Nonoh, pannes kirja plusse-miinuseid ära kolimise asjus, sai London just Eesti uudiseid lugedes ühe rasvase plussi juurde.
Ma olin täiesti unustanud Eesti suvede suurima nuhtluse – SÄÄSED. Krt, eelmine suvel oli neid üle mõistuse palju, see aasta siis jälle? EI TAHA!
Argh.
Aprill möödub vaikselt.
1-9. mai on Maris külas.
11-17. mai oleme Plikaga Rootsis, vaatame värske ilmakodaniku üle ja kohtume ka vanaemaga.
20-27. mai on Krissu külas.
30. mai varahommikul hakkame tõenäoliselt Eesti poole sõitma. See kuupäev võib veel paari päeva võrra edasi nihkuda, aga oleme praamipiletite hindu vaadanud – suht samad, elamise pakib ühe päevaga kokku küll, mis siin ikka hädavajalikust kauem passida. Kuna 31. mai on esmaspäev ja riigipüha, siis on Abikaasa viimane tööpäev juba 28. mai 🙂
Ühesõnaga jälle Eestisse. Päriseks, kuivõrd me seda enam öelda saame. Ütleme siis nii, et hetkel UK-sse tagasipöördumise plaane pole. Sai pikalt ja tõsiselt kaalutud, aga kuna Abikaasa nii palju palka juurde ei saanud, et oleks olnud mõtet siia jääda, siis otsustasime Eesti kasuks – kokku hoidma peaks mõlemal pool, Eestis on küll väiksemad palgad, aga ka odavam elada + sõbrad ja perekond. Kahe väikese lapsega tunduvalt etem.
Ja seekord kolime hoopistükkis Pärnusse. Täpsematest plaanidest räägin ehk kunagi hiljem, aga otsus sai tehtud vägagi oluliste argumentide põhjal. Eks näis, kuidas Abikaasa tööga olema saab, aga midagi ikka leiab või ehk mõtleme välja, mis asja ise ajama hakata või siis tutvuse kaudu… Kuidagi saab kindlasti hakkama.
Sihukesed plaanid siis. Ja ma olen nendega üpris rahul 🙂
Alati on neid, kes väidavad, et Eestis on kõik nii p*rses, oleks viimane aeg minema kolida, mujal on ju palju parem. Või tänavad jumalat, et seda tegid (enne kui asi hullemaks läks). Masu süvenemisega selliste avalduste osakaal üha kasvab.
Ja kui kuskil eestlaste välismaale kolimine teemaks võetakse (näiteks siin), siis on alati küllaga kommentaarides ilkujaid: näe, kõrgharidusega eestlased teevad võõras riigis sibitööd, kulutavad enamik palgast mõttetu jagatud eluaseme üüri maksmisele ja on hullult rahul, sest välismaal on ju kõik parem.
Mina ei saa aru ei ühtedest ega teistest. Ma ei kolinud londonisse sellepärast, et Eestis oleks minu arvates nõme. Esimesel korral oli minu isiklikus elus lihtsalt seisak, tundus põnev natuke maailma avastada. Teisel korral sai ajendiks tööpakkumine, mis tol hetkel majanduslikult mõttekas ja ka muidu ahvatlev tundus.
Aga Eesti on ja jääb armsaks kodumaaks. Kodune võib olla ka mujal, aga see päris kodu, ühes pere ja sõprade ja rahvusliku arusaamise ning kaasmaalaste veidrustega… See on ikka ainult Eestis.
Ma olen ilmselt liiga harjunud vaatama kõiki asju eelkõige positiivsest küljest. Kui keegi küsib, miks ma kolisin Londonisse või tagasi Eestisse, siis loetlen esmajärjekorras ette ikka kõik need head asjad, mis ajendasid tagasi kolima. Jaa, kindlasti mainin lõpetuseks ka probleeme ja asjaolusid, mis tolle koha, kust parasjagu ära kolisin, vähem ahvatlevaks muutsid ning kolimisplaani üldse võimalikuks tegid… Enamasti jõuan ma aga selleni, et ehkki eelmises kohas oli äge, siis uues on veel ägedam. Lihtsalt – ajaga muutub kõik, meie soovid ja vajadused ja olukorrad ja…
Minu meelest on arusaamatu kuskil elada ja viriseda, kui halvasti kõik on. Kui ei meeldi, siis on kolm varianti. Kui võimalik, tee midagi asja parandamiseks. Kui mitte, siis lepi sellega – ela oma elu ja ära mõtle halvale, mille muutmine pole sinu võimuses. Kui enam tõesti ei kannata, siis koligi ära sinna, kus su meelest parem on. Aga lihtsalt paigal olla ja vinguda, kui halb kõik on? Midagi mõttetumat annab välja mõelda.
Ühesõnaga… Minu meelest on täiesti normaalne see, et inimesed (loe: eestlased) kolivad aeg-ajalt välismaale. Reisimine ja võõrsil elamine avardab nii tohutult maailmapilti ja annab kogemusi. On neid, kes tulevad hiljem tagasi, sest Eesti on ikkagi kodu. On ka neid, kes jäävadki võõrsile, sest neile tundub seal parem ja kodusem… Või on seal näiteks armastus 🙂 Ja mõlemat pidi on okei! Tänapäeval on see ju nii tavaline, elada välismaal. Ikka seal, kus endal kõige parem on.
Aa, aga mis mu jutu mõte on? Ega suurt polegi. Igaühe elu on tema enda valik – targad tegutsevad, rumalad ainult virisevad. Peaksin ilmselt lihtsalt vähem ajaleheartiklite kommentaare lugema 🙂
Tegelikult on sel jutul isiklikum perspektiiv ka, aga sellest mõni teine päev.
Eesti suurimad plussid: kodu, perekond, sõbrad
Londoni suurimad plussid: kliima, inimeste sõbralikkus, valikuvõimalus
London on küll kodune, aga Inglismaast ei saa kunagi mu kodumaad. Meie perekond on ja jääb Eestisse, suur enamik meie sõpradest ka.
Kliima… See on kõige hellem teema. Ma olen külmavares ja päikesenarkomaan, hea ilm mõjutab nii palju! Samas ma loodan sellele, et kui on hea soe mõnus kodu, siis on kliimat kergem taluda 🙂 Ja ma ei usu näiteks, et minu jaoks oleks hea lahendus ka aastaringselt soe maa, ma jumaldan nelja aastaaega!
Inimeste sõbralikkus – usun, et Eestis läheb asi järjest paremaks. Et nii inimesed tänaval kui klienditeenindajad muutuvad järjest positiivsemaks, lahkemaks, viisakamaks. Ja MINA, mina ise saan ju alati viisakas ja sõbralik olla ning ennast negatiivsusest mitte häirida lasta – see ongi peamine.
Valikuvõimalus… Eks seegi läheb Eestis ajaga paremaks. Ja pole mingi probleem internetist tellida või kord-paar aastas Londonis käia – shoppamas, sõpradel külas ja kõike muud tegemas, mille järgi igatsus tekib. Sest London on igavesti südames, sellega olen ammu leppinud.
Igatahes pole mõtet karta, et me igavesti siia jääme. Kõigest eelnevast peaksite isegi aru saama, et seda ei juhtu 🙂
Liine kirjutas nii ilusasti ja mina olen kahe käega poolt.
Heakene küll, negatiivse poole pealt ma pean siiski lisaks ära mainima veel selle, et kuigi ma armastan nelja aastaaega, võiks porist aega siiski vähem olla 😛 Ja teine asi, mis Eestis veel nirusti on, on igasuguste asjade valik ja hind… Aga no Liinel on positiivset nii palju rohkem, et ega minu öeldu suurt muuda. Ja positiivse poole pealt lisaksin juurde, et esimeses punktis tooks ma veel eraldi välja sõbrad ja pere, nemad on ju ka kõik põhiliselt Eestis.
Eesti rokib. Londonis on ajutiselt väga mõnus, aga püsivalt ma oma elu siin ette ei kujuta. Meie lastest kasvavad ikka eestlased 🙂
(kuna see pilt oli nii ilus, aga täielikult nägin seda ainult Google Readeris, Liine enda blogis on pool puudu, siis mõtlesin, et panen siia ka. Loodetavasti Delfi ei kaota seda varsti ära, nii et vaid punane rist alles jääb)