks selle peale juba siis tulnud?

Teate, ma kahtlen selles sügavalt. Ma olin nii noor, ma ei mõelnud sellistele asjadele. Ma lihtsalt elasin üürikorteris oma noort muretut peost suhu elu. Kirusin vahel majandust, mis paistis nii ebaõiglane, kuid enamiku ajast ma lihtsalt noile asjadele ei mõelnud, sest vahendeid polnud nagunii.

Nüüd, tagantjärele, oskan ma vaid kergendunult ohata ja tänada. Tänada jumalat selle eest, et ma olin siis veel nii noor ja loll ning et mul polnudki vahendeid, mida ma oleksin võinud oma nooruses ja lolluses kergekäeliselt ja pikemalt mõtlemata ära kasutada. Ma ju tunnen ennast, palju otsusi sai (saab 🙂 ) tehtud impulsiivselt, hetketujust tingituna.

Ma olen hakanud uudiseid lugema. Vähemalt uudiste pealkirju 😀 Sisu loen kindlasti alla poole kõigest, mis kirjutatakse, aga asi seegi. See on kodus istumise tulemus – kui ma ei viitsi parasjagu midagi asjalikku teha ja on vabam hetk, istun ikka arvutis. Uudiste lugemine on vähemalt mingil määral hariv meelelahutus.

Mida rohkem ma loen, seda tänulikum ma olen. Samas tunnen ma ennast ka järjest lollimana. Mind pole poliitika ega majandus kunagi suuremat huvitanud, need on mu meelest igavad. Aga praegu, kus ma loen valikuliselt uudiseid ja nende kommentaare – ma pean tõdema, et ma ei saa paljust aru. Ma ei oska näha suurt plaani ja seoseid asjade vahel. Ma ei oska näha, mis mille tagajärjel toimus. Põhiliselt kõik praegu kurdavad ja siunavad või tänitavad, et see oli ju ette näha. Süüdistatakse absoluutselt kõiki: (teisi) inimesi, valitsust, panku, keda iganes.

Ma muudkui loen ja loen, igaühe argumentides tundub olevat mingi tõde. Argumentides, mis on sageli üksteisele täiesti vastukäivad. Ja lõpuks jõuan ma järeldusele, et ma ei julge mitte midagi arvata – ma ei tea midagi majandusest, ma ei tea midagi poliitikast. Ma ei tea, kellel on õigus. Ma ei tea, kes on süüdi.

Ma pean ennast intelligentseks inimeseks. Ma arvan endast kohe üpris hästi. Hoolimata sellest, et on nii palju asju, mis mind ei huvita ja millest ma midagi ei tea. Ma olen seni leidnud, et polegi vaja teada.

Aga vaadates seda, mis ümberringi toimub, jõuan ma järjest enam selleni, et oleks vaja teada. Et mul oleks vaja olla mitmeski valdkonnas hoopis palju haritum. Et näha suurt pilti ja teha tulevikus arukamaid otsuseid. Ma jõuan järjest rohkem järeldusele, et igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on oma otsuste eest vastutav. Jah, ümberringi toimuv mõjutab meid, aga otsustajaks oleme ikkagi me ise.

Niisiis ma üritan ennast nüüd harida. Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub, aga ma annan oma parima.

Igal juhul tundub mulle, et hoolimata oma vähestest teadmistest olulistes valdkondades olen ma siiski õigel teel – osalt tänu juhusele, osalt tänu oma tõekspidamistele. Nii olen ma hetkel suhteliselt noor, natuke targem, natuke ettevaatlikum ja suhteliselt võlavaba (see õppelaenu 15k mind kuigivõrd ei kõiguta). Seega on kõik teed valla. Kõik olulised otsused on alles ees.

Elu tundub nii suur ja põnev väljakutse. Ma kavatsen sellest parima võtta.

Scroll to Top