Ajaloohuviline

Aeg-ajalt jõuan ma väga veidraid teid pidi mingite mõteteni, mida kroonivad ootamatud teod.

Kogu tänane saaga sai alguse lihtsalt sellest, et väljas oli äärmiselt s*tt ilm – tugev tuul ja vihm, sihuke paras torm. Sellepärast tuhnisin natuke netis, et üritada leida vastust mind juba ammu huvitanud küsimusele, milline Euroopa riik on ideaalseima kliimaga. Minu jaoks on ideaalne kliima nelja aastaajaga, kus talvel on lund, aga pole väga külm (max -5 vms), kevadel ja sügisel on pikalt soe, suvi on mõnusalt päikseline ja soe, aga mitte liiga palav, võimalikult vähese vihmaga, aga mitte liiga kuiv. Ühesõnaga et oleks neli aastaaega, mitte liiga külm, mitte liiga kuum, palju päikest, vähe vihma, võimalikult kaua soe ja talvel lumi ehk täielik utoopia – kõike muud saaks, aga lumega talve sinna juurde kohe kindlasti mitte. Aastaringne suvi oleks ka puruigav – ma jumaldan värvilist sügist ja kevade tärkamist. Iseenesest on siinne kliima peaaegu sobiv, aga võiks veel vähem vihma ja rohkem päikest olla. No, mis teie arvate, kus oleks hea elada?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Oma otsingute käigus hakkasin mõtisklema endistest NL riikidest ning kuna ma polnud päris kindel, millised need täpselt on, siis jällegi googeldasin ja sain teada, et oh imet, kõik need pisikesed kahtlased Ida- (või pigem Kagu-… või Lõuna-?) Euroopa riigid seal all (Makedoonia, Sloveenia, Rumeenia jne) polegi kunagi NLi kuulunud, Euroopast ainult Baltikum, Ukraina ja Valgevene (oli vist nii või juba unustasin midagi? ei viitsi uuesti üle ka vaadata). Päris häbi hakkas. Samas jäi aga kripeldama, et mingi vallutamise vms teema nende ülejäänud riikidega nagu ka ikka oli, nii et kui leidsin ingliskeelsel Euroopa kaardil riigi nimega F.Y.R.O.M ning tõlgendasin seda pärast pisukest mõtlemist täitsa iseseisvalt ja õigesti Former Yugoslav Republic of Macedonia, siis tuli kohe meelde, et jajah, mingi Jugoslaavia teema on ähmaselt tuttav küll. Ehkki ma ise oleks pakkunud, et Jugoslaavia on mingi endine riik ja kõik. No tuli välja, et hoopis NL laadne poliitiline ühendus, nii et… Ses mõttes ikka seos on, sarnased asjad.

Ühesõnaga ma jõudsin jälle selleni, mida ma tegelikult juba ammu tean – et ajaloost ei tea ma miskit. Mul juhtus ajalooga nimelt selline kahetsusväärne lugu, et kui see tund kunagi viiendas klassis tuli, siis kuidagi läks minust mööda see hetk, kui pandi paika esimene kontrolltöö, nii et ma ei teadnud sellest midagi ja ma ei olnud selleks õppinud, seega oskasin sinna kirjutada ainult õpikust meelde jäänud kaldkirjas meelelahutusliku osa, kuidas kunagi kogemata pronks avastati 😀 Ja sain kolme. Üldse vist sain poolaasta kokku kolme – ja mina, seni ikka peamiselt viieline, sain ilmselt sihukese alateadliku negatiivse laksu, et ei suutnud kogu ülejäänud kaheksa aasta jooksul ajaloosse positiivselt suhtuda. Minu jaoks jäi see nõmedaks mõttetuks aineks, mida tuli lihtsalt tuupida ja mis ajas mulle judinad peale. Ma olen üldse kogu oma kooliaja kõike tuupinud, selle asemel, et loogiliselt õppida, seda viimast ma hästi ei oska. Samas eesti keel ja mate tulid küll loogiliselt… Võta siis kinni. Igatahes mul ei õnnestunudki ajaloo koondhindeid kunagi viie peale pingutada, mitte ükski poolaasta, neli oli minu lagi.

Nii ma siis olen elanud 25 aastat teadmisega, et ajalugu on nõme 😀 Samas ennast sellest eriti häirida laskmata, sest no milleks mulle kõik see jama? Nojaa, oleks muidugi kena kõigest mingeid üldiseid teadmisi omada, lai silmaring ja nii, aga ma tõesti ei tundnud sellest reaalset puudust. Mulle piisas täiesti ainsatest ajalootundidest meelde jäänud teadmistest, mis sisaldasid maailmasõdade toimumisaastaid ja fakti, et Jüriöö ülestõus toimus 1343 (no hea number, jäi lihtsalt meelde) 😛 Okei, no tegelikult ma üht-teist tean ikka veel, aga tõepoolest VÄGA vähe ja mul puuduvad ilmselt teadmised enamikest paljudele iseenesestmõistetavatest asjadest.

Tegelikult olen ma viimase paari aasta jooksul ikka mõned korrad mõelnud ka, et võiks ju rohkem teada. Et nüüd on koolist piisavalt palju aega möödas – peaks vaikselt oma lõbuks hakkama seda teemat uurima, et mingid üldteadmised siiski omandada. Aga seni polnud ma uitmõtetest kaugemale jõudnud ega ses suunas mingeid konkreetseid samme astunud.

Aga pärast kõiki tänaseid mõtteid tekkiski lõpuks konkreetne tahtmine. Otsisin netist, millist raamatut Euroopa üldajaloo kohta kõige enam soovitatakse ning tellisin lõpuks selle – hiiglama paksu juraka, aga kommentaarides kiideti piisavalt, loodan, et meeldib siis mulle ka ja saab ikka läbi 🙂 Kui siis veel huvi peaks olema (pidavat paljude sõnul olema just selliselt kirjutatud, et tahaks kõigesse veel enam süvitsi minna), siis vaatasin juba välja, et see raamat peaks jätkuks hea olema ja aitab kõiki neid seoseid ja värke veel paremini mõista.

Kui Euroopaga ühel pool, siis võiks ju teised maailmajaod ka ette võtta või ehk mingi üldise maailma ajaloo alustuseks… Lõpuks ehk isegi Euroopa riigid süvitsi. Aga eks me näe, kauaks mul seda entusiasmi jätkub, võib-olla jääb esimenegi raamat pooleli 😉

Ahhaa, ja siis veel muidugi Eesti ajalugu, sellest tahaks ju üldse kõige rohkem teada. Uurisin natuke netist, milline raamat võiks hea olla, aga ega ma suurt ei leidnud. Ajalooõpikuid on meeletus koguses, neist saaks kindlasti miskit… Kuna mulle aga meeldivad kompaktsed kõik-vajalik-ühtede-kaante-vahel raamatud, siis kõige asjalikum leid tundus olevat vist alles ca nädal tagasi poodidesse jõudnud Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu“, mis väidetakse olevat kõige põhjalikum ja ülevaatlikum eesti ajaloo raamat üldse – just see, mida mul vaja. Jõuluvana, see on vihje sinule – sa ju muretsesid pärast seda, kui ma “Minu Eesti” poolteist kuud varem välja lunisin, et ei tea, mida mulle siis õigel ajal tuua.

Lõpetuseks üks teemasse hästi sobiv foto – seda vaatepilti ei näe just sageli. Nii harva, kui Abikaasa üldse loeb, on see kasulik kirjandus. Aga näe, Justini “Minu Eesti” pani ka tema lugema 😛 Okei, see pole ka päris ilukirjandus, aga siiski…

CIMG9440

Vaipa pole täna heegeldanud, sest värvilisi kilekotte ei saanud ja õnneks leidsin piisavalt muid köitvaid teemasid. Pöial valutab juba vähem, ehk homseks on täitsa korras – ehkki mul pole absoluutselt aimu, kust ma hommegi neid kotte saama peaksin. Igatahes sõrmed endiselt kihelevad, tahaks edasi teha.

Heegeldamine ja ajalugu – kes oleks seda võinud arvata? Vahel hämmastan ennastki.

6 thoughts on “Ajaloohuviline”

  1. Noh kogu see idaeuroopa krempel kuni idasaksamaani ning lõunas Ungari ja riikidega piki Austria, Jugoslavia, Kreeka ja Türgi piiri välja oli ju Varssavi pakti abil kätest seotud. Jugoslaavia suutis küll ise küllalt jõudu omava "väikese nsvliiduna" pktist hoiduda, kuid oli sellest hoolimata suure vennaga liidus. Teisel pool Jugoslaaviat lõi veel Albaania kaasa. Kuigi tsehhid ja poolakad olid justkui vabad riigid, siis Praha kurikuulus kevadine veresaun ja sarnased sündmused Poolas ja Ungaris hoidsid vene tankide ohtu pidevalt ülal. Riikides valitsesid kompartei kohalikud rakukesed, nööride abil tihedalt nõukliidu juhtnööridega seotud. Kuigi Austria idaosa vabastati ka vene tankide toel, siis lääneliitlased olid siiski suutnud mägisesse lääneaustriasse juba enne sisse tungida ja lõpptulemusel vähemalt austrias ei õnnestunud NSVLil nukuvalitsust tekitada ega ka riiki kaheks lõhestada nagu Saksamaa puhul läks. Austria oli ka jagatud sektoriteks, ka Viin ise mitmete riikide ühise kontrolli all,

  2. oi tikker, sul on siis palju lugeda, ma arvasin, et eestis on ajalugu paremal tasemel koolides kui usas, aga ju siis enam pole.
    muuseas, londoni linn kubiseb huvitavast ajaloost, tasub uurida.

  3. See, et mina ajaloost midagi ei tea, on puhtalt mu isiklik kiiks, mis sundis mind kõik pähe tuubitu sama kiiresti unustama. Eesti koolide ajaloo programmile pole mul absoluutselt mitte midagi ette heita. Arvan küll, et tase on parem kui USAs.

  4. Pole kunagi mõistnud, milleks tuubitakse. Kasu sest ju ei ole, kuidas sa viitsisid? Äärmiselt sihitu tegevusena tundub. Sisuliselt aru saades on ju palju lihtsam meelde jätta; või siis üldse mitte teemaga tegeleda.

  5. Ajaloo kohta soovitaksin pigem Wikipeediast lugeda, kui üritada kõige paremat raamatut otsida. Wikipeedia kajastab enamasti mitmete eri poolte nägemusi ja pürgib neutraalsusele. Samuti saad ise valida, mille kohta rohkem tahaksid lugeda. Talk page'idel on enamasti jäljed poleemikast, mida antud teema tekitab.
    Eesti ajaloo sügavamaks mõistmiseks soovitan ajakirja "Akadeemia". Ka vanemaid numbreid. Vähemalt paar artiklit on alati pühendatud Eesti ajaloole, enamasti tgeletakse teemadega rohkem süvitsi, nii et tausta on parem mõista, kui pealiskaudsemal ülevaatel, samuti on see huvitavam.
    Teadmishimu on üks ilusamatest inimese iseloomuomadustest.

  6. Miks ma tuupisin? Sest oli vaja läbi saada. Miks ma loogiliselt ei õppinud? Sest ma ei osanud, sest mind ei huvitanud, sest oli alateadlik blokk. Ma olin siis laps, jumal hoidku. Hiljem oli juba harjumus.

    Minu lemmikained keskkoolis olid eesti keel ja matemaatika. Geograafia oli põnev, aga ka seal oli palju pähe õppimist. Keemia oli huvitav ainult alguses, kuni sellest aru sain. Kirjanduse tunnis oli küll lõbus kirjanike elulugusid kuulata, aga neidki sai hiljem samamoodi pähe tuubitud. Kõik muu oli tüütus, millest tuli sellegipoolest kuidagi läbi saada.

    Ka ülikooliajal tuupisin enamik asju lihtsalt pähe ja unustasin pärast seda sama kiiresti ära. Miks? Taaskord ei pakkunud huvi, ei saanud aru, aga oli vaja sellegipoolest läbi saada.

    Miks ma siis üldse seda eriala õppima läksin, kui ei huvitanud? Sest kõik läksid ülikooli, kuidas siis minagi teisiti. Ja tundus, et see võiks mulle sobida. No ja siis oli juba õppemaksule nii palju kulutatud, et ei olnud enam mõtet pooleli jätta – kõrgharidust tõendav paber kulub ära isegi siis, kui oma erialal ei tööta.

    Kõigest sellest on mulle tekkinud eelarvamus, et ma ei oskagi loogiliselt õppida. Ma ei tea… Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi sellist õppisin, mis mind tõesti huvitas. Keskkoolis ei saa valida, on etteantud õppekava. Ülikoolis läksin erialaga alt, ehkki muidu oli seal väga tore.

    Ma loodan, et nüüd vaikselt oma lõbuks uurides hakkan igasugu asjadest ka loogilisemalt aru saama, nii et need paremini, nö iseenesest meelde jääksid – nüüd, kus ma enam EI PEA meelde jätma, on kogu see protsess tunduvalt mõnusam.

    Eks me näe, ütles pime…

    Mis Wikisse puutub, siis hetkel tean ma nii vähe, et mul ei ole mingit konkreetset huvi. Tahan just üldist ja algusest peale, et mingid sündmused ja seosed enda jaoks selgeks teha ja lahti mõtestada. Siis saan neid teemasid edasi uurida, millest rohkem teada tahan.

    Ja mulle meeldib raamatuid lugeda 🙂 Arvutis istun nagunii liiga palju. Raamatud on palju mõnusamad ja ei riku nii palju silmi kah.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.