Ilus oled, Eestimaa

Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.

Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?

Järgmiseks oli plaanitud söögipaus Rakveres. Kõigepealt jäi aga puhtjuhuslikult tee peale ette Rakvere linnus ning lambad ja kitsed. Linnalapsel vaimustus missugune!

Lõunastasime inglise pubis Old Victoria (koduleht on neil vigane, aga aadressiks Tallinna 27), kus oli tõeliselt äge terrass – väga omapärase kujundusega ja sopiline, erinevate lillede, kivimüüri, sillakese ja veesilmaga, üks laud oli näiteks õunapuu all. Ma ei mäletagi, et ma oleks kunagi varem nii ilusat terrassi näinud.

Magustoiduks oli jäätis, Plikale jäid ainult pulgad:

Sõitsime mõnda aega mööda põhjarannikut ning põikasime korraks ka mere äärde. Mina, vana loodusefänn, pildistan sellistes kohtades alati tunduvalt rohkem, kui mõisates ja muuseumides (õnneks on mu ema samasugune fotopede nagu mina – temaga koos reisides võin aeg-ajalt vabamalt võtta, sest tema pildistab ka alati hirmpalju):

Ülejäänud õhtupooliku veetsime ema soovil tema esivanemate juuri otsimas. Sai ühes kirikus käidud ja mitmed mõisad üle vaadatud. Kuna mind see teema niiväga ei huvitanud, siis ma ei lasku detailidesse.

Kurgesid nägime oma teekonnal kohe hulgim. Ei tea, kas see on mingi märk või… 😛

Ööbimiskohaks valitud Nippon House oli tõeliselt tore koht. Koduleht on neil nii fancy, et selle järgi ootaks ehk miskit uhkematki, aga tegelikkuses on seal lihtne ja mõnus. Peale meie ööbis seal parasjagu terve grusiinidest jalgpallimeeskond, nii et igal pool oli mustapäiseid noormehi.

Ööbimise hind sisaldas ka ujula kasutust. Jõudsime kohale õhtul veidi enne üheksat ning selleks hetkeks oli veekeskus täiesti tühi – põhimõtteliselt oli meil seal privaatpidu. Veekeskuseks on seda vist küll veidi palju nimetada – suur bassein, lastebassein ja mullivann. Jällegi – väike ja mõnus 🙂 Ujula oli kümneni lahti ja Plika just autos magama jäänud – saime rahus sulistada, kuniks tema magusasti basseini veerel turvatoolis põõnas.

Järgmisel hommikul käisime pärast hommikusööki juba kõik ujumas, see oli Plika teine kord basseinis – ta veetis lõbusalt aega ja magas hiljem nagu nott.

Nii et Nippon House oli igati mõnus ja soovitame seda julgelt teistelegi, kui sealkandis soodsa hinnaga öömaja vaja. Teenindus oli ka super – kõik olid sõbralikud ja vastutulelikud, teenindajaid oli nii eestlasi kui venelasi, aga kõik oskasid ilusti keelt (ema uuris enne teisi kohti ka ning mõned neist olid ikka täiesti umbkeelsed).

Reedesesse plaanis kuulus Peipsi kallast pidi sõitmine. Mustvees tegime söögipausi kohvik-baaris Ankur, kus toidud olid meeldiva hinnaga (kõige kallim praad vist 55 krooni) ja absoluutselt jumalikud.

Vaatasime üle vanausuliste kiriku (või oli see palvemaja?):

Mustvees pesitseb aeg-ajalt ka meie sugulasi ja ehkki esialgsete uuringute kohaselt ei pidavat neid seal hetkel viibima, tuli välja, et üks mu onutütar oli oma pojaga täitsa olemas. Meile tehti maja peal ringkäik ja saime Peipsi järves ujumas käia ja üldse oli hirmus tore 🙂

Teine suur reedene sihtmärk peale Peipsi kalda oli Elistvere loomapark. Jõudsime sinna õhtupoolikul ning saime teada, et see ongi suvel parim aeg – rohkem lootust loomi näha, päeval on nad päikese eest varjus.

Oli jällegi hästi tore koht – ilus kujundus (vahvad puuskulptuurid ja igasugused lilled ja…), palju huvitavat vaatamist, palju loomi… Ja hea aura. Sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna, erinevatel aastaaegadel näiteks – alati näeb midagi uut.