Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nĂ€dala neljapĂ€eval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jĂ”udnud ikka enne, kui nĂ€dal hiljem. Kuna olin eilsest Ă”htust tĂ€nase Ă”htuni netita, andis see vĂ”imaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu ĂŒldse ĂŒhele poole saanud oleks.
NeljapÀevahommikune start PÀrnust:
Esimesena tegime peatuse ĂŒldsegi mitte plaanis olevas Kirna mĂ”isas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kĂ”ik peaksid tervisele hullult hĂ€sti mĂ”juma. Muuseas oli seal ĂŒks tore kass, kes ennast Mehe sĂŒlle pressis, mis siis, et lapse kĂ”rval eriti ruumi polnud:
Esimene plaanipĂ€rane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt nĂ€ha, kust see PĂ€rnu jĂ”gi siis Ă”ieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid nĂ€itasid valesti ning kohale jĂ”udsime ainult tĂ€nu lahkete kohalike juhatusele – ĂŒks proua tuli meiega pĂ€ris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv vĂ”ssakasvanud rajaots kĂ€tte nĂ€idata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplĂ€tudega oli kohati nii libe, et tĂ€itsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mĂ”nus, allika nĂ€gime Ă€ra, sĂŒda on rahul. Ja sĂ”bralik proua lasi meil tagasi jĂ”udes porised jalad ka aiavoolikust ĂŒle.
Muideks, mis vĂ€rk sellega on, et nii mina kui Mees mĂ€letame kooliajast selgesti, et PĂ€rnu jĂ”gi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nĂŒĂŒd lugesin, et hoopis VĂ”handu ja 162 km?
JÀrgmiseks oli plaanitud söögipaus Rakveres. KÔigepealt jÀi aga puhtjuhuslikult tee peale ette Rakvere linnus ning lambad ja kitsed. Linnalapsel vaimustus missugune!
LĂ”unastasime inglise pubis Old Victoria (koduleht on neil vigane, aga aadressiks Tallinna 27), kus oli tĂ”eliselt Ă€ge terrass – vĂ€ga omapĂ€rase kujundusega ja sopiline, erinevate lillede, kivimĂŒĂŒri, sillakese ja veesilmaga, ĂŒks laud oli nĂ€iteks Ă”unapuu all. Ma ei mĂ€letagi, et ma oleks kunagi varem nii ilusat terrassi nĂ€inud.
Magustoiduks oli jÀÀtis, Plikale jÀid ainult pulgad:
SĂ”itsime mĂ”nda aega mööda pĂ”hjarannikut ning pĂ”ikasime korraks ka mere ÀÀrde. Mina, vana loodusefĂ€nn, pildistan sellistes kohtades alati tunduvalt rohkem, kui mĂ”isates ja muuseumides (Ă”nneks on mu ema samasugune fotopede nagu mina – temaga koos reisides vĂ”in aeg-ajalt vabamalt vĂ”tta, sest tema pildistab ka alati hirmpalju):
ĂlejÀÀnud Ă”htupooliku veetsime ema soovil tema esivanemate juuri otsimas. Sai ĂŒhes kirikus kĂ€idud ja mitmed mĂ”isad ĂŒle vaadatud. Kuna mind see teema niivĂ€ga ei huvitanud, siis ma ei lasku detailidesse.
Kurgesid nĂ€gime oma teekonnal kohe hulgim. Ei tea, kas see on mingi mĂ€rk vĂ”i… đ
Ăöbimiskohaks valitud Nippon House oli tĂ”eliselt tore koht. Koduleht on neil nii fancy, et selle jĂ€rgi ootaks ehk miskit uhkematki, aga tegelikkuses on seal lihtne ja mĂ”nus. Peale meie ööbis seal parasjagu terve grusiinidest jalgpallimeeskond, nii et igal pool oli mustapĂ€iseid noormehi.
Ăöbimise hind sisaldas ka ujula kasutust. JĂ”udsime kohale Ă”htul veidi enne ĂŒheksat ning selleks hetkeks oli veekeskus tĂ€iesti tĂŒhi – pĂ”himĂ”tteliselt oli meil seal privaatpidu. Veekeskuseks on seda vist kĂŒll veidi palju nimetada – suur bassein, lastebassein ja mullivann. JĂ€llegi – vĂ€ike ja mĂ”nus đ Ujula oli kĂŒmneni lahti ja Plika just autos magama jÀÀnud – saime rahus sulistada, kuniks tema magusasti basseini veerel turvatoolis pÔÔnas.
JĂ€rgmisel hommikul kĂ€isime pĂ€rast hommikusööki juba kĂ”ik ujumas, see oli Plika teine kord basseinis – ta veetis lĂ”busalt aega ja magas hiljem nagu nott.
Nii et Nippon House oli igati mĂ”nus ja soovitame seda julgelt teistelegi, kui sealkandis soodsa hinnaga öömaja vaja. Teenindus oli ka super – kĂ”ik olid sĂ”bralikud ja vastutulelikud, teenindajaid oli nii eestlasi kui venelasi, aga kĂ”ik oskasid ilusti keelt (ema uuris enne teisi kohti ka ning mĂ”ned neist olid ikka tĂ€iesti umbkeelsed).
Reedesesse plaanis kuulus Peipsi kallast pidi sÔitmine. Mustvees tegime söögipausi kohvik-baaris Ankur, kus toidud olid meeldiva hinnaga (kÔige kallim praad vist 55 krooni) ja absoluutselt jumalikud.
Vaatasime ĂŒle vanausuliste kiriku (vĂ”i oli see palvemaja?):
Mustvees pesitseb aeg-ajalt ka meie sugulasi ja ehkki esialgsete uuringute kohaselt ei pidavat neid seal hetkel viibima, tuli vĂ€lja, et ĂŒks mu onutĂŒtar oli oma pojaga tĂ€itsa olemas. Meile tehti maja peal ringkĂ€ik ja saime Peipsi jĂ€rves ujumas kĂ€ia ja ĂŒldse oli hirmus tore đ
Teine suur reedene sihtmĂ€rk peale Peipsi kalda oli Elistvere loomapark. JĂ”udsime sinna Ă”htupoolikul ning saime teada, et see ongi suvel parim aeg – rohkem lootust loomi nĂ€ha, pĂ€eval on nad pĂ€ikese eest varjus.
Oli jĂ€llegi hĂ€sti tore koht – ilus kujundus (vahvad puuskulptuurid ja igasugused lilled ja…), palju huvitavat vaatamist, palju loomi… Ja hea aura. Sinna tasub ikka ja jĂ€lle tagasi minna, erinevatel aastaaegadel nĂ€iteks – alati nĂ€eb midagi uut.
Ja siis pÔrutasimegi Tartusse tagasi.
Tore reis oli.












































































Pildid on lihtsalt imelised!
AitÀh jagamast!
Jamaika siin kĂŒsis mu kĂ€est paar pĂ€eva tagasi, et kas ma igatsen Eestis elamist. Vastasin pĂ€rast mĂ”ningast mĂ”tlemist, et peamiselt igatsen Eesti loodust. Ja need looduspildid on tĂ€pselt sihukesed, et liigutavad hinge. TĂ”eline Eesti Ilu. Jah, Eesti loodust igatsen ma kĂŒll.
see teine orava pilt on ullult Ă€ge! đ