Kolm päeva jõuludeni, üks päev puhkuseni

Täna hommikul oli nii sossu olla. Eilsest intensiivsest päevast väsinud, tööl ei tahtnud aju kuidagi täisvõimsusel tööle hakata. Õnneks polnud ka vajadust nii intensiivselt tegutseda, sain rahulikult tegemist vajavaid asju nokkida.

Õhtul käisin juuksuris. Kuna ma seal iga kahe kuu tagant käin ja teatavasti lobisen kõigiga kõigest, siis ta teadis küll, et ma vahepeal lahku läksin ja maja müüsin… Ja et lõpuks ikka ei läinud ega müünud 🙂 Igatahes arutlesime kinnisvara teemadel. Ja peatselt kesklinnas tasuliseks muutuva parkimise teemadel – et kas ma peaks siis kesklinnast ära kolima 😀 😀 No praegu ikka see algne plaan, et elame siin kesklinna majas, kuniks lapsed on kooli lõpetanud ja pesast välja lennanud – siis on kõik teed valla ja võib otsustada, kuidas edasi. Kindlasti mitte siin majas. See on praeguseks meile ideaalne kodu, aga edasi tahaks ühelt poolt midagi väiksemat, soodsamat, kahele sobivamat ja kergemini hallatavat… Teiselt poolt aga on mul juba pikalt tõmme loodusele lähemale. Pluss mul on aastakümnete pikkune unistus ehitada kuskile metsa, võinoh, igal juhul looduskaunisse ja privaatsesse kohta, ökomajake… Kus elada õnnelikult elupäevade lõpuni 😀 Ainult et ma tegelikult pole sugugi kindel, kas ma tahaksin aastaringselt maal elada 😛 Kui vahemaad liiga pikad pole, siis suvisel valgel ajal ma võiks vabalt sõita vajadusel (peaaegu) igapäevaselt linna vahet, aga pimedal ajal… Talvel, kui jumal teab, millal teed puhtaks lükatakse? No ja elektrikatkestused muidugi, mida maapiirkondades ikka tunduvalt enam ette tuleb… Minu mugavusastme juures tundub loogilisem elada maist septembrini maal ja ülejäänud aja mugavustega linnakorteris. Iseasi, et tegelikult ei ole hea maja terveks talveks tühjaks jätta, sissemurdmised ja rüüstamised ja mis kõik veel. Aga noh, kui see “pisiasi” kõrvale jätta – ainult maist septembrini maamajas elades ei pea kütmise pärast ka suuremat muretsema. Ja kui peaks otsustama selle maja + korter elustiili kasuks, siis oleks seda mu arust loogiline teha Pärnus, sest selle aja, kui ise maal elame, saaks korterit ju korraliku raha eest välja üürida. Tuleks lihtsalt algusest peale valida selline kinnisvara, mis suvitajatele sobiv. Kuna ma olen minimalist, siis kaks korda aastas kolimine aitaks asjade koguse miinimumi hoida. Kassid elaks kaks korda aastas selle autosõidu maale ja tagasi üle. Ilmselt kohanduks ka eluga, kus pool aastat saavad maal väljas käia ja teise poole aastast linnas mitte.

Aga teisest küljest on mul ikkagi ka unistus elada aastaringselt maal. Ja pidada seal mingit B&B tüüpi majutusasutust. Sellist väikest ja nunnut, no ma ei teagi, max 10 tuba? Ja selle majutusasutuse reklaamiks ja tõmbenumbriks oleks kassid. Reklaamiks seda kui kassiparadiisi, kassiteraapiat või muud selles stiilis. Ja siis mul oleks legit põhjus omada VÄGA PALJU KASSE. Ja kõik nendega seotud väljaminekud ettevõtluskuludesse kirjutada. Ja seal B&B-s oleks siis kõigis ühisruumides kassid magamas… Ja õues ringi käimas… Mõtelge, kui mõnus! Ja sihtgrupp olekski ilmselgelt kassiarmastajad. Ma arvan, neid on piisavalt 😀

Iseasi muidugi, bed & breakfast tüüpi asutus peaks actually pakkuma hommikusööki. Ja keegi peaks igapäevaselt tube koristama. Ma ei soovi ei süüa teha ega korisada 😀 Võiksin adminni poolega tegeleda ja inimestega suhelda, neid vastu võtta jne, front desk ühesõnaga. Aga sedagi ju ei viitsiks igapäevaselt. Siis peaks olema usaldusväärsed töötajad. No ühesõnaga küllalt palju haldamist. Kas ma viitsiks sellega tegeleda?

Sest teine suur unistus on ju mul teatavasti olla professionaalne korrastaja – käia ja aidata inimestel üleliigsetest asjadest vabaneda ning ülejäänutele luua nende iseloomu ja elustiili arvestades nii mugavad süsteemid, et need hiljem ka toimiks ning kodu püsiks korras. See amet tundub selles mõttes vähe lihtsam, et iga klient on nö eri projekt ning ma saan oma tööaega paremini planeerida. Millal töötan, millal mitte. Kuidagi lihtsam, kui terve aja majutusasutuse eest vastutada.

Noh, tegelikult annaks ju teha mõlemat, kordamööda või korraga. Kõik on võimalik.

(Aa, õige, veel üks osa unistusest on elada mõnda aega välismaal… Või vähemalt hästi palju reisida… See unistus ei sobi jällegi eriti hästi paljude kasside pidamise unistusega. Valikud, valikud :D)

Noh, kõiki neid tähtsaid mõtteid võib mõelda veel järgmised viis aastat, siis võiks juba mingi plaan paigas olla. Hetkel teen suurima tänulikkusega edasi palgatööd, mis võimaldab mul seda kesklinna maja pidada, laste kooli ja trennide eest maksta ning üleüldiselt ära elada.

Aga jah, tore on unistada tulevikust, vähesematest kohustustest, vabamast eluviisist, uutest väljakutsetest. Ma väga naudin praegust elu, samas ootan samavõrra ka suuremat vabadust ja sõltumatust. Nagu ma olen korduvalt öelnud – elu on praegu väga mõnus, aga ma olen täiesti kindel, et parim osa elust on alles ees 😀

Olen lugenud viimastel nädalatel pisteliselt Epu blogi, algusest peale, praegu olen kuskilt 2014 aasta poole peal, nii et head raamatut on veel küllaga ees ootamas. Ma olen alati teadnud, et Epp on olemas – ja korduvalt tema blogisse “ära eksinud” – kuna mul on aga see lollakas komme, et kellegi blogi jälgima hakates tahaks selle kõigepealt algusest peale läbi lugeda, siis püsilugejaks ma polnud seni jäänud. No ma viimasel aastal olen teinud erandeid ja lisanud oma RSS lugejasse nii mõnegi blogi, mille minevik “lugemata”. Et eks ma siis kunagi hiljem… Epp aga muutus mulle oma mõnusate kommentaaridega Katerina blogisabas järjest sümpaatsemaks ja sealt tuligi otsus, et tema blogi on nüüd vaja ikka algusest peale läbi lugeda. Tundub, et ta elab üsnagi mu unistuste elu – kolides aeg-ajalt sobivama kliima leidmiseks ja uute kogemuste saamiseks, sest miski ei seo ühe konkreetse kohaga. See on nii äge, kuidas nad elavad looduskaunis kohas ja muudkui matkavad. Ma ei tea, kas minust kunagi nii kõva matkajat saaks, aga noh, unistuste mina on matkaja kahtlemata, tegelik mina vist siiski palju mugavam, eelistab ka keset metsa mugavusi ja vannituba 😀 Ehkki telkimisel on omad võlud 😀 Ja siiamaani unistan ka autosuvilaga ringi reisimisest, ehkki tegelikult ei tea, kas see mulle üldse meeldiks… Kunagi tuleb ikka kõik ära proovida, ma ütlen. Ja eelkõige hindan ma muidugi seda, kuidas Epp ja tema kaasa oma suhet hoiavad… Elavad lihtsat mõnusat elu, ilma telekata ja aeg-ajalt ennast “võrgust välja lülitades”. Päris elu, päris tegemised. Sellest on nii tore lugeda. See kõik on mu arust nii õige. Ühesõnaga: kui ma suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Epp.

Igatahes… Mida ma nüüd öelda tahtsingi… Ega ma ausalt polegi kindel. Just randomly rambling here.

Homme on viimane tööpäev kodukontoris ja siis ülimalt oodatud ning väljateenitud puhkus. Lõpetasin täna just järjekordse Viveca Steni raamatu, Sandhamni mõrvalugude kolmanda osa – neljas ootab veel siinsamas riiulis, viies ja kuues koos viie uue Petrone Printi Minu-sarja raamatuga raamatukogu kapis… Seitsmendale ja kaheksandale osale panin ennast järjekorda.

Oh, kui imeline on lihtsalt istuda kodus diivanil, vaadata kuuske, silitada kasse ja Kaaslast, lugeda head raamatut, taustaks mahe jõulujazz. Süüa koos perega õhtust, laual küünal põlemas. Minna õhtul magama oma mugavasse mõnusasse voodisse, võtta Kaaslane kaissu ja suurest tänutundest ohata.

Mulle ikka tõesti väga meeldib ka see pime aeg. Kodus on mõnus.

Tegin teile pildi oma värskest soengust. Mis näeb välja nagu alati 😀

Ja muidugi kassipildid. Kõik on tehtud täna õhtul. Sest Säde ja Siimu kahekesi magasid nii nunnult ja Siim muudkui vahetas magamisasendeid. No ma ütlen, mitte mingit vahet pole – vanasti sai titte pildistatud iga võimaliku nurga alt, sest ta oli maailma kõige nunnum, nüüd siis selle asemel kassititte 😀