Meie Eesti 🙂
Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.
…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.
Ja siis ma vaimustusin 🙂
Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.
Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.
Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 🙂
Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂
Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.
Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus 🙂
Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.
Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale 🙂 Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.
Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan 🙂 Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.
Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse 🙂
Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.
Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti 🙂
Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad 🙂
Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga 🙂