Mina olen Eesti üle väga uhke. Muidugi on palju asju, mida saaks paremini teha, aga on ka tohutult neid asju, mis on hästi. Me oleme edukaim endine Nõukogude Liidu maa, kuidas saaks mitte uhke olla!
Käisime hommikul Abikaasa vanaemal külas. Üritades päevale kohast riietust kokku panna, tuli tõdeda, et kõige suuremat probleemi valmistas sinine osa. Musta ja valget ikka leidub, aga seda õiget sinist polnud küll kellegi riietuskapis. Eks ma siis kombineerisin vastavalt võimalusele.
Ärge küsige, miks, aga poliitika on mind viimasel ajal tunduvalt rohkem huvitama hakanud. Ma olen küll alati hääletanud, aga varem toimus see tõesti vaid põhimõttel “ükskõik kes, peaasi, et mitte Keskerakond”. No näiteks valisin eelmiste riigikogu valimiste ajal Villu Tamme, sest ta on äge 😛
Ma ütleks, et tänased on minu elu esimesed teadlikud valimised, mida ma tõesti huviga reaalajas jälgisin. Ja mul ausalt puudub senimaani absoluutselt võime näha mingit üldisemat pilti või teha mingeid adekvaatseid järeldusi.
Aga minu äärmiselt lihtsustatud maailmavaate puhul on mõtted umbes järgmised. Reform pole mulle kunagi suuremat meeldinud, pealegi on neil ilma minu hääletagi jüngreid piisavalt. IRL on nende koopia. Keski pole vaja üldse mainida. Toetaksin oma häälega pigem mõnd väiksemat tegijat, kel samas siiski lootus midagigi reaalselt ära teha. Valides riigikogu valimistel kristlikku parteid või üksikkandidaate, oleks see minu jaoks põhimõtteliselt valimata jätmine, sest riigikokku nad ju nagunii ei saa. Hea küll, isegi kui mõni üksikkandidaat ime läbi saaks (Tarand ju sai, samas Europarlamendi valimised on mu meelest ikka hoopis midagi muud, pole päriselt võrreldavad situatsioonid) – mis ta suudaks seal saja reformi-keski-IRLi-sotsi kärsa hulgas korda saata? Ta oleks seal ikkagi kadunud hing.
Nojah, ja vaadates väiketegijaid, kel lootust midagi reaalselt ära teha, siis… Polnudki nagu mingit valikut. Rohelised on oma margi võrdlemisi täis teinud, Rahvaliit kah. Nii et tegelikult olid sotsid minu puhul ainus loogiline valik. Seda enam, et nende maailmavaade mulle järjest sümpaatsemaks tundub muutuvat.
Ja ma tean veel õige mitmeid, kes minuga sarnastel põhjustel sotsid valisid. Ja sotsid olid mandaatide mõttes suurimad võitjad. Nii et tõesti – hoolimata sellest, et nad said lõpuks vaid 17% häältest, on mul tunne, et MINU hääl läks õigesse kohta.
Ja see tunne ju ongi kõige olulisem, ah? 🙂
Oop, kuhu jääb Estonian Politics for Dummies? Ma tahaks ennast harida!
Vabariigi Valimiskomisjon: Valimiste infosüsteemi laekuvad andmed õigeaegselt ja probleemideta, häiritud on sisestatavate andmete kuvamine. Probleemi lahendamisega tegeletakse aktiivselt. Seni edastame teile infot Facebooki ja Twitteri kaudu.
Hurmav!
Ma ei ole absoluutselt originaalne, terve mu FB on seda täis… Aga endale mälestuseks. täna oli google selline.
Palju õnne õekesele ja Daki blogile!
Üldiselt ma kogu selle euro-teema vastu huvi ei tunne, aga kuna Abikaasa käis hiljuti töö asjus euro tulekust rääkival koolitusel ja täna oma kotti puhastades selle materjale välja tõstis, hakkasin natuke mõtlema, tekkis põnevaid küsimusi, leidsin neile kohe ka vastused ja… Mõtlesin, et kirjutaks natuke siia ka.
Ma üritan alati lähtuda põhimõttest, et kui on midagi, mis mulle ei meeldi, aga mida ma ei saa muuta, siis pole mõtet viriseda, pigem üritan ennast sellest mitte häirida lasta. Ja kui ma saan muuta, aga lihtsalt ei viitsi, siis seda enam pole mõtet viriseda 😛 Alati selle põhimõtte järgi elamine mul muidugi ei õnnestu, kaugeltki mitte… Aga ma vähemalt üritan.
Kuigi poliitika mind eriti huvita, olen ma veendunud, et minu kui Eesti riigi kodaniku kohus on kasutada oma valimisõigust alati, kui selleks võimalus antakse – seega alates täisealiseks saamisest ehk viimased 8,5+ aastat olen ma käinud valimas alati, kui midagi valida lastakse.
Ma üldse ei väidagi, et ma olen ELi asjatundja, et ma olen kõike sellega seonduvat sügavuti uurinud, aga no eks ma üldisi asju ikka tean, seda teemat tuleb ju uksest ja aknast. Ja ehkki ma ei arva, et EL on mingi püha lehm ja überhea institutsioon, mis teeb elu igas aspektis kohutavalt palju paremaks, siis minu meelest kaasneb sellega positiivset siiski rohkem kui negatiivset. Jah, on palju mõttetuid euronorme ja bürokraatiat, aga mulle on jäänud mulje, et häid asju on rohkem. Sestap ütlesin mina valimistel jah.
Võiks vist öelda, et sellega ütlesin vaikimisi jah ka eurole. Siiski-siiski – pean tunnistama, et olin algul vaatamata ELi pooldamisele eurovastane. Miks? Ah, isegi ei tea… Isamaaline armastus krooni suhtes ehk. Igal juhul pidasin eurole üleminekut esialgu lihtsalt kaasnevaks paratamatuseks. Nüüd, kus euro tulek on juba kindel, olen sel teemal aga suhteliselt ükskõikseks muutunud, ehk isegi pooldavaks – kui miski on nagunii kindel ja tulemas, siis oleks ju mõttekam leida asjas negatiivse asemel positiivset.
Tegelikult on ju täitsa mõnus, kui paljudes riikides kehtib sama raha – reisida mulle meeldib, loodetavasti teen seda edaspidigi. Palju lihtsam on, kui ei pea raha kaasa vahetama, igasugu hindadest on ka kohe selge ülevaade – kas ja kui palju Eestist kallim on. Rahvusluse säilitamiseks on igasugu muidki viise, ei pea sellest OMA rahast niiväga kinni hoidma, ühine raha on mitmeti praktilisem.
Mulle meeldib, et hinnanumbrid lähevad väiksemaks. Mulle isiklikult sobisid Londoni hinnad (muidugi ka sealset palka saades) Eesti omadest tunduvalt paremini. Kui esimest korda Eestisse tagasi kolisime, ei väsinud hämmastumast, et poes nii palju raha läheb – hinnad olid vahepeal tõusnud, lisaks ostsin vanasti süüa vaid endale, nüüd juba perele. No ja üldse tunduvad asjad odavamad, kui numbrid väikesed on 😛 Kergem arvutada ka.
Kui palju hinnatõus eurot mõjutanud on, seda ma arvata ei oska. Pakun, et veidi ikka, aga kindlasti mitte nii palju, kui väidetakse. Ja kuigi ma saan aru, et raskemas seisus peresid paneb vägagi nördima Ansipi avaldus, et pole teha muud, kui oma tarbimiskäitumisega hindu mõjutada ehk leib ja piim ostmata jätta (geniaalne lahendus, eks), siis meie peret see hinnatõus, jumal tänatud, nii oluliselt ei mõjuta. Eks muidugi on nõme, kui hinnad kallimaks lähevad, see ei meeldi kellelegi… Aga piim ostmata sellepärast ei jää, tekib vaid ehk juurde motivatsiooni osta seda otse talunikult.
Mida ma, muide, juba teekski, kui leiaks mõne, kelle piim maitseb normaalselt. Mäletan, kunagi keegi siinsamas kommentaaris seletas, et kui lehmad on puhastes oludes kasvanud ja hästi söönud (oli midagi taolist), siis maapiimal teistsugust maitset pole, Kessu juures joodud piimal näiteks tõesti polnud ka. Aga siin kõrvalmaja õues müüakse ka piima ja vot sellel piimal on maitse küljes, ei meeldi eriti. Juua võin, aga ise eelistan ikka poepiima. Ääh, väga OT juba.
Müntide kasutamisega harjusin ka Londonis elatud aja jooksul täiesti ära, nii et sellega seoses pole mul midagi kurta.
Mida ma aga täna mõtlema hakkasin, on see, kuidas saavutatakse kroonide asendamine eurodega täpselt aastavahetuse keskkööl, kõik need pangaautomaadid ja poed, see on ju füüsiliselt võimatu. Sellele küsimusele leidsingi vastuse Abikaasalt saadud voldikust – pangaautomaatides vahetatakse raha ära 48 tunni jooksul, poes on kroon euro kõrval võrdse maksevahendina kuni 14. jaanuarini. Nii et alles 15. jaanuaril oleme täiesti euro peal… Ja hinnad kroonides peavad euronumbri kõrval kuni juuni lõpuni nähtaval olema.
Huvitav oleks veel teada, kuidas poodides sel üleminekuperioodil raha tagasi antakse 😛 Eeldan, et isegi kui maksta kroonides, siis tagasi saab vaikimisi eurodes. Aga kui spetsiaalselt kroone küsida, äkki antakse siis neid ka? Miks keegi seda küll tahtma peaks, ei kujuta ette… Aga see selleks.
Igatahes on euro tulek täitsa põnev. Muutustega tuleb ikka kaasa minna. Ootan huviga!