Jul 242008
 

Kui Liis Lass on vaese mehe Carmen Kass, siis kes oleks selles kontekstis Vändra Aveli?

(puurime seda kollast ajakirjandust läbi, mis meile täna anti. Ja noh, iroonia käib ikka asja juurde, MEIE ju)

Jul 242008
 

Sain täna lõpuks Mehe õe käest plaadi (no oma laiskus, eks, oleks ilmselgelt varemgi saanud) ning siin siis veel mõned fotod (autor Jüri Vlassov):

Rasedate privileegid – kingapandlaid ei pea ka ise kinni panema (vähemalt mitte siis, kui tegu on nii kõrgete kingadega):

Me ei teadnud, et pildistati…

Nüüd juba teadsime ;)

Mees oma vanaemaga:

Ja lõpetuseks üks pilt hoopis ühest teisest pulmast teises linnas, aga samal päeval (nagu just poolkogemata tuvastasin). Tegu mu kunagiste väga heade tuttavatega, pildi varastasin pruudi Orkuti kontolt (küsisin tagantjärele luba ka ja sain, nagu arvata oligi).

Aga miks ma selle foto siia panin? Sest see südame motiiv pulmakülaliste üles pildistamisel on lihtsalt SUPER! Ja ma tahan seda mäletada. Et kunagi, kui ise abiellun, seda ka kasutada. Pildi ja idee autor on Terje Atonen.

 

Jul 232008
 

Just selline pilt avanes mulle pool tundi tagasi koju jõudes. Mõlemad mu suvitajad olid kustunud.

Kuivõrd üks neist on viimasel ajal (noh, et mitte öelda kogu aeg) ropult üle töötanud ja teine lihtsalt vana, siis ei raatsi neid ka kuidagi üles äratada. Nokitsen siin vaikselt, kuni uni täis saab.

Aga muidu on täna väga hea päev olnud – sain üle pika aja Meest näha :) Pidi teine küll algsete plaanide kohaselt otse Tallinnast Tartusse ja sealt folgile kihutama, aga otsustas kottide ümber pakkimise ja osalise lasti omaniku vahetamise eesmärgil siiski Pärnust läbi tulla. Ja kui ta juba siin oli, siis õnnestus mul teda otse loomulikult esialgselt plaanitust kaks korda kauem kinni hoida :P

Nüüd on ta siiski teel Tartu poole ja mina olen jälle oma suvitajatega kahe… See tähendab siis, kolmekesi.

Suvitajad, muide, tõid mulle eile kingitusi. Noh, mulle ja Maasikale. Ja tegelikult pole ühte osa kingist pildi peal, sest need olid mul pildistamise hetkel juba kõrvas. Maasikakujulised kõrvarõngad nimelt :D

Belgia šoks on ikka jube hea :P

Aga ma nüüd loen vist natuke raamatut või kollast ajakirjandust – mind varustati ennist paari Naistelehe ja Kroonikaga, rannalektüüri rohkem kui küllaga, võin veidi täna ka piiluda.
Jul 222008
 

Vahelduseks meediaretsensioonidele otsustasin end lõpuks ometi kokku võtta ja panna kirja kõik selle, mis ma oma Eestis olemise aja jooksul tegelikult korda olen saatnud.

Eelmisel… See tähendab, põhimõtteliselt siis üle-eelmisel laupäeval (päev pärast pulma) käisime Mehega minu emapoolse suguvõsa kokkutulekul. Sellist asja pole ametlikult varem toimunudki ja mina, tunnistan ausalt, olen teatud põhjustel oma suguvõsaga suhtlemist aastaid miinimumi peal hoidnud (omaenda perekond muidugi erandiks).

Ja kokkutulek oli tore. Nägin ära suuremal hulgal nõbusid, kellest viimased reaalsed mälestused pärinevad paremal juhul kooliajast, halvemal juhul kaugest lapsepõlvest, kus ma veel lasteaiaealisena vanaema korteris elasin (noh, me kõik elasime, ema ja õde ka) ning hoov suviti ikka väikseid külas olevaid sugulasi täis oli.

Nüüdseks olid kõik need väikesed sugulased suureks kasvanud (mõnedel on juba endalgi laps(ed)) ja tundmatuseni muutunud – enamikku neist poleks ma tänaval äragi tundnud. Aga nad kõik on toredad ja edaspidi suhtleme loodetavasti palju rohkem.

Pühapäeval oli vaja Mehega tülitseda ja ära leppida… Olla veel koos, kuni ta ära lendab ning sellest ajast viimast võtta… Ja õhtul veel õekese ja Kaidiga chillida ning juttu rääkida.

Esmaspäeval käisin Kaidiga Tallinnas, saatsin Mehe lennuki peale ning tõdesin, et ma EI tunne Tallinnast puudust. Üldse. Okei, Humanad on head, eriti Kaubamaja oma. Seal ma vist kõige rohkem aega veetsingi.

Ahjaa, ja siis pean ma otse loomulikult rääkima veel meie hommikusöögisaagast. Ehk siis soovisime Mehega kella üheksa paiku Tallinnas meeldivas kohas korralikku hommikusööki nautida.

Jalutasime veidi bussijaama juurest eemale, aga ühtki kohta teele ei jäänud. Olgu, sõitsime trammiga kesklinna. Energia kohvik ei tundunud absoluutselt ahvatlev, seega otsustasime vana hea Muahi kasuks.

Võta näpust – köök oli suletud. Viisakas ja meeldiv teenindajaneiu soovitas Moskvat, mis tundus igati loogilise lahendusena – hüppasime trolli peale ja sõitsime vabakale.

Moskva köök oli remondis!

Selleks ajaks olime juba piisavalt ringi töllerdanud ja näljased, aeg hakkas ka otsa saama, niisiis istusime sinnasamasse Kuku kohvikusse ja ajasime läbi singi-juustu pannkookide, salati, mingite magusate kookide-saiakeste ja võrdlemisi jahtunud kohviga.

Mis seal ikka… Nähtavasti ongi suvel asjalood sellised.

Teisipäeval sain kokku Marisega. Jalutasime kesklinnas ja ranna kandis, käisime Steffanis, kus pizzad on endiselt võrratud ning istusime pärast seda õhtuni Marise pool. Ja RÄÄKISIME. Lihtsalt rääkisime terve päeva elust ja asjadest ja kõigest muust. Ja Maris andis mulle kaks oma tõlgitud raamatut. Ja hunniku maasikaid.

Aga mis kõige ägedam – ta tõi Maasikale Prantsusmaalt riideid. Nii et esimesed asjad on olemas :D

Kolmapäeval käisime Marisega Sindis Karinil külas. Taas kord möödus terve päev süües ja juttu rääkides. Sedakorda sain üle pika aja head Eesti šašlõkki ja no siis veel see võrratu südamekujuliste maasikatega vahukooretort! Üle prahi :P

Selliseid silte leiab Sindi bussipeatustest:

Neljapäev oli asjaajamise päev: käisin oma kotti parandusse viimas, kosmeetikus näopuhastuses ja erinevatest riigiasutustest oma üllatavatele avastustele ja nendega seoses tekkinud kahtlustele kinnitust saamas. Mingil määral sain, nüüd siis ootan lõplikku vastust.

Reedel ei olnud ma sugugi terve päeva kodus, nagu alguses arvasin, hoopis terve päeva väljas. Lõuna paiku käisin emaga autopoodides – ta otsustas väärikas pensionieas endale lõpuks load teha ning auto osta, mina olin kaasas kui pikkuse mõõdupuu tagaistmereisijatele.

Ja pärastlõuna ning õhtu veetsin Kaidi ema juures, kus aeg möödus jällegi peamiselt süües ja rääkides, nagu mul siin viimasel ajal kombeks, sekka väheke telekat, muuseas minu elu esimene osa House’i, kes oma irooniaga koheselt mu südame võitis – peaks selle sarja vaatamise kohe põhjalikumalt ette võtma. Õhtu jooksul õnnestus näha ka Madist, kes korraks läbi purjetas ja Kaidi rasedat õde (rasedaid on ju nüüd ikka tore üle vaadata).

Laupäeval käisid Pips ja Marko ühepäevasel Pärnu visiidil. Nende auks oli ilm vastupidiselt möödunud nädalale super: rand oli rahvast pungil, õhutemperatuur 27, vesi 21 kraadi. Mina, kes ma olen rannas käimisest täiesti võõrdunud ja suhtun sellesse täieliku eelarvamusega, olin sunnitud külaliste soovile järele andma ning siiski pool päeva liival peesitades veetma. Määrisin päevituskreemi küll igale poole, kõhule suisa mitu korda, kuid näo jätsin millegipärast vahele. Tulemuseks olid selgelt näkku päevitunud päikeseprillid ning nendest allpool punaseks põlenud põsed ja nina – nägin välja nagu vöötorav. Käisin esimest korda ujumas (ja karta on, et viimati ujusin enne seda suvel 2003 – vähemalt igasugused mälestused hilisemast kokkupuutest veega puuduvad, kuna veetsin edapidised suved pea täienisti Tallinnas või Londonis). Siunasin kõigepealt Pipsi snoobiks, kui too vihjas rannatooli rentimise võimalusele (eluaeg on ilma hakkama saadud, kuidas siis nüüd enam ei saa???) ning muutsin oma arvamust kardinaalselt pärast pooletunnist liiga väikese liiva täis rätiku peal palavusse suremist, kus tooli rentimine ja selle veepiirile seadmine korraga väga ahvatlev tundus (tegudeni siiski ei jõudnud, ehk järgmisel korral – ehkki ma küll ei tea, mis mind jälle randa meelitada võiks).

Õhtupoolikul istusime ranna Steffanis, kus pidin tõdema, et nende menüü on endiselt poole väiksem kui linna omas ning pasta- ega vormiroogi seega ei saa, isegi piima ja normaalset mahla mitte. Aga noh, pizza maitses endiselt hea :)

Ja hiljem Vallikääru kandis jalutades kuulsime Dagö heliproovi ning tegime käigu pealt ekspromtotsuse kodust soojemad riided ja tekk tuua, et teisel pool vallikraavi tasuta kontserdit nautida.

Mõeldud – tehtud. Õnneks tuli Dagö esimesena peale – vastupidiselt meie kartustele, et kõik teised esinejad on enne ja me ei jõuagi Dagöt ära oodata, sest Tallinna sõitmist ei tahetud ju ka liiga hilja peale jätta.

Aga Dagö tuli ja laulis. Esialgu küll ainult neli-viis lugu, ilmselt tuli hiljem tagasi (seda me ei viitsinud ära oodata ja läksime minema). Igal juhul sellest piisas, et lesida silmad kinni rohus, nautida head muusikat ja tõdeda, et elu ongi peaaegu perfektne (minu puhul jäi sellest peaaegust puudu fakt, et oleksin tahtnud lesida kellegi kaisus, kes armastab Dagöt sama palju kui mina ja kes tol hetkel viibis kaugel-kaugel Londonis).

Ahjaa, ja muidugi pean veel ära mainima Pipsi ja Marko toodud kingituse: muinasjuturaamatu :D Maasikale lugemisega läheb küll veel mõned aastad aega, aga ma tahan neid kõigepealt ju ise lugeda!

Ja veel paar fotot tollest päevast lisaks kõhupildile, mis juba paar päeva tagasi üles riputatud sai:

Pühapäeval sain kõigepealt paariks tunniks Kristiga kokku, et kohvikus ja pargis istuda ning elu üle arutada. Ja kui Kristi järgmisele kokkusaamisele kiirustas, oli ka minul järgmine kohting kokku lepitud: sedakorda Külliga, kellega ma pärast ülikooliaegset kooselu pea üldse suhelnud pole, aga kes on nüüd ka rase ja… Oi, juttu meil ikka jätkus, õhtuni välja.

Eile käisin kiroprktiku juures, kes väänas natuke mu selga ja kaela ning teatas, et kaks selgroolüli olla üksteise sees olnud küll. Seljavalusid on nüüd loodetavasti vähem ja paar harjutust näitas ta mulle ka, mis peaks piisava eelneva praktiseerimise korral eesseisva sünnituse kergemale kulule kaasa aitama. Loodame!

Kuna kiropraktiku juurest lahkudes kästi palju vett juua ja liigutada, et ravi tulemused võimalikult efektiivsed oleksid ning mul oli plaanis ülejäänud päev ema arvutis istuda ja tema fotosid süstematiseerida, otsustasin vähemalt kesklinnast jala koju jalutada. Kuna ma Maisse jõudes veel vähimalgi määral väsinud polnud, otsustasin korra rannast ka läbi põigata.

Siis lugesin päevase liigutamise piisavaks ning istusingi terve õhtu arvuti taga (ok, vahepeal käisin ikka sirutamas ka) – ema fotosegadik oli lihtsalt uskumatu, aga mulle ju sellised asjad meeldivad, seega sain asjad pärast tundidepikkust võrdlemisi nauditavat tööd nii heasse seisu, kui minu poolt üldse võimalik oli.

Ja täna… Täna olen taas lihtsalt logelenud ja arvutis passinud. Ajalehti lugenud ja blogi risustanud. Aga nüüd ongi aeg asjalikuks hakata, sest kõigi eelduste kohaselt peaks paari-kolme tunni pärast jõudma pärale suvitajad Vaska ja Elukas, kellega siis järgmised neli päeva samasugust kvaliteetaega veeta.

Jah, just seda mu puhkus olnud on – kvaliteetaeg. Ei mingit varahommikul tõusmist ega linnade vahel sõitmist – ainult Pärnu ja puhkus. Lõunani magamine ja poole ööni üleval olemine. Logelemine mõnede üksikute kohustustega. Ja tundide kaupa rääkimist ja söömist erinevate toredate inimestega erinevates toredates kohtades.

Täpselt nii, nagu üks puhkus olema peabki :)

Jul 222008
 

Kuna mul on täna täiesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt süvenenud ajakirjandusse ja jõudsin Postimehe kodukalt õige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud üht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid väga sügavalt järele mõtlema.

Esimene oli õõvastav lugu ühe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ühiskonna sellest poolest on minuni läbi erinevate allikate jõudnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sünge ja masendav.

Selle loo läbi lugemise peale ei olegi vist võimalik midagi teha. Ainult loota, et kõik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jääb aja jooksul vähemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille läbi lugemisel sügavalt mõttesse jäin, oli pikk, põhjalik ja mitmekülgne arvustus mõningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli küll pühendatud toidule, aga igalt poolt kumas läbi NY üldist eluolu.

Võib-olla mäletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida järgmisena mõneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rääkinud.

Aga siis ma jäin rasedaks. Ja pidin kõik oma senised plaanid ja kavatsused ümber mõtlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ümber mõelnud, olukorraga suurepäraselt harjunud ja selle täiesti ootamatu elu keerdkäiguga õnnelik ja rahul.

Mu NY unistus jäi kõige selle käigus arusaadavalt täiesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapäevasest söögist võileiva/salati ja latte/mahla näol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, üleüldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamärk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis küllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada välismaal, et õppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul täpselt samamoodi.

Londonis on olnud võrratu, aga see aeg hakkab vist ümber saama. Tahan nüüd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mõttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tõepoolest rahul.

Ma tahan elada väikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mõistetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mõtle enne, kui neist ilma jääd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lähemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui väikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult välja mõelda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte päevast päeva kuskil pisikeses kontoris ületunde ja karjääri teha ning sinna kõrvale võileibu näsida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib süüa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus või hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kõike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ühe riidetüki eest sellepärast, et seal peal on õige logo. Ma hindan vaid mugavust, välimust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kõigi õige kombinatsiooni eest olen ma nõus võimaluse korral mõnevõrra rohkem maksma, seda aga mõistlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui järele mõelda, käib selles lõigus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kõige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin küll reisida ja maailma näha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jõuan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kõige õigem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks näis, kui kiiresti mu unistused täituvad…

Jul 222008
 

Jüri Pino arvab, et SMS laenud on (sarnaselt narkootikumidele) rahva hulgas nii populaarsed sellepärast, et avalikkus neile pideva näägutamisega tähelepanu juhib ja seega inimestes uudishimu tekitab.

Mina arvan, et loll saab kirikuski peksa.

Kellel on õigus? :D

Sõpradelt laenamise mugavama alternatiivina soovitan ma vaba tagasimaksega krediitkaarti, mida juba aastaid tänulikult kasutan – sobib just neile, kel aeg-ajalt veidi enne palgapäeva raha otsa saab ning kes omavad seega suurepärast võimalust laenatud raha enne 30 päeva möödumist tagasi maksta. Ei mingit ebamugavust sõpradelt raha küsimisel, ei mingeid intresse, ei mingeid lisakulutusi.* Õllekas ka ei pea istuma.

Aga noh, kui Ekspressi arvamusrubriik leiva lauale toob, siis ju võib… SMS laenu võtta. On vähemalt, millest rääkida.

Irw.

(jajah, ma sattusin üle väga pika aja lehtede lugemise lainele)

PS. Kui mina saaks oma sõpradelt hädas olles raha laenata vaid siis, kui nendega enne õllekas istun ja seal raha kulutan, oleks ikka nukker lugu küll.

* Siiski, enamikel pangakaartidel on ju igakuine hooldustasu (minu omal kusjuures mitte) – aga see on kindlasti väikem, kui SMS laenu intressid või õlle hind pubis…

Jul 222008
 

Tegelikult jõudsin ma just selleni, et ikka ilge k*pp ja keeruline töö on olla poliitik – kõik muudkui nõuavad ja igaüks on ometigi KÕIGE targem selle koha pealt, mida riigil parajasti kõige rohkem vaja on. Targutada oskame me kõik, aga kui peaks selle asemel riiki juhtima…

Pensionärid ja noored pered, koolid ja riigiasutused, ametnikud ja kirjanikud ja veel tuhat muud huvigruppi… Kultuuri oleks vaja edendada ja kõike muud ka. Ja poliitik siis peab otsustama, mis nüüd parajasti kõige olulisem on. Ausõna, mina küll sellist vastutust ei taha!

Aga rääkides Pärnu linna või Viisitamme mainest (sest üks paraku mõjutab teist ehk konkreetsel juhul küll pigem teine esimest):

tikker @ EST | pärnu [24+6] says:
ja mis pärnusse puutub, siis nii kaua, kuni selle eesotsas viisitamm uisutab…

Muide, kas teie teadsite, et Bill Clinton on vasakukäeline?

Jul 222008
 

Võidusamba mainet hakkab parandama suhtekorraldaja
PM, 22.7.2008

Üks värvikas kuju Eesti avalikkusest ütles mitte väga ammu ühele ajakirjandusväljaandele järgmised sõnad: “Riik on loll ja valitsust ei juhi keegi.” Ma täiesti sihilikult jätan viitamata, ehkki tean, kust ja millal seda lugesin.

Ma isegi ei tea, milline on selle mehe suhtumine sambasse (ma pole Eesti ajakirjandust kuid jälginud) – kardetavasti pigem positiivne.

Ma pole ka kindel, kui palju ma selle mehe vaadetega nõustun ja üleüldse ei tea ma poliitikast midagi, eks.

Lihtsalt nägin seda uudist ja see lause tuli meelde.

Aga kes olen mina, et kritiseerida. Minu väga targa, kaua elanud ja palju näinud ema sõnul olevat igal riigil vaja midagi (loe: sammast), et tähistada oma iseseisvust. Ja pole normaalne, et eestlased oma ajaloo vastu üldse huvi ei tunne ja oma minevikku õieti ei tea.

Ei saa üldistada tegelikult, mul puuduvad andmed keskmise eestlase ajalooteadmiste ja -huvi kohta.

Ma lihtsalt juurdlen, kui palju riigi raha on võimalik kulutada erinevatele SAMMASTELE. Ja kas selles riigis poleks valusamaid kohti, kuhu seda raha investeerida.

Aga tegelikult minu arvamus Eesti riigist vist hoopis tõusis hiljuti tänu teatud avastustele tunduvalt – ma vaid ootan kinnitust, et seda avastust teiega jagada. Nii et ma ei saagi vist väga vinguda. Pole sel riigil vast nii suurt häda midagi, lihtsalt sõna “sammas” tekitab minus juba raskekujulist allergiat.

Jul 222008
 

Ja kui kõht tühjaks läheb, siis istun öösel kell pool kaks oma kulunud kollases partidega hommikumantlis kollases köögis, põletan kollast küünalt, joon kollasest kannust kollasesse tassi valatud piima, loen vana head Erseni NYT bestselleri sarja seepi ja söön surmkindlalt viletsa toiteväärtusega pakimakaronirooga, mis mulle alati nii väga maitsenud on. Ja kollane kell tiksub vaikselt aega. Ja kõik on nii, nagu vanasti.

Veel on natuke aega olla laps…

Jul 222008
 

Kraamisin täna kõik oma fotoalbumid ema kapi otsast alla ja vaatasin üle pika aja pilte. Nii palju mälestusi! Kõik need emotsioonid ja elu keerdkäigud, kõik need tehtud hullumeelsused, masendumised ja rõõmustamised…

Aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et mul on ikka vägev elu olnud. Ilus elu. Sest õnnelikke aegu on olnud küllaga ja kõige suuremast masendusest või hädast aitab alati keegi kõige jaburamal kombel välja.

Üheksa suurt albumit, kus on kirjas minu elulugu. Viimased peatükid said sinna kirja pandud enne Londonisse kolimist. Ootan juba uuesti Eestis elamist, et saaksin kõik Londonis kogetu ka paberile talletada. Albumeid ja digipilte ikka ei anna võrrelda!