Kaaslane kinkis mulle mäletatatavasti jõuludeks enda pildiga pusle, aga kuna ma sattusin puhkuse ajal hoopis lugemislainele, jäid pusled täiesti unarusse. Nüüd aga on ilmad nii mõnusalt päikeselised ja puslelaud seega taas valgustatud… Nii juhtuski, et tekkis pusle panemise isu ja võtsin lõpuks ette.
Juba üsna alguses sain aru, et midagi ei klapi. Vabandust kehva kvaliteedi pärast, kiiruga tehtud klõps, aga need kaks pilti saatsin Liisile, et küsida: kas tundub sama või? 😀
Kui olin tuvastanud, et pilt karbil on petekas, sain muidugi kohe aru ka, mis pusle tegelikult on:
Seda ma mõtlesin, miks ta peaaegu iga päev puhkuse ajal küsis: no kas oled juba puslet panema hakanud? Aga ei osanud küll midagi nii alatut kahtlustada 😀 Sellise seatembu eest oligi paras tal ligi kaks kuud oodata, enne kui sigaduse avastasin 😀
Kogu selle nalja võtab kenasti kokku vestlus Liisiga:
“Ma kinda ootasin et ta on sinna kuskile sõrmuse photoshoppinud ja see on ettepanek”
“Jumal tänatud, et ta seda ei teinud – see oleks pisut piinlik olnud, kui ta oleks plaaninud sedaviisi abieluettepanekut ja ma selle alles 2 kuud hiljem avastan :D”