Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai 😀 Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.
Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.
Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…
Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.
Reedehommikusi hetki:
Valmib hommikukohv 😀
…ja hommikusöök 😛
Ütleme nii, et esmakordsele kanuutajale oli terve päev aerutamist (krt, no ei mäleta enam ei aegu ega distantse – Tanel, äkki kommenteerid?) päris raske 😀 Juba esimesel päeval mõtlesin, millesse ennast segasin 😀
Täiendused kanuule ehk purgihoidja, mis toimis ajutiselt ka statiivina – meil oli vaja taimeriga grupipilti teha 😀
Ja siis see maagiline hetk esimese päeva õhtust – aerutad rahulikult omas tempos ja järsku näed – hobused! Meil olid telefonid veekindlalt ära pakitud, nii et pilti tegema ei hakanud – suur oli rõõm, kui hiljem Siilikese fotode hulgast selle leidsin:
Mina olen teatavasti külmavareste kuninganna. Nii et kui reede hommikul mitmed ujumas käisid, siis ma ainult värisesin selle peale. Aga laupäeva hommikul oli ilma tibakene soojem ja endal nii räpane tunne, et ei jäänud muud üle kui vette hüpata. Polnudki nii hull 😀 Pesin isegi pead (ökošampooniga) – jões, esmakordne kogemus. Etteruttavalt võin ära öelda: kolmanda päeva hommikul oli telgis nii palav, et põhimõtteliselt esimese asjana sai jõkke hüpatud 😀 Ühesõnaga uued kogemused ja eneseületus ja no nii super oli.
Teise päeva esimene pool oli minu jaoks samuti päris raske… Aga pärast lõunapausi tuli täiesti ootamatu energiahoog. Tundsin, et võiks aerutada lõputult ja nautisin seda täiega.
Teise päeva õhtu – rahulolevad, et lõpuks ometi kohal:
Kohaliku alkoholiga pidi ka tutvuma 😀
Kolmanda päeva hommik:
Kärestik 😛
Tanel oli selle matka ilmselt väga teadlikult planeerinud nii, et jõudsime kolmandal päeval oma finišisse pärast mingi võistluse lõppu, nii et ta sai ise ka selle raja läbi teha. Meie ka tegime, aga ei üritanud väravatest läbi sõita, vaid lihtsalt ellu jääda ja mitte vastu kivi sõita. Läks õnneks 😀
Kui ma oleksin bloginud kohe pärast matka, oleks emotsioonid olnud palju värskemad ja detailid paremini meeles… Praeguseks on möödas ligi kuu ja palju on mälestustes juba hägune. Aga no mis sa teed, elu on lihtsalt nii kiire olnud kogu aeg – hea, et nüüdki jõudsin 😛
EDIT: tõstsin postituse kuupäevaliselt sinna, kus matk aset leidis, sest noh kronoloogiline järjestus ruulib 😀
Kokkuvõttes on kogu sellest matkast siiski ääretult positiivne emotsioon ja mälestus – tegin midagi täiesti uut, ületasin ennast ja üldse… Seltskond oli ka super muidugi 🙂
Nii et kui Tanel peaks veel matkale kutsuma, ütlen jälle “jah”. Tundub, et see toimib hästi 😀