Märkamisaeg

Ei, ma ei taha rääkida öölaulupeost – kui, siis hiljem ja kaudselt. Tahan rääkida hoopis sellest, et Londonisse kolimine on minu jaoks olnud nii mitmeski mõttes märkamisaeg.

Ma tulin siia, sest Eestis polnud tol hetkel enam midagi asjalikku teha – nii tööalane kui isiklik elu olid standby peal ning tahtsin näha maailma, kuniks mind Eestiga miski püsivalt ei seo, kuniks olen veel noor ja vaba.

Ja ma tulin. Ja ma nägin. Ja ma olen siin teinud nii üht, teist kui ka kolmandat. Ja mul olid plaanid veel kuskile mujale edasi minna, et seal elada…

Aga saatus tahtis teisiti.

Ega ma ei saanud ju vallalinegi olla nii kaua, kui algselt plaanisin. sest, olgem ausad, ma ikka mõtlesin mõnuga ringi tõmmata – siin on ju valikut, nii mis tapab.

Aga saatus tahtis hoopis nii, et ma leiaksin juba kuu aja pärast eestlasest elukaaslase, kellega me oleme Eestis üksteist kohtamata enamik elust samades linnades elanud – kasvanud üles Pärnus, kus meie vanemad elavad üksteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning õppinud samadel aastatel Tartus.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tahtis saatus ka seda, et mina, kõige lastevõõram ja igasugu sünnitamise plaane 5-10 aasta kaugusesse tulevikku lükkav tüüp, jääksin just praegu, 24-aastaselt, täiesti plaanimatult rasedaks.

Lisaks hoolitses saatus selle eest, et minust saaks eestlane – rohkem, kui ma seda kunagi varem olnud olen. Eks ma oleks vast Eestiski elades läinud “Teeme ära” kampaania käigus metsa koristama ja hiljem öölaulupeole… Aga need poleks mulle nii tähtsad tundunud. Eestist eemal olemine võib teha kahte asja – kas inimese oma kodumaast lõplikult võõrutada või seda varasemast paremini hindama panna. Minuga juhtus ilmselgelt viimane.

Eestis elades on kõik rahvuslusega seotu enamasti nii iseenesest mõistetav, et ei mõtle selle peale, ei väärtusta seda. Ma ei väida, et minust on nüüd mingi marurahvuslane saanud, aga… Ma ei tahtnud kunagi minna laulupeole. Ma ei vaadanud kunagi presidendi vastuvõttu. Ma ei pööranud üleüldiselt tähelepanu ühelegi vabariigi aastapäevi puudutavale sündmusele. Ma ei lugenud isegi uudiseid. Mind lihtsalt ei huvitanud.

Üks erand siiski on – olen käinud valimas sellest ajast saadik, kui täisealiseks sain. ALATI. Sest ehkki ma kipun ka arvama, et mis see minu üks hääl ikka loeb, ei jäta ma seda sellepärast andmata – ma tahan anda oma panuse, olgu see kuitahes tähtsusetu. Sest kui minusuguseid on palju, siis meie panus loeb.

Aga nüüd, Eestist kaugel olles, tundub kõik hoopis olulisem. Tahaks rohkem mõtestada lahti eestlaseks olemist, Eestis elamist. Tahaks minna laulupeole. Tahaks rohkem ajaloo ja poliitikaga kursis olla.

Ma tean, et Eesti ühiskonnas on palju nihkes… Aga Londonis elades ja siinseid tingimusi kogedes olen hakanud nägema palju rohkem ka neid asju, mis Eestis hästi on. Asju, mis Eestis elades olid iseenesest mõistetavad.

Ja nii olengi pärast 1,5-aastast Londoni elu hiiglama rõõmus, et saan kolida tagasi Eestisse. Ma olen õnnelik ja oma eluga rahul, rohkem kui kunagi varem. Muidugi on palju kahtlusi, mõningaid kahetsusi, väike mure tuleviku pärast… Aga ma ei mõtle eriti negatiivsetele asjadele, ma ei hooli nendest suuremat. Ma olen eelkõige optimist ja eeldan, et kõik kukub kindlasti kõige paremini välja. Et elu pakub parima lahenduse ka kõigile neile asjadele, mis praegu nii lahtised on.

Ma olen viimasel ajal mõelnud palju kõigile oma mineviku suhetele. See, mis mul siiani meeles, on suures osas positiivne. Mul on hea meel, et mul on olnud nii kirju ja ilus minevik. Aga mul on ka hea meel, et  see kõik on nüüdseks minevik ning et ma olen selle inimesega, kellega ma olen praegu. Selles olukorras, kus ma olen praegu.

Mul pole õrna aimugi, milline mu elu paari kuu pärast olema saab, aga ma olen kindel, et see saab olema ägedam kui enne. Ma lihtsalt ei oska seda veel ette kujutada. Nii kaua võin ainult põnevusega oodata.

Mul on mida oodata, indeed.

EDIT: Muide, mul on täna “sünnipäev” – 24 ja pool aastat 🙂