Iir kolib Eestist ära. Ja ta kirjutab oma viimases sissekandes kõigest sellest nii ilusasti. Just nii, nagu ka mina mõtlen.
Nii minna, nagu läheb Iir, on muidugi eriti hea – on inimene, keda sa armastad. On teatud majanduslik kindlustatus – auto ja piisavalt hästi tasustatud töö, et veidi raha kõrvale panna. Aga pole veel korterit (=eluasemelaenu) ega lapsi. On vabadus. Ja siis saadki minna nii, kuis ise soovid. Kuhu iganes hing ihaldab. Vaadata, kas mujal on parem. Näha maailma. Kogeda. Avastada uusi asju. Leida iseennast. Vaadata oma kodumaad teise nurga alt (sest jaa, see on teistsugune, kui sa seal pidevalt ei ela).
Mitte et ma kurdaks selle üle, et ma tulin siia ihuüksi ja peaaegu rahatult, mul olid sõbrad ees ja seiklusvaimu küllaga. Aga võrreldamatult parem oleks olnud, kui ma oleks olnud koos kallima, auto ja piisava hulga rahaga, et kõigepealt niisama ringi hulkuda.
Et jaa. Iir, sul on vedanud! Tuult tiibadesse teile! Ja millegipärast ma ikka loodan, et kunagi tahate te päriseks Eestisse tagasi tulla.
Aga praegu, praegu on parim aeg Elamiseks ja Avastamiseks.
Ma soovitan kõigil nii minna, kes vähegi saavad. Enne, kui on liiga hilja. Sellist elukogemust muud moodi ei saa 🙂
tänud tuule eest! 🙂
küllap sa kuuled, kuidas meil hästi [miks ei peaks?] läheb 🙂