Ma olen üldiselt emaks olemisega suht ära harjunud – teatud rutiin on välja kujunenud, kõik lapsega seotud tegevused on harjumuspärased. Nii me siis vaikselt elame.
Aga vahel ma lihtsalt jään teda vaatama – neid suuri silmi, nöbinina, siidpehmeid põski, pisikest roosinuppsuud ja lohukesega lõuga… Ja mõtlen: kuidas on võimalik, et on olemas nii väike ja täiuslik olend.
Et see ongi MINU laps. Puhas, rikkumata lõuend. Meie Mehega peame ta üles kasvatama, meil on püha kohustus kujundada ta nii täiuslikuks, kui oskame.
Täiuslikuks heas mõttes, eks – ma ei pea silmas, et me hakkame talt täiuslikkust nõudma. Lihtsalt katsume temast kujundada võimalikult hea, targa ja vastutustundliku inimese. Umbes niiviisi.
See on nii suur vastutus. Samas – mulle on ju alati meeldinud teha midagi päris algusest peale ja päris ise – et kõik saaks täpselt nii, nagu mina tahan.
Lapsega muidugi nii lihtsalt ei lähe, et ma saangi ta täpselt oma tahtmise järgi kujundada. Aga meie oleme need, kes teda suunavad. Ma loodan, et me suudame seda õigesti teha 🙂
tähendab, ma saan aru, et täiesti vale post, aga ma avastasin enda jaoks uue sarja ja koguaeg seda vaadates on meeles tiksunud, et sa küsisid, mis sulle peale dexteri ja house'i veel võiks meeldida (kusjuures, lost ka ei meeldi mulle üldse), ja ma tahtsin öelda, et
LIFE!
mulle üldiselt punapead ei meeldi, aga ma olen vist esmakordselt armunud punapäisesse näitlejasse. hullult nummi sari.
no ja muidugi criminal minds (kuigi see on sünge veits liiga) ja scrubs ja 2&1/2 men ja how i met your mother ja… tähendab, minuga sarjadest rääkida on suht mõttetu, mul on liiga palju neid. aga life on uus lemmik, soovitan soojalt.
ja plikale musid, ma tulen teda varsti vaatama, tegelt ka 🙂
nu ei saa ju kommentaarile kommentaari kirjutamata jätta =) mulle ka lost ei meeldi, a hääletan röömsalt scrubsi ja 2 & a half meni poolt. minu absoluutne lemmik on aga kiirabihaigla (vist kutsuti seda eestis nimodi, originaalnimi on er).