Kiire vahekokkuvõte

Kirjutamise soolikas on täiesti umbes! Eks seda aega ole tunduvalt vähem ka, kaks last on ikka kaks last 😛 Järgmisest nädalast, kui Abikaasa hakkab jälle tööl käima, hakkab mul ehk hommikuti ka natuke oma aega olema – seda eeldusel, et Poiss annab… Plika magab ikka üheksa-poole kümneni, endal on kavatsus Abikaasaga koos pool kaheksa üles jääda. Aga no täna näiteks ärkas Poiss täpselt samal ajal ning oli kümneni üleval. Mõni teine päev sööb jälle kuue-seitsme vahel ja jääb siis tissi otsa veel kolmeks tunniks magama. Ühesõnaga täiesti oleneb, aga lootust on.

Hetkel on seis igatahes selline, et segamatu kirjutamise aja leiaks alles hilisõhtul, kui mõlemad lapsed magavad, aga selleks ajaks olen ise tavaliselt liiga väsinud ja ei viitsi. Tegelikult oleks päeva jooksul ju veelgi vabu hetki, aga see on juba prioriteetide küsimus, siiani on muud asjad olulisemad olnud.

Enamiku vabast ajast pärast viimast postitust ehk alates teisipäevast olen sisustanud kolimisega magamistoast elutuppa. Nüüd oleme sellega enam-vähem valmis ka, ehkki tuleks veel sättida. Suurem töö on õnneks tehtud, kõik asjad ära veetud, enamik neist ära pandud, mööbel (loe: kaks titevoodit) paigas, Poisi riided ära sorditud jne. Nipet-näpet on veel teha, et olemine mugavamaks muuta, hetkel on liiga palju asju väljas, ruumi on vähevõitu. Ma ei tea küll, kuhu neid ära paigutada, ruumi nimelt eriti polegi. Samas… On rohkem, kui oli teises toas, nii et kõik on ikkagi lill 😀

Okei, kui päris kristalselt aus olla, siis kolimisega tegelemise lõpetasin ka suuremalt jaolt juba üleeile. Uueks prioriteediks sai lugemine – avastasin, et täna on paari raamatu tähtaeg, millest üks oli veel lugemata, seega võtsin kätte ja lugesin läbi, ühe teise lõpetasin ka ära. Kaks viisin tagasi, kolm sain juurde, seega on mul kodus kuus lugemata raamatut (Soome, Argentina, Nepaal, Pariis, Kanada, Maroko), millest kahe tähtaeg on kümne päeva pärast, järjekorras olen veel päris mitmetele. Ülejäänud Petrone Printi Minu-sari ja paar Thomas Gordoni lastekasvatuse-alast raamatut peaksid mingil hetkel minuni jõudma.

Poiss magab endiselt suurema osa ajast maha ja on öösel endiselt eeskujuliku unega. Sööb õhtul kella kümne ja kesköö vahel, jääb siis ööunne, järgmine söögikord on umbes kolmest, siis juba hommikul kuue-seitsme ajal. Magamata öid pole seni ühtki olnud, saan piisavalt puhata. Plikaga oli küll rohkem jamamist, ka päris alguses, samas Poiss on kõigest kümme päeva vana, kõik võib veel muutuda. Loodan muidugi, et ainult paremaks 😛

Plika graafik hakkab vaikselt jälle paika saama. Ärkab normaalsel ajal, lõunaunne jääb kahe-kolme vahel, ööune eesmärgiks on üheksast valmistuma hakata, et ta kümneks magaks, viimased päevad on kümne-poole üheteist ajal jäänud ka. Eks üritame edasi, järjest varem hämarduvad õhtud aitavad tublisti kaasa.

No ja nii ongi. Eluke on üsna mõnus, ehkki kahe lapse tähelepanuvajaduse rahuldamise ning oma asjatoimetustega žongleerimine on kohati üsna raske ja tüütu, õhtuks väsin ikka ära. Abikaasa hakkab ülehomsest tööl käima, aga ema ja tema mees kolivad koju tagasi, nii et üksi ma lastega õnneks ei jää. Ja oma kodu… Noo, tundub, et ehk on jälle natukene lähemal, aga kõik on veel lahtine. Pöidlad pihku.

Tahaks endiselt kirjutada filosoofilisema sisuga postitust elust kahe lapsega, aga selleks peab sobiv tuju olema, siiani pole tulnud. Eks ühel heal päeval ikka.

Lõpetuseks paar pilti ka.

Nädala alguses sain maksikirja Iiriselt, milles olid tekk ja mütsike Poisile ning kaart koos vahva rinnamärgiga suurele õele. Osa teki lappe on kootud selle käsitööringi neiude poolt, kuhu ka mina Londonis paar korda jõudsin (ja mille esimeselt kokkusaamiselt koju tulles ma oma rasedusest teada sain). Nii armas 🙂 Sellest rääkimata, et Poisil oma tekki polnudki – mõtlesin mingite suvalistega läbi ajada, kuni omaette kolime ja siis midagi osta. Aga näe, tekk tuli koju kätte, udupeen.

Ükspäev koristades puhastas Abikaasa tolmuimejaga põrandaid ja Poisi voodi jäi ette. Sai siis eest ära tõstetud:

Vaatasin, et kõik senised pildid on Poisist mütsiga, panen siis paar tükki palja peaga, et tumedad juuksed ka näha oleks. Ühest pildist, olgem ausad, täiesti piisaks, aga mind on jälle tabanud see tüüpilise kanaema vaimustushoog, mul on ju ometigi maailma kõige armsam titt ja teda tuleb iga nurga alt fotodele jäädvustada…