Kuna und polnud ja oma aega päeval ka mitte, olin eile öösel neljani üleval – teadsin küll, et hommikul ennast kirun, aga ei suutnud vastu panna. Istusin köögis, sõin võileiba ja pulmatorti, lõpetasin “Minu Nepaali” ära.
Seitsmest helises Abikaasa äratuskell ja Poiss ärkas üles. Õnneks oli Abikaasa nõus teda kantseldama, nii et sain kaheksani tukkuda. Sealt edasi olin poole kohaga üleval ja üritasin Poissi jälle magama saada. Pool kümme ärkas Plika ka. Õnneks tuli vanaisa appi, sõid koos Plikaga hommikust, mina sain Poisiga edasi mässata ja kui ta lõpuks magama jäi, siis isegi tuba koristada.
Ja siis, oh seda õnne, võttis vanaisa Plika kaasa ning nad läksid koos poodi ja mänguväljakule. Mina sain oma kohvi ja võileivad ning ülejäänud pulmatordi (suurema osa pistsin küll juba öösel kinni). Ja see ongi õndsus – segamatu oma aeg, võrratu söök, arvuti ja hea raamat.
Kõht on täis ja meel on hea, väsimusest pole enam jälgegi. Poiss magab ikka veel. Teised on ikka veel väljas. Mul on ikka veel oma aeg. Õndsus, indeed.