Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Siimust.
Me olime neljanda kassi mõttega mänginud õige pikalt. Ja mul on eluaeg olnud unistus omada halli kassi. Lihtsalt esimesed kolm tulid mu juurde, minul ei olnud mingit valikuvõimalust – peale selle, kas võtta või mitte võtta 😀
Kuigi halli kassi jutt oli meil ammu, oli see pigem niisama unistus, ilma mingi konkreetse väljundi ega plaanita… Kuni mai lõpus või juuni alguses leidis Kristeli naabrinaine oma kuurist halli kassipoja, kes oli ema poolt maha jäetud. Alguses hoolitses beebi eest Kristel, aga kuna ta kassi endale jätta ei soovinud, siis nii saigi otsustatud, et Kaaslane saab endale sünnipäevaks kassi.
Salajas meil seda muidugi hoida ei õnnestunud, sest esiteks lobises Poiss kogemata tahtmatult välja – ja kui selle oleks Kaaslane ehk veel kõrvust mööda lasknud, siis hiljem sõbranna mees ka kogemata mainis midagi enne tema sünnipäeva… Ühesõnaga jah… Kaaslane aimas. Mis muidugi ei teinud rõõmu kingitusest väiksemaks.
Kiirkerime edasi sügisesse. Novembri keskel arutasime omavahel, et iga kass toob lihtsalt veel lisarõõmu juurde. Ja meil ruumi on, mahuks veel. Et liiva peab nüüd nagunii tihemini vahetama. Ja et nendesse karpidesse, millega me kasside toitu sügavkülmutame, mahuks viis portsu ka ära. Et Siimule oleks omaealist mängukaaslast vaja. Ja et valge kass on meil veel täitsa puudu. Ja siis me läksime varjupaiga lehele… Ja seal jäi meile südamesse 20. juulil Viljandi varjupaigas sündinud erivärviliste silmadega Teet.
Mina ütlesin, et kuna mina suvel juba ühe kassi võtmise otsuse tegin, siis see otsus jäägu 100% Kaaslasele – teine täiskasvanud inimene võib nüüd koju veel ühe kassi tuua. Aga et oleks ju imeline jõulukingitus.
Tegelikult jäi meile silma ka ülisümpaatne kassipreili Pärnu varjupaigas – Aura ei olnud täiesti valge, aga suuremas osas. Ja logistiliselt oleks Pärnust kassi võtmine lihtsam olnud.
Aga sinnapaika see teema jäi. Siis me jäime kõik haigeks. Siis ma veensin end ära, et tegelikult neljast kassist täiesti piisab. Ja põhimõtteliselt oli kogu värk minu poolt unustatud.
Täna jäin mina kodukontorisse, Kaaslane läks tööle, Plika Eksabikaasa poole piparkooke küpsetama. Õhtul käisin kosmeetikus ja kui ma sealt tagasi jõudsin, siis ootaski mind kuuse all selle aasta esimene jõulukingitus:
Tuli välja, et Kaaslane ja Plika olid salaja omavahel põhjalikult arutanud, minu eest kõike varjanud ja täna, kui ma arvasin, et Kaaslane on tööl ning Plika isa juures, siis käisid nad tegelikult pärastlõunal Viljandis Teetu ära toomas. Mina ei aimanud mitte kui midagi… Nii et neil läks see üllatus 200% korda.
Teet, erinevalt teistest kassidest, talus autosõitu suurepäraselt. Ei mingit kräunumist ega hirmu, rahulikult uudistas:
Ega selline uskumatu tunne on siiamaani 😀 Meil on viis kassi 😀
Teet on hullult aktiivne ja parajalt segane, mitu tundi jooksis igal pool ringi, pildi peale püüda oli teda siis väga raske. Aga lõpuks väsis ikka ära ja tuli meie juurde magama ka. Ei mingit arglikkust ega võõristamist… Kui ta on varjupaigas sündinud, siis vist harjunud algusest peale igasuguste inimestega…
Nii et jah… Viis kassi 😀 Veel rohkem armastust.
Teistel kassidel on nüüd muidugi järjekordne kohanemisaeg. Täna Siimu ainult urises Teedu peale 😀 Aga kogemusest teame, et kui pisut aega anda, siis kõik leebuvad ja harjuvad ning magavad lõpuks sõbralikult kõrvuti süles. Või kui ei soovi nii sõbralikult läbi saada, siis meil majas ruumi küllalt, igaüks leiab oma nurgakese.
Aga nüüd ma luban pühalikult, et rohkem kasse ei tule meie majapidamisse senikaua, kuni me selle B&B idee ellu viime. Sest kuuenda kassi toit enam ühte sügavkülmakarpi ei mahuks 😀
nii äge! See, et võtsite ja see, kuidas võtsite.
Lihtsalt megaäge!
Mul on kodus ka varjupaigast tulnud valge kiisu Bella, vist üks elu parimaid otsuseid, mis teoks sai teha 🙂 Tal on seltsiks imearmas eesti hagijatüdruk Bibi 😀 Mees pidevalt räägib, et võtame veel kellegi, aga kortermaja kolmandale korrusele tõesti rohkem ei taha kedagi tuua ja peame leppima kahe preiliga 🙂
Kassid on lihtsalt NII ÜLIÄGEDAD. Imelised, pehmed, nunnud stressimaandajad. Ma muidugi saan aru, et mu arvamus on täiesti kallutatud ja kõik inimesed ei ole ega peagi olema kassiinimesed, aga… Ma arvan, et paljude inimeste elu oleks PALJU õnnelikum, kui neil oleks kodus paar kassi. Ja varjupaigas on neid ootamas kümneid, isegi vist sadu… Pluss varjupaigast saab enamasti juba kastreeritud/steriliseeritud kassi, mis on eriti mugav.
Ma saan aru küll jah, et korterisse lõputult loomi ei mahu, aga kellel veel pole, siis – paar kassi teeks elu veel elamisväärsemaks 😀 Peaasi, et neile jaguks ruumi, sööki ja armastust.