Apr 122016
 

Äratus 7.00. Tõusta on raske, sest eelmisel ööl sai tööd tehtud umbes kella kaheni. Õnneks paistab väljas päike, see teeb olemise helgemaks. Ajan ennast voodist välja, lähen lapsi äratama. Plika soovib veel pool tunnikest magada, Poiss multikat vaadata. Paneb riidesse, peseb hambad, haarab köögist banaanid ja rosinakausi ning vaatab Lego Star Warsi.

Pesen hambad, ajan soojad riided selga, teen tule pliidi alla, pressin endale ja lastele klaasikese greibi-apelsinimahla. Äratan Plika, saadan ta riidesse panema ja hambaid pesema, kutsun Poisi arvuti tagant ära. Tõstan kõik rattad õue. Poiss avastab, et on eelmisel õhtul mängupüssi parki unustanud, käib seda ära toomas. Start lasteaia poole 7.50.

Tee lasteaeda on 900m. Sellest enamiku Poiss viriseb, et ei jõua. Sõidame teosammul. Lasteaias viidab Poiss võimatult palju aega riideid vahetades ja virisedes, et kõik riided ja kiiver ei mahu kappi rippuma. Avastan tema õuepükste põlvest ja dressipluusist augu. Tunnen ennast aasta emana.

Plika paneb kärmelt riidesse, teeb endale patsid, millega näeb välja nagu kodutu – ilma peeglisse vaatamata on mõlemalt poolt osa juukseid kahte patsi topitud, kukla peal peotäis juukseid lahti, patsis olevad juuksed täiesti sassis. Ma pole sügisese rattasõiduhooaja lõppemisest saadik ühelgi hommikul lasteaias käinud, Abikaasa on lapsi autoga viinud – mõtlen õudusega, kas Plika lähebki igal hommikul nii rühma. Virisen, podisen, teen ise uued patsid – aga juuksed on elektrit täis ja kammimiseks vaid hari, nii et väga head tulemust sealt just ei tule. Aasta ema vol 2.

Lõpuks saavad mõlemad lapsed rühma saadetud, koju tagasi jõuan stardist 45 minutit hiljem. Ohkan.

Teen arvuti lahti, vaatan veidi tööasju. Istun kell pool kümme köögilaua taga ja tõden, et kuna viimased kaks ja pool kuud olen olnud tööl punkt kell 8.15, on väga ebaproduktiivne tunne. Teen hommikusöögi, chatin natuke, vaatan veel tööasju. Mõtlen, mida selga panna, et rattaga tööle sõites ära ei külmuks.

Kuna soojas köögis istumisest on mõnus palavus sees, otsustan kell kümme, et nüüd peaks küll piisavalt soe olema, ei pea jubedat paksu jopet selga ajama. Panen kevadmantli, talvise salli ja mütsi. Otsustan viimasel hetkel saabaste asemel kingade kasuks, sobivad riietusega paremini. Rõõmustan sõites siiralt, et tõesti ei olegi külm – veidi jahe, kui tuul kiirelt sõites läbi puhub, aga ei miskit hullu.

Tööl on energia laes ja samas mõtted hoopis mujal, sest väljas oli nii päikeseline ja kevadine, palju parema meelega oleks seal edasi olnud. Kuna tähtaeg on kukil, teen siiski terve päeva usinalt tööd.

Kella nelja paiku tuleb meelde, et pidin ju poes käima, plaanisin õhtusöögiks ahjukana teha. Poes avastan soodushinnaga kanafilee, laon hoopis seda korvi. Haaran idamaise vokisegu. Avastan viimase mammutipäeva raames €3.99 kilohinnaga lõhe ja otsustan selle pärast mõningast kõhklust ära osta. Mitte et ma oleks elu sees ise lõhet puhastanud või valmistanud, aga hei, kui raske see ikka olla saab. Brokolit, tomateid ja minek. Kott saab pungil täis. Poes läheb oodatust pikemalt, aga selle eest on mitme päeva jagu sööki olemas.

Otsustan, et pean proovima ise teha sellist lõhet, nagu Selveri äkiline – saime seda Abikaasa vanaema juures maitsta, lihtsalt võrratult hea. Googeldan kiirelt, leian foorumiteema. Okei, vaja on soola, suhkrut, sidrunipipart või viie pipra segu, sibulat, laimi… Ei, täna küll uuesti poodi ei lähe, ühe päeva peab see lõhe ikka külmkapis vastu, homme on kiire töö tehtud, saab õhtul rahulikult mökerdada. Osa lõhet äkiliseks ja teine osa ahju? Ah, mõtlen homme.

Sõidan koju. Ilm on vahepeal nii soojaks läinud, et viskan mütsi ja salli rattakorvi, kiire sõiduga hakkab tuule käes muidugi jahe, aga tagasi panna ka ei viitsi, kannatan koduni. Kell on täpselt viis. Panen söögid külma, jätan õlakoti koju, haaran telefoni ja võtmed, sõidan lasteaia poole.

2016-04-12 17.04.24

Poiss mossitab jälle. Hakkame kodu poole sõitma, taustaks pidev vingumine. Mingil hetkel selgub, et Poiss olevat pidanud kotleti ära söömise eest (?!?) mingi auhinna saama (?!?), tahab lasteaeda tagasi minna. Olen väsinud, ütlen konkreetse ei. Ei osanud õigel ajal suud lahti teha, oodaku homseni.

Pisut hiljem teatab Plika, et talle oli pandud kappi kutse rühmakaaslase sünnipäevale, mis on homme kell 12. Hoian mõttes kahe käega peast kinni. Ütlen, et kui see on tõesti nii, jääb tal minemata, sest meil pole kingitust ega pole mul ka võimalust teda sellisel ajal kuskile viia. Milline täie mõistusega ema peaks oma lapse sünnipäeva keset tööpäeva ja edastaks kutse vaid päev varem? Ütlen, et tõenäoliselt ajas ta midagi sassi ja eks homme hommikul ole näha. Ühtlasi tuleb meelde, et reede õhtuks on lastel teine sünnipäevakutse, mille rõõmsalt vastu võtsin ja siis unustasin, mobiili kalendrisse midagi märkimata. Kes teab, kas olekski üldse meeles olnud… Aasta ema vol 3.

Jõuame koju, kell on pool kuus. Vahetan riided, vaatan korra üht töömeili, toimetan veidi, siis kutsun lapsed, istume ja kaisutame. Uurin, miks Poiss nii viril on, palun vabandust, et ma pean jälle terve õhtu tööd tegema. Väsimus võtab üha enam võimust.

Kell on kuus. Panen riisi aurutajasse, teen tule pliidi alla, vaatan jälle veidi tööasju. Chatin kolleegiga, kellega kahe peale projekti ellu viime ja tõdeme, et oleme mõlemad graafikust täiega maas ja ei saa mitte kuidagi homme hommikuks valmis, sest oleme kaugelt liiga vanad, et all-nighter kõne alla tuleks. Lepime kokku, et lükkame tähtaja neljapäeva hommikusse, mis annab meile veel terve homse päeva asjaga tegelemiseks.

Tuleb meelde, et peaks porgandimahla tegema. Pesen hunniku porgandeid, panen mahlapressi valmis. Esimest porgandit pressides juhtub midagi masina mootoriga, see hakkab laua peal meeletult rappuma ja liikuma, pean kinni hoidma, et maha ei kukuks. Lülitan kähku välja, tunnen imelikku kärsakat. Lapsed tülitsevad ja kiusavad üksteist. Vaatan kausitäit porgandeid ja tahaks nutta.

Pesen masina puhtaks, panen ära, palun Plika appi porgandeid koorima. Hakin ise kanafilee, viskan pannile, veidi hiljem juurikad järele. Lõpuks lisan riisi, hakkan segama, kui kuulen, et Poiss hüüab mind vannitoast. Potil käies juhtus õnnetus. Olen väsinud ja pahandan, sest just eelmisel päeval oli tal WC paberi rull “kogemata” potti kukkunud. Aitan tal riided seljast, loputan üle, käsutan ta vanni pesema. Suure virina saatel saab see tehtud. Kiirustan kööki tagasi, segan sööki.

Kell on peaaegu seitse. Teen endale veel kiirelt rohelise salati, kutsun lapsed sööma. Plika tuleb kohe, Poiss ei taha tulla. Hoiatan, et kui ta meiega ei ühine, siis täna midagi muud süüa ei saa. Lõpuks venib kohale, mossitab, viriseb, et ei maitse. Valetan lastele, et ma ei tea, mis need pruunid ribad on, ju mingid juurviljad. Ei lähe õnneks, kumbki ei söö. No ei ole seenesõbrad, ei ole. Plika nokib välja ka paprika, aga muu sööb õnneks ära. Poiss mossitab veel tükk aega, nokib lõpuks kõik seened välja ja sööb ülejäänud taldriku tühjaks. Motivaatoriks magustoit – mustsõstrad meega.

Kell on pool kaheksa. Annan lastele magustoidu kätte, otsustan ise lõpuks “karumee” ära teha. Mõõdan pool kilo mett potsikusse, jahvatan kohviveskis suira ja taruvaigu, segan kokku, “villin” klaaspurki, annan tühja potsiku lastele lakkumiseks. Pesen nõud, koristan köögi.

Kell on kolmveerand kaheksa. Lõpuks ometi on rahu maa peal. Lapsed mängivad idülliliselt omaette – Poiss ehitab klotsidest, Plika joonistab.

2016-04-12 20.23

2016-04-12 20.24

Mõtlen, et peaks tööd tegema. Istun selle asemel arvuti taha blogi kirjutama.

Kell on pool üheksa. Aeg lapsed magama kupatada, et saaks ise veel paar tunnikest tööd teha. Üks, mis on kindel – täna enam poole ööni vastu ei pea. Tunne võib olla, nagu oleks 22, aga mitte siis, kui öösel magada ei saa :)

Ja lastele tuleb öelda, et sorry, aga emme teeb ilmselt terve homse õhtu ka veel tööd. Oot, aga ma pidin ju ulatusliku lõhe kokkamise ette võtma? Oeh. Sellele mõtleb homme.

Apr 112016
 

Rääkisin just Liisile, et muud küll hetkel ei tee, kui ainult tööd, tööd ja tööd, aga elu on sellegipoolest lill, sest lapsed magavad, elamine on korras, elutoas pole ühtki mänguasja ja KÜÜNLAD põlevad. Ta ütles, et ei usu. Ma ütlesin, et kui viitsiks, siis pildistaks, aga ei viitsi.

Siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi teha ühe pildi oma “kontorinurgast”. Ja siis mõtlesin, et äkki pildistaks tervet kodu hämaras, nagu mul siin hetkel on.

Saatsin Abikaasa täna reisile ja üle nii pika aja on üksi olemises midagi maagiliselt mõnusat – peamiselt vast tänu sellele, et nädalavahetusel nii põhjalikult koristatud sai. Nagu ikka, on motivatsioon seda korda hoida nüüd tunduvalt suurem ja ütleme nii, et kolmekesi on see ka lihtsam kui neljakesi. Lapsi “kasvatada” on ju täiesti normaalne – pane asjad kohe õigesse kohta ja nii edasi.

Ja teate, milline mõnu on see, kui ma saan ise süüa tehes kõik asjad jooksvalt oma kohale ära panna ja nõud ära pesta, nii et kui söök on valmis, ei ole köögis kaos, vaid kord… Mehed miskipärast väidavad, see pole võimalik :P Maitea, ma muud moodi ei oskagi.

2016-04-11 21.55

2016-04-11 21.56

2016-04-11 22.02

2016-04-11 22.03

2016-04-11 22.03a

2016-04-11 22.04

2016-04-11 22.05

2016-04-11 22.06

Aga nüüd… Nüüd on jälle töö, töö, töö. Kolmapäeval on tähtaeg, pärast seda võib magada.

Apr 092016
 

Kui te nüüd küsite, millal ma viimati põhjalikumalt koristasin, siis ma ei oskaks teile vastata. Igapäevane köögi koristus, asjade kokku korjamine ja sekka näpuotsaga kõige hädavajalikumat küürimist, lisaks nädalavahetuste pesu pesemine – see on paratamatus. Aga midagi enamat… Millal? Tõesti ei tea. Parematki on teha olnud :)

Aga täna oli Abikaasale sõber külla tulemas ja tundus kuidagi kohane, et võiks veidi kraamida. Muuhulgas näiteks põrandaid pesta :) No ja kui ma juba selle ristiretke ette võtan, siis on pärast alati tunne, et keegi võiks medali anda.

Pesin eile masinatäie pesu, täna samuti, homseks ja ülehomseks on veel üks laar soolas. Nelja päevaga 4x7kg pesu pesta on ju täiesti normaalne :D

Lisaks põrandatele küürisin ülikorralikult ära vannitoa ja ka köögis sai koristatud põhjalikumalt kui tavaliselt – näiteks külmkapiriiulid puhastasin ära, seinu küürisin ja… Ja mis kõige olulisem – elutuba sai korda! Seal on umbes jõuludest saati riiuliäärtele igasugu asju kuhjunud – tasapisi, salakavalalt, nagu neil kombeks. Ma elutoas õieti aega ei veedagi, see on olnud viimased kuud laste Legodega mängimise koht. Aga täna said Legod tagasi lastetuppa pagendatud, kõik riiulid asjadest tühjendatud ja isegi tolmu pühkisin (ei imestaks, kui sedagi viimati jõulude ajal tegin). Ühtlasi leidsin koristamise käigus üles mitu päeva kadunud huulepalsami ja pool aastat kadunud lusika :P

Ühesõnaga. Medalit, jah :) Lastetuba, magamistuba ja koridor vajavad veel tähelepanu, aga võrreldes sellega, millega täna hakkama sain, peaks seal tunduvalt kiiremini minema.

Nüüd on külalised ja vein, sushi valmimas ja Cashflow ootamas. Nagu päris :D

Ja esmaspäeval läheb Abikaasa sõpradega sünnipäevaeelsele reisile, ma saan lastega 10 päeva üksi majandada. Üksi süüa teha ja ahju kütta, oh seda õnne ja rõõmu :D Aga ei, väljakutsed on mulle alati meeldinud. Ja oligi viimane aeg hakata rattaga tööl ja lasteaias käima!

Apr 092016
 

Ma olen tükk aega ette võtnud, et kirjutada muutustest meie toidulaual… Aga no mitte ei jõua selleni, et päriselt lahti kirjutada, mis seda kõike ajendas. Jäägu siis hetkel nii, et mainin lihtsalt ära – väldime piimatooteid (aga kitsepiim on ok), nisu (aga rukis on ok), samuti suhkrut (aga kord nädalas nt külas veidi “patustada” on ok).

Sain eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Liisi tehtud imehead pitsat, mille põhjaks, kui ma ei eksi, oli hoopis burrito tortilla. Peal tomatipasta, sink ja punane sibul. Juust ilmselt ka. No nii hea oli.

Mingi hetk tuli kodus jälle pitsa isu ja otsustasime, et katsume teha kõigile nõuetele vastava isendi. Põhjaga oli lihtne, juba varem ära proovitud gluteenivaba pitsapõhja segu. Peale ostsime kõrvalpoest kitsejuustu, Rimist mahedaid šampinjone, punast sibulat, pepperonit ja maheoliive (neid sõi küll ainult Abikaasa). Tomatipasta ja pärmihelbed (veganite juustu asendus) olid kodus olemas.

Meie oma tuli mu meelest ka suurepäraselt välja. Abikaasa millegi üle virises, aga see oli pisiasi, mida on lihtne järgmine kord teisiti teha. Ja noh, juustuga oli, nagu meie peres Juustukuningate kraamiga ikka. Tulime koju, sõime osa ära, ülejäänud räbalad said siis pitsale :D

2016-04-05 21.09

Lapsed seeni ei tahtnud, nende pitsapool sai võrdlemisi tühi. Poiss ei söönud pea üldse, aga tal ongi praegu mingi isutuse periood, seega ei üllatanud. Ühesõnaga laste poole ülejääkidest sai meie järgmise päeva hommikusöök. Ja see, mis seal pannil näha, polegi vist niivõrd pitsa, kuivõrd mingi suvaline soolane pirukas? No igatahes, hea oli :)

Aga lühidalt toitumise poole pealt – üllatavalt kerge on. Raskusi on ainult juustu ja hapukoore asendamisega. Kooresed pastad on minevik ja vahel tahaks erinevatele toitudele hapukoore-majoneesi kastet teha. No ja juust, mida ma niisama ei söö (st niisama näksimiseks sobib kitsejuust suurepäraselt, sellega pole probleemi) – toitudes kasutasime ohtralt ja kitsejuust on siiski erinev…

Kohvi joome kitsepiima ja ksülitooliga, maitsevahe puudub. Nisupasta vahetasime riisipasta vastu. Süüa teeme lihtsalt kõike, milles annab juustust ja hapukoorest mööda vaadata :D Inglise hommikusöögi traditsioonist jätsime saia ära, pole eriline kaotus. Nisu vältimine on üldiselt lihtne, sest rukis on ju lubatud ja gluteenivabasid jahusid olen katsetanud juba aastaid.

Lisaks ei saa ma enam õhtuti näksida, sest võtan hommikul ja õhtul Biolatte Originali, mida soovitati hommikul võtta tund enne sööki, õhtul kaks tundi pärast sööki. Mis tähendabki, et kui õhtusöök söödud, on igasugune näksimine välistatud, kui just päris poole öö ajal magama minna ei taha (mida ma ei taha, sest äratus on pool seitse). Sellest tunnen vahel puudust :)

Üks šokolaad on kapis, mis Abikaasale kunagi kingiti, selle järele on ikka vahel isud. Siiani olen suutnud vastu panna ja mitte lahti teha, sest siis on teada, et süüakse kõik järjest ära – ja see on veel suur ka, vist 200g. Eelmisel nädalal tõi Abikaasa vanaema meile ühe 100g šokolaadi – sõin sealt kolm tükki, ei maitsenud, Abikaasa sõi kõik ülejäänu ühe päevaga. Sellepärast, jah, ei olegi hea, kui šokolaad on majas – minul on kiusatus ja no tema ei ole mitte kunagi suutnud piiri pidada.

Igatahes on kodus üldiselt üsna lihtne, asendusi leidub, “keelatud” kraami lihtsalt ei osta. Külas käies on muidugi keerulisem, me ei ole kunagi olnud sellised inimesed, kes hakkaks virisema, et seda ja teist ei söö. Ja korra nädalas ju võib ka :) Seega võtan mina üsna vabalt. Näiteks sõin mingi hetk Abikaasa vanaema juures kanasuppi nuudlitega ja kõrvale leiba – saia ja või jätsin puutumata, see oli lihtne. Või siis söön pakutud šokolaadi, aga piirdun mõne tükiga. Õnneks pole väga tihti külas käimist olnud ka.

Kõigest eelnevast on nutikamad ilmselt juba järeldanud, et toitumise peaeesmärgiks on pärmseen kontrolli alla saada ja soolestikus normaalne mikrofloora taastada. Piimatooted vist sellega otseselt seotud pole, aga need ka hetkel ei sobinud, sestap siis väldin. Kusjuures vahva on see, et mitte ühtki vaevust mul ei olnud, seega oli põnev teada saada, mis mu sees “toimub”.

Ahjaa, kui D-vitamiini tase oli normis ja näiteks raud ka, siis mõningaid muid vitamiinivarusid oli vähevõitu. Nende kõige efektiivsemaks omastamiseks soovitati iga päev porgandimahla ja punase greibi mahla juua – me küll nii usinad ei ole, et viitsiks päris iga päev teha. Hea, et mahlapressi polnud jõudnud ära anda – muidugi on see odav, tahaks aeglast, aga noh… Ajab esialgu asja ära.

Eks siis näis, kuidas kõik need muudatused pikemas perspektiivis mõjuvad. Kunagi räägin kindlasti sellest kõigest pikemalt. KUNAGI. Elu on praegu nii hektiline, tööd palju, mõtted kapi otsas, pidevalt kaks paralleelreaalsust, millega diilida. Blogi jaoks väga jaksu ei jää :) Aga noh, neid perioode on varemgi olnud, küll läheb paremaks.

Apr 072016
 

Kurtsin mina paar päeva tagasi kolleegile, et mitte keegi pole suvest saati Tallinnast autoga meil poes käinud ja me juba uppume aja jooksul kokku kogutud pakkematerjali (graanulid ja mullikile kõigis pildil olevates kastides), mida taaskasutuseks alles hoiame (aga millest ise kasutame ära vaid murdosa, sest pakkide saatmine toimub üldjuhul Tallinna laost).

2016-04-07 15.28

Kolleeg ütles selle peale, et tema pole saatnud. Tõdesin, et jah, pigem mingid teatud tootjad, kellelt otse tellin.

Täna tuli kaup. Vist ligi 8 kasti. Võtan mina vastu ja imestan… Igas kastis peotäis graanuleid, pealtnäha täiesti tarbetud. Kuni viimaks jõudsin kastini, kus oli terve hunnik graanuleid ja kiri:

2016-04-07 15.27.38

Mul praegu veel on laua kohal ruumi, aga see täitub jõudsalt…

2016-04-07 15.31.26

Ja sellistele kiusajatele küpsetasin mina veel hoole ja armastusega küpsiseid… Oleks pidanud vitsa saatma selle asemel. Või graanuleid :P

2016-04-06 10.11.2

Hea ikka, kui hoolitakse :D

Apr 072016
 

Pole juba viis kuud Humanast kirjutanud, viimati novembri keskel. Tänane käik oli aga nii rõõmustav, et tundus kohane seda ka blogis kajastada.

Eks ma olen ikka käinud nende viie kuu jooksul nii mõnedki korrad veel. Vaatasin üle, novembri lõpus olen ostnud tumesinise ja musta kampsuni €2 eest – täielik lühis, ei suuda meenutada kohe üldse. Detsember jäi vahele. Jaanuaris €12.50 eest kolm seelikut, kampsun ja sall. Veebruar jäi vahele, märtsis korra käisin, aga ostsin vaid €1 eest kandmiskõlbmatu musta pluusi, millel oli “mustriks” peale õmmeldud hunnik ägedaid värvilisi nööpe.

Jaanuarikuised ostud olid küll edukad, õigemini üks seelik on õhuke, ilma voodrita, ja seda pole veel kanda saanud, ootan ilmade soojenemist…

IMG_2555

Salli kannan sellest alates igapäevaselt (pilti pole, aga sihuke sinakasroheline hõbedaste niitidega, pehme ja ringikujuline, nagu nad on), kampsunit olen ka kandnud (ei viitsinud pildistada, harilik punane, eest nööpidega), kaks ülejäänud seelikut on leidnud tänulikku kasutust, need pildistasin üles – küll alles õhtul ja kohutava valgusega, nagu mul kombeks.

IMG_2553

IMG_2560

Täna oli €2 päev. Mõtlesin, et piilun korra. Veetsin mõnusa tunnikese, proovisin kaks korda hunniku riideid selga ja valisin lõpuks välja seitse asja. Kusjuures tavaliselt mul on Humanas palju rohkem kõhklemist – kas tahan või mitte (kui kõhklen, siis reeglina ei osta)? Täna aga oli lihtne – mitu korda selga proovida ei olnud midagi vaja, kõik sai algusest peale ära jagatud, kas võtan või jätan. Nii et €14 eest seelik, kleit, retuusid ja neli üsna erineva stiiliga pluusi. Igasugu mõnusaid mustreid ja värve (mis küll piltidel väga adekvaatsed pole, tegelikult, nagu ikka, ilusamad) – eks kevad on südames.

IMG_2546

IMG_2533

IMG_2519

IMG_2521

IMG_2537

IMG_2529

IMG_2542

IMG_2526

Peale retuuside ja poolpikkade käistega pluusi on ülejäänud kraam küll pigem suvine… Läheks need ilmad juba rutemini soojaks!