Või mis nüüd siis niiväga saamisest, lihtsalt MrsB blogi lugedes leidsin pool aastat vana artikli Eesti linnade elamisväärsusest (ma ju absoluutselt ei lugenud UK-s elades Eesti ajakirjandust, ei loe suurt nüüdki), mis minus ikka vääägade sügava rahulolu tekitas.
Tegelikult tean ma Eesti linnadest peale Pärnu-Tartu-Tallinna suisa häbiväärselt vähe – mõningates olen kord-paar käinud ja läbi sõitnud, aga mingit põhjapanevat arvamust pole tekkida jõudnud.
Tegelikult mulle hirmsasti meeldib idee päris väikelinnas elamisest (sellises päris väikeses, Pärnust väiksemas), ehkki laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad” on tõenäoliselt ka suhteliselt tõsi… Oeh. Eks igaühele ole oma kodulinn armas, aga meeldiva ja samas ära elatava töö leidmine on ju kohtade väiksusega võrdelises sõltuvuses.
Igatahes panen lõpetuseks (eelkõige enda jaoks) kirja lubaduse hakata Eestimaad avastama – nii linnu kui maakohti. Väikese lapsega välismaale reisimine on nagunii üks tüütu ettevõtmine, niisiis on Eesti korralik läbikammimine igati õigustatud. Annaks jumal, et need plaanid ka reaalsusesse jõuaks.
Senikaua kui sa tissi annad on reisimisel, alati see eelis, et saad selle talle suhu panna ja kõik muu on köki-möki. Muidugi lennureisidel võib olla väike ärevus või kui tema jaoks on kliima harjumatult soe-külm. aga senikaua kui ema-tiss lähedal pole hullu.