Igav ei hakka

Sihuke tunne on, et rabamatkal loksutati veits miskit paigast ära – ja tundub, et järjest hullemaks läheb. Viimane kuu on olnud pehmelt öeldes jabur. Liiga jabur, et midagi sellist oleks osanud ettegi kujutada. Aga noh… Nagu pealkirjas mainitud – vähemalt igav ei hakka 😀

Nädal oli raske. Kõigepealt üle töötamine, siis muu draama, palju teravaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Tõsiselt oli tunne, et tõmbun tagasi oma urgu ja hakkan normaalseks. Aga pärast seda, kui olin pool laupäeva voodis teki all emonud ja süngeid mõtteid mõlgutanud, otsustasin hoopis, et s*tta kah, kodus pole nagunii miskit asjalikku teha, lähen parem Tallinna, riietevahetusele.

Riietevahetuse mõte seisneb selles, et inimesed toovad kokku oma lastele väikeseks jäänud riided ja saavad need loodetavasti anda edasi neile, kel selles vanuses lapsed peale kasvamas. Mul ootas hunnik riidekotte tükk aega, et ma viitsiks nendega midagi peale hakata, aga energiat polnud. Kuna teadsin, et Abikaasa on ära, siis ma üldse ei kaalunudki osalemist, riietega Tallinna jõudmine tundus võimatu.

Lõppes aga asi nii, et pakkisin kaasa ühe kohvri ja suure kilekoti, organiseerisin transpordi Pärnus bussijaama ja Tallinnas bussijaamast. Kõik riided kaasa ei mahtunud, aga kuna Abikaasa õde tuli meile porgandeid tooma just siis, kui ma pakkisin, ja tal on kaks väikest tüdrukut kodus kasvamas, sundisin teda mingid asjad kaasa võtma 😀 Õel nagu ma olen 😀 Nii et nüüd mul põhimõtteliselt polegi ülearuseid lasteriideid enam kodus. Midagi nipet-näpet ainult. Aga ära andmise asju on ikka veel hunnikus ootamas.

Lapsed kah muidugi, lisaks kottidele. Sõitsime mõlemad otsad Lux Expressiga, mis tähendas, et igaühel oli lõbustuseks oma ekraan.

Öösel olin Liisi juures, nagu tavaliselt. Neli last ja palju segadust.

Kusjuures tänaselt riietevahetuselt ma oma lastele miskit ei saanudki, sest inimesi viitsis kohale tulla üsna vähe ja polnud lihtsalt meile sobivaid suuruseid. Mul oli ausalt öeldes üsna savi, ma läksin Tallinna täiesti puhtalt seltskondlikel eesmärkidel ja tahtsin enda kraamist lahti saada. Isegi kohver jäi Tallinna, see pakitakse nüüd järgmise nädala kauba hulka 😀

Aga jah… Igav ei olnud 😀 Kui riided said vahetatud ja lapsed tubastes oludes liiga hulluks läksid, sai nendega õue mindud. Kolm (hiljem neli) täiskasvanut, kaheksa (alguses üheksa) last (Liis viis oma poisi vahepeal sünnipäevale ja tuli siis ise tagasi). Ava või lastehoid 😀

Õhtul jõudsime koju peale seitset. Lapsed olid alguses kohutavas tujus, ainult üks virin ja tüli. Eks pikast päevast väsinud… Aga mingil maagilisel kombel õnnestus mõlemal lõpuks maha rahuneda ja duši all ära käia, misjärel kell üheksa õhtul sõbralikult kolmekesi õhtusöögiks muna-singi võileibu sõime, kolmveerand kümnest said lapsed lõpuks voodisse ja kustusid hetkega.

Ühesõnaga… Mida ma tahtsingi öelda… Ehkki viimase kolme päeva sündmused on olnud nii kirjud, et endal on ka juba üsna ebaadekvaatne tunne, siis… Igav ei hakka 😀 Ja kuna ma mingi hetk avastasin, et õhtul ringi toimetades nii muuseas muusika järele tantsin, siis vist – lõpp hea, kõik hea.

Mis tulevik toob, seda näitab vaid aeg.