…vähemalt minu meelest – lugesin just Bioneerist 🙂 Selline üsna kokkuvõtlik, samas piisavalt detailne. Suudaks vaid ise rohkem selle järgi toimida!
Kommid, šokolaad ja kõikvõimalikud muud valmismaiustused (poekoogid jne) on Plika menüüs kindlasti pigem suur erand kui reegel. Samas jäätist sööb ta küll üsna palju ja täitsa tavalist – no noid väikeseid harvemini, peamiselt ostane suurt 1-5 l vaniljejäätist ja seda küll alati hinna, mitte koostise järgi. Mõtlen igatsusega jäätisemasinale – niisama ise teha lihtsalt ei viitsi, pole seda tüüpi, et nelja tunni jooksul iga poole tunni tagant mikserdamas käia (eks retsepte on erinevaid, aga põhimõte sama, seda konkreetset näidet lugesin lihtsalt just Kessu blogist – oh, kui ma ainult viitsiks ka nii usin olla ja nii palju ise teha). Ja noh, näiteks ise kooki tehes kasutan hetkel paraku täiesti tavalist valget suhkrut ja nisujahu… Parem muidugi, kui poekraam, samas selle parima ja kõige tervislikumani, mida ma nii kangesti taotlen, on veel pikk tee minna.
Muu toiduga on nii nagu on. Londonis oli kõik kindlasti palju läbimõeldum ja tervislikum – igasugu mahekraam oli seal lihtsalt nii kergesti kättesaadav ja mõistliku hinnaga. Eestis olime esimesed kaks kuud puhtalt selle toidu peal, mis ema juures koju toodi, nüüd viimastel nädalatel omaette ostame ja teeme küll ise süüa, aga ei ütleks et olukord eriti paremaks muutunud on, pigem vastupidi. Pole veel välja töötanud neid süsteeme, kust mida puhast ja tervislikku mõistliku raha eest saaks – turul ise käia ei viitsi, ökopoodidesse ka pea üldse ei satu, kokkuhoiurežiimist rääkimata. Lihtsalt ei jõua hetkel väga süveneda ja tegeleda – kui ilmad jahedamaks lähevad (st praegu juba on – loodan siiralt, et ka jäävad), poiss ära sündinud on ja omaette elu peale saame (oma elamine, oma reeglid, oma süsteemid, oma rutiin jne jne jne), siis läheb asi kindlasti paremaks. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks 😀
Hetkel sööb Plika kõige tavalisemat (enamjaolt poest, vähemal määral turult ostetud) toitu. Üritame küll võimalikult tervislikke valikuid teha, mina olen aga piisavalt roheliseks pööratud, et enamikku pealtnäha tervislikku poe- ja isegi turukraami põlastavalt ja eelarvamusega suhtuda. No näiteks jogurti ja kohupiimaga on veel isegi kerge – Pajumäe toodete ostmine konti ei murra, pigem on ainus probleem õigel ajal õigesse kohta sattumine, kahetsusväärselt tihti on ainus variant liiga viimase kuupäevaga kohupiimakarp või jogurtipott, mis sel juhul paraku ostmata jääb, sest ei suudaks nii kiiresti ära tarbida.
Aga noh, poeleib, poesai… Selveri lahtine pasteet on suur lemmik… Kõige tavalisem juust, küll kodumaine ja kindlasti mitte juustulaadne toode, aga siiski… Määrdejuuste sööb ka suhteliselt hea meelega. Keeduvorsti me ei osta, aga ega mul poesinkidegi suhtes (nojah, ja turul on tegelikult ju ka sama kraam) mingit tervislikkuse illusiooni pole. Ahjaa, miks ma alustasin võileivamaterjalist? Sest ilmselt tänu kuumadele ilmadele keeldus Plika otsustavalt hommikupudrust, mistõttu tema päev algab kas kamapallide ja jogurtiga või võileibadega nagu mul endal. Peabki uuesti pudrukommet juurutama hakkama, ilmad on ju nüüd normaalsemad.
Tomatit sööb Plika hea meelega, kurki ainult vahel, igasugu puuvilju ja marju pakume kogu aeg, aga kohati on ta väga valiv. Kõik värske kraam tuleb peamiselt turult – ja seda mitte tänu meile, vaid ema mehele, kes isegi omaette elu ajal käib siin vahel süüa tegemas. Emal soetas omale hiljuti peene masina, mis puhastab kõike värsket kraami osooni ehk aktiivse hapnikuga – väidetavalt puhastab see mingil määral ka kogu sellest keemiast, mida kasvatamisel kasutatakse. Olen üritanud netist uurida ja lugeda, kui tõsi see ilus jutt siis on ja kui puhtaks juurikad sellega saab – ei oskagi seisukohta võtta, tahaks siiralt uskuda, et saab. Ei olnud üldse mitte odav masin… Igatahes on see hetkel ainus lohutus värske mahekraami puudumisele. Eestimaine turult ostetud kraam on loodetavasti mitte väga hull variant, aga seal kõrval on muidugi ka kilode kaupa virsikuid ja muud taolist 😉
Sooja toitu teeme ise hetkel imeharva – ma pole kunagi olnud suurem söögitegija, saati siis nii kuumade ilmadega ja nii rasedana. Abikaasa sööb iga päev tööl korralikku lõunat, õhtul kodus tegemiseni ei jõua peaaegu kunagi – tema ei viitsi, mina ei hooli. Jällegi – kui poleks ema meest, kes on suur toidugurmaan, oleks seis hirmus kehv. Tänu temale saab Plika ikka iga päev sooja toitu, mis on valmistatud peamiselt turult ostetud kraamist – sest ehkki olen äärmiselt skeptiline, kui puhas seegi on, tundub see miskipärast ikka palju parem variant kui poest ostetu 😉
Nii et kui hetkel millegi üle üldse kurta julgen, siis kohati võiks need toidud veidi vähem rasvased olla. Muus osas aga täielik taeva kingitus. Plika on muidugi võrdlemisi valiv, aga no kartulit sööb ta ikka, kala meeldib väga ja seda ta sööb palju… Liha ja juurikaid vastavalt tujule… Ja nii edasi.
Joogiks on Plikal peamiselt piim ja vesi. Harvemini keefir ja mahl, ehkki viimase aja seedimise probleeme arvestades üritame nende (mahla puhul siis ploomimahla) osakaalu suurendada.
Oo, ideaalis kasvataks ja valmistaks kõike ise või ostaks ökopoest. Reaalis ei kasvata ise hetkel midagi ja enamik Eestis saada olevate ökotoodete hindadest paneb nutma. Hetkeolukorras kõige reaalsem variant tundub olevat leida usaldusväärsed väiketootjad ja -kasvatajad, kelle toodangul ei pruugi olla mahemärki (mis paraku Eesti oludes hinna reeglina lakke lööb), aga kelle puhul on teada, et kogu kraami (olgu see siis puu- või juurvili, liha- või piimatooted) kasvatamisel pole kasutatud keemiat, et elusolenditel on elamisväärsed tingimused… Hm, jah. Kui te selliseid Pärnu kontekstis teate, jagage aga kontakte.
No ja veidi pikemas perspektiivis loodan siiski, et hakkame ka ise jälle väikest viisi potipõllundusega tegelema.
Tegelikult polnud mul üldse plaanis nii pikalt jahuda, aga no minu puhul on see ju täiesti tavaline. Tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest asjalik artikkel, millest iga väikese lapsega vanem võiks ja peaks lähtuma. Ei miskit enamat 🙂
