Veebruar, kuhu sa kadusid?

See kuu läks kuidagi imelikult kiirelt. Midagi nagu õieti teha ei jõudnud ja läbi ta saigi 😀

Raamatutest katsun homme kokkuvõtte teha – vaatame, kas jaksan täna kaheksanda ära lõpetada või jääb seitse. Väga nõrk igatahes 😀

Kuu lõpus on aga kohane seada endale eesmärke, Ritsik innustas mind terviseklubis ja mõtlesin sealt edasi. Kuna mul on kombeks liiga hoogsalt ette võtta, siis võimalik, et päris nii hästi ei lähe, kui plaanin – aga noh, vähemalt plaanid peavad olema, eks. Seega, märtsis ma:

  • käin iga päev väljas
  • käin iga päev täis vähemalt 10 000 sammu
  • teen igal hommikul tiibetlasi
  • käin vähemalt kolm korda nädalas jooksmas
  • kui ilmad lähevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpäeva algust
  • panen igapäevaselt kirja kõik, mida ma söön
  • katsun igal õhtul alates kella kümnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tõesti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
  • katsun igal õhtul hiljemalt kell 11 voodisse minna… tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis võin ju kauem ka diivanil lugeda… ühesõnaga tahaks mingil enam-vähem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua üleval olla

Eks mind inspireeris paljuski ka viimaste päevade imeline ilm. Eile tundsin esimest korda sel aastal, kuidas tõesti tahan väljas olla. Loodan siiralt, et see kevad nüüd tõesti tuleb. Nädala teine pool küll läheb jälle pisut jahedamaks – seega olen mina omakorda pisut kõhklev, kuidas jooksmisega saab. Aga eks ilm näitab 🙂 Kuna luitejooks on ukse taga, siis tuleb pisut trenni teha.

Söögi kirja panemise osas – ma ei teagi, miks ma seda teen, vast selleks, et hiljem oleks huvitav vaadata, kui tervislik või ebatervislik ning kui lihata või lihaga mu toidulaud ikkagi on 😀 Selle eesmärgiga on küll nii, et ma vabalt võin lihtsalt unustada – või otsustada, et liiga tüütu, ei viitsi. Aga vaatame, proovime.

Samuti on mul kindel kavatsus oma selle aasta fotomajandusega järjele saada, seega on järgmisel nädalal oodata blogisse sadu kassipilte 😀 Ja edaspidi tahaks tegeleda fotodega regulaarselt igal nädalavahetusel, et jälle sellist kahekuist backlogi ei tekiks. Mida rohkem fotosid, seda pikemalt ma nendega tegelemist edasi lükkan 😀

Jooksmisega alustasin juba täna. Ütleme nii, et viimane kilomeeter oli ikka väga vaevaline, aga ära ma kenasti sörkisin 😀 Ja täna veel päris 10 000 sammu täis ei tulnud, praegusel hetkel 9418 (millest osa tuli pihvitaigna segamisest :D). Aga täna on veel veebruar ka 😛

Märts on (taas)sünnikuu. Minul tuleb sünnipäev ja Kaaslane saab endale uue luuüdi. Ja nagu ikka – kõik läheb muudkui ainult paremaks. Nii olen ma kindlalt otsustanud. Siiamaani pole ma päriselt maha matnud lootust, et ta mu sünnipäevaks kodus on… Ehkki kui räägiti pärast siirdamist kahest kuust haiglas, siis 18 päeva pärast tõenäoliselt koju ei lasta… Aga no kui mitte märts, siis aprill ikka, eksju? Sest kõik läheb lihtsalt imeliselt ja tema immuunsüsteem taastub mühinal. Nii on!

Hah, oli plaan voodisse lugema minna, aga tuli meelde, et leivad kerkivad. Eks siis loen veel tunnikese all diivanil. Kuna nädalavahetusel sai mõlemal päeval mõnuga kella üheteistkümneni põõnatud, siis ülearu unine ma just pole ka 😀 Loodan, et homme õhtul saan juba plaanipäraselt varem voodisse 🙂

3 thoughts on “Veebruar, kuhu sa kadusid?”

  1. Kui ma teeks ühte asja sinu nimekirjast, siis ma peaks ennast väga tubliks inimeseks. Ma ei saa täpselt aru, miks sul on vaja nii pikka enesepiin(r)amise nimekirja? Ma pole päris kindel, et kas peavad inimesel kindlasti plaanid olema. Mind ajavad plaanid närvi ja motivatsioon kaob ära. Kui mul on midagi teha vaja, siis ma üritan kohe ära teha, et poleks mingit nimekirja, mida ma olen sunnitud tulevikus tegema. Siis ma ei pea end vaatama selle külje pealt, mis on kõik tegemata, ainult imetlema seda, mis just tehtud sai.

    1. Ta on plaanide inimene. Mu ema pidi ära minestama kui sa teada, et Tikker sai küll värsket kala pmst otse merest aga ei valmistanud seda kohe vaid pani sügavkülma kuna tal oli nädalamenüü juba tehtud… 😛
      Nii detailsed plaanid hakkavad mind isiklikult ka ahistama aga samas kindlameelsuse eest maksimumpunktid 😀

      1. Ma olen terve külma perioodi koopaorava kombel toas peidus olnud ja pole ennast poolteist aastat eriti rohkem liigutanud, kui jalutamised punktist A punkti B ja iganädalane kiigujooga. Mul on imelised mälestused 2019. aastast, mil tegin rohkem sporti, kui kunagi varem elus ja olin nii õnnelik. Siis tuli 2020 koroonap*rse ja ei jaksanud 😀 Ma olen JUBE mugav inimene, ilma plaanide ja motivatsioonita ma lihtsalt ei viitsigi ennast liigutada. Kaaslast ju ka praegu pole kõrval torkimas. Ja ega ma ENAMASTI ei teegi selliseid nimekirju, ainult vahel hullumeelsushoos 😀 Tiibetlased on lihtsad, jooksmas käimisest piisaks 2x nädalas ka, 10 000 sammu on pisut liiga entusiastlik eesmärk. Uni… Regulaarne puhkus on oluline, eriti, kui vaja igapäevaselt nii vara tõusta.

        Ühesõnaga ma võin neid nimekirju teha, aga ma olen realist ja üldse ei põe, kui päris nii välja ei kuku kui algselt plaanis. Ma hindan ühtviisi kõrgelt nii plaanide tegemist ja neist kinni pidamist kui vajadusel nende käigu pealt muutmist ja vooluga kaasa minemist 😀

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top